Otsingutulemused

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Film võtab kokku nukra tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri “mängudest” noateral. Dokumentaalfilm vaatleb nende tegevust nii sisepoliitikas kui ka suhetes Nõukogude Liiduga, mis lõppesid nii mõlemale mehele kui ka Eesti rahvale väga õnnetult. Filmi autor Viktor Siilats on öelnud: "Ikkagi see Pätsi kreedo, et kui vaja, siis tantsin ka vanakuradi vanaemaga, võib viia põrgusse. Kes loovutab kolm tilka verd, sellele võidakse järele tulla."

Animatsiooni sugemetega antropoloogiline road-movie minategelaseks on animafilmitegija Priit Tender, kellel käsil tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel joonisfilmi tegemine. Priitu intrigeerib miski muinasjutu sürreaalses sisus. Režissööride duo Priit Tender ja antropoloog Liivo Niglas viivad vaataja läbi mitmete rännakute otse maailma lõppu, kargele ja maalilisele ning kohati täiesti sürrealistlike arusaamadega maale, et leida jälgi Ussinuumajast. Püütakse mõista maailma, mis on loonud niivõrd kummalisi narratiive ja leida see maailm iseeneses, kohtudes millegi või kellegi väga teistsugusega.

Artur Talvik ja Peeter Vihma otsivad vastust küsimusele, kas Eestis on tõeline kodanikuühiskond võimalik ja mis juhtub maailmas pärast sügavas kriisis oleva esindusdemokraatia lõppu. Kahe aasta jooksul jälgitakse kolme Eesti kogukonda – Pühajärvel, Tuhalas ja Eesti Internetikogukonda – ning nende püüdlusi võidelda oma õiguste eest poliitilise ja majandusliku eliidiga ehk müüriga nagu seda filmis nimetatakse. Võitlus Pühajärve põhikooli, Tuhala nõiakaevu ja internetivabaduse eest. Occupy Wall Street, Piraadiparteid ja rohujuuretasandi liikumine Islandil. Kõik on omavahel seotud.

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt. 2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Portreefilm Valeri Kirsist – missi-issist, jonnakast mehest, kes 1988. aastal taastas Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni ja 1992. aastast alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele. Kaamera jälgib entusiastlikku ja hüperaktiivset Kirssi tema kuulsuse tipus, ajal mil eestlased teadsid une pealt öelda valitseva Miss Estonia nime. Tosin aastat riiulis seisnud materjal on ajaga omandanud mitu lisatärni, olles nüüd nii värvikas persoonilugu kui ka lõbus tagasivaade sajandivahetuse Eesti seltskonnaellu. Film jälgib Kirsi tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi jõudis Miss Universumil kümne parema hulka.

14-aastane ratastoolipoiss Taavi proovib ajakirjanikuametit. Oma nutikate küsimustega pöördub ta erinevate inimeste poole. Taavi vestluskaaslasteks on samuti ratastoolis proua Sirje Hannit, ajakirjanik Priit Pullerits, näitleja Toomas Tross, vaimulik Philippe Jourdan ja Taavi vanaema. Taavi esitab lihtsaid, asjalikke, aga vahel väga keerulisi küsimusi, millele vastamine pole sugugi lihtne. Sünnib sild ja side inimeste vahel, keda tavaelu ei pruugi iialgi kokku viia. Taavi soovib filmis jääda nii iseendaks kui võimalik.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Vumba mäed Mosambiigi keskosas, Zimbabwe piiri lähedal on mambo (pealik) Chirara kuningriik. Mambo positsiooni juhina tunnustab ka valitsus. Chiara kuningriigi kõige põhjapoolsemas kohas elab šamaan Mbuya Gondo, üle seitsmekümneaastane naine, kes peab tihti tseremooniaid tuntud kaljujooniste kohas. Pealik Chirara ei ole vana naise tegevusega rahul. Tema arvates tegutseb Mbuya Gondo liiga isesesisvalt ja nõuab tseremooniate eest liiga palju raha. Jälgitakse kahte rivaalitsevat autoriteeti ja väikese kogukonna suhteid iga-aastase vihmakutsumise tseremoonia ajal. Esiplaanil on rituaalid, mis segunevad ratsionaalsuse, imporditud ja kohalike usunditega.

Laste maailmas on sama palju jõhkrust kui täiskasvanute omas. See on nähtamatu vägivald, sest jääb enamasti kodu- ja kooliseinte vahele. Andres Maimik ja Jaak Kilmi käsitlevad Kätlini, Märdi, Mareku ja Indreku juhtumeid. Nad on igaüks omal moel üle elanud rohkem, kui enamik nendevanuseid lapsi. Kurb rännak ühiskonna varjatud ja traumaatilisse tsooni. Filmimehed püüavad laste, vanemate ja pedagoogidega rääkida sellest, millele sageli ainult abstraktsel moel viidatakse.