Otsingutulemused

Dokumentaalfilm vene juurtega Eesti naisest Irinast, kes liitub Naiskodukaitsega, et õppida sõduriks. Ta tunneb kohustust suuta Eestit kaitsta riigi eest, mida ta isa tingimusteta armastas. Aasta jooksul osaleb ta erinevatel väljaõpetel ja otsib oma kohta, olles pidevas enesearengus. Kas mugavustsoonist väljudes jääb kohusetunne püsima?

Dokumentaalfilm jälgib ühe naisterahva retke mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Üritades samal ajal 213 km pikkuselt trassilt otseülekannet teha, kohtab kunstnik Hanna Samoson oma teel inimesi, kelle elu saab olema tulevase raudteega lahutamatult seotud. Läbi lootuste, huumori ja kaotusvalu näitab dokumentaalfilm, kuidas tunnevad end suurprojektist puudutatud inimesed. Filmi taustana rullub lahti katkematu maastik, mis on kõigi märkide järgi määratud peagi muutuma. Lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis. Antud film ei ole traditsioonilise vormiga dokumentaalfilm, ...

Nõukogude ajal aset leidnud sündmustel põhinevas õudussugemetega mängufilmis satuvad eesti tudengid Siberis burjaatide külas hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele. Matkal oma kaaslastes pettunud kinnine grupijuht Olle jääb retke viimasel päeval mägedes kadunuks. Vabameelne ja seiklusi hindav Eero ning ülejäänud matkajad on silmitsi ülesandega, mida nad esialgu ei taha, kuid hiljem enam ei oska lahendada. Keegi aga pole valmis nendeks vapustusteks, mida näib dirigeerivat kadunud Olle. Võõral maal ja võõra rahva hulgas kogeb matkagrupp, et tehtud teod ja kättemaks ei tunne surma piiri.

Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

Lenin (7134m) on mägi Kõrgõzstanis, mille vallutamine on hüppeplatvormiks maailma kõrgeimatest tippudest unistavatele alpinistidele. Dokfilm kirjeldab noorte mägironijate esmakohtumist Leniniga. Lisaks füüsilisele ettevalmistusele nõuab nii kõrge mäe vallutamine ka kõva närvi. Jaan Künnapi Alpinismiklubi kaheksamehelisest rühmast läks otsustavale rünnakule ainult kolm. Alpiniste näidatakse suures plaanis ka sellistes olukordades, mil kõrgus on räsinud keha ja meelekindlus kipub kaduma.

Lumeleopard on Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile NLi 7000 m kõrgustele mägedele. Selle aunimetuse on pälvinud Eesti tippalpinist ja fotograaf Jaan Künnap. Mitmekülgse järgusportlasena keskendus Künnap 1970ndatel alpinismile. Fotograafina on Künnap rahvusvahelist tunnustust võitnud eelkõige fotodega mägedest. Mägede kõrval on fotograaf Künnapi nõrkus naise keha. Film keskendub kolmele Künnapi elu sambale: foto, mäed ja naised. Aga just alpinism avab veel ühe tahu Künnapis - Lumeleopard on noortejuht. Künnap jõuab filmi tegemise ajal (1998-1999) arusaamisele, et tuleb asutada alpinismikool.

1998. aasta sügisel toimus Eesti esimene Himaalaja Ekspeditsioon maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho-Oyu (8201 m) tippu. Esmakordselt alistus eestlastele 8000 meetri piir. Võit ei tulnud siiski esimesel katsel, loodus pani mägironijad proovile. Rünnak Cho-Oyule võeti ette Tiibeti poolelt, see andis võimaluse pisut tutvuda ka tiibetlaste elukommetega. Riho Västriku filmirännaku kangelasteks on eelkõige 10 Eesti alpinisti, kes osalesid ekspeditsioonis, kuid oma osa on ka tiibetlastel ja nende põhilistel kaaslastel jakkidel. Ja muidugi – mägede ilu.

1997. aastal lehvis sini-must-valge kahel korral Ameerika kontinendi kõrgeimal tipul Aconcagual. Täpselt 100 aastat pärast mäe vallutamist kordasid sama teekonda kaks alpinistide rühma Eestis lumeleopardide Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi juhtimisel. Eestlased Ameerika katusel on meeleolukas lugu Künnapi rühma läbielamistest.

1998. aasta suvel siirdub suur rühm Eesti mägimatkahuvilisi Kaukasuse ekspeditsioonile rinda pistma Euroopa kõrgeima mäetipu Elbrusega (5642 m), tähistamaks neljakümne aasta möödumist eesti alpinistide esimesest Elbruse vallutusest. Paljud neist on mägedes esmakordselt. Reisipäeviku laadis dokfilm kirjeldab teekonda Elbrusele selle kõikides etappides, kuid keskendub neile kolmeteistkümnele kõige vastupidavamale seltskonnast, kes ründavad mäetippu. Raske lõputõus läbi eneseületamise, valu ja vaeva saab lõpuks korvatud õnnetundega, mis valdab tippujõudnuid, seistes pealpool pilvepiiri.