Otsingutulemused

AI-AI-AI, AI-AI-AI, mis siis reisijatest sai?

Portreefilm helilooja Galina Grigorjevast. Ukrainas sündinud, Simferoopoli muusikakoolis ja Odessa konservatooriumis õppinud, 1991.a. lõpetanud Peterburi konservatooriumi Juri Faliku õpilasena ning 1998.a. Eesti Muusikaakadeemia magistriõppe Lepo Sumera juhendamisel. Kirg, millega Galina seletab lahti elu mõtet ja muret selle mõtte hajumise pärast - selline kirgastav julgus on haruldane: "Puhas kunst mind absoluutselt ei huvita. Mind huvitab see, kuhu me liigume ja Vaim, kes annab meile impulsi. Vaatlen kunsti kui risti, kus kunstniku töö on horisontaal ja kunsti sõnum vertikaal. Me ei saa lahutada kultuuri religioossest maailmast, need käivad käsikäes. Põhi peab olema, millele toetuda. Sest kui seda ei ole, muutub rahvas karjaks. ...

Filmis jälgime nelja aastaaega sakslannast üksikema elust, kes ei vehi plakatitega kliimareedetel, vaid päästab planeeti rahulikul moel, elades koos aastase tütrega ilma vee ja elektrita off-grid-elu iseehitatud minimajas Lõuna-Eestis. Tema jaoks on see kõige loomulikum eluviis, mida ta tõeliselt naudib. Hilda Ha elu peamiseks sisuks ongi elamine ise - allikalt vee tassimine, metsast tulehakatuse korjamine, ahju tule tegemine, mähkmete kuivatamine redeltrepil, lapse tissitamine, koertega mängimine ja selle kõige juures ka majaehitus ja keraamika. See on vaikne kulg, milles on rahu ja iseendaga kontaktis olemist ning loodusega ühes rütmis elamist. Kogu seda kulgu saadab keraamikakeder - pöörlev tööriist, millega muidu lapsepuhkuse rahadest ...

Kuidas kasvatab oma nelja poega endine seakasvataja Janek ja millest unistab hooldekodu omanik Meelis? Kuidas metsamees Rein leiab eluvärskuse noolemängust ja talupidaja Eku kartulikülvist? Kas assenisaator Kaido kahetseb midagi ja kui tihti ta oma naisele lilli kingib? Kas ka hobileidur Juss näeb Jumalat pisiasjades ja milline ikkagi on hüdraulilise niiduki ülekanne? Need on pildid elu keskpaika jõudnud meeste elumõistmisest, eluga leppimisest ja elurõõmu otsingutest selle leppimise sees. See film on kui rahustav soe sõõm inimlikkust keset praegust keerukat maailma täis raevukaid konflikte. Lihtsuses võib olla võlu. Lihtne nagu saun või laul. Ega ta nii on.

Teismeline tüdruk Surya leiab India pealinna üüratult prügimäelt fotokaamera. Kaamera avab tüdruku silmad teda ümbristevate naiste väljarääkimata lugudele. Filmis, kus dokumentalistika ja fiktsioon segunevad, keskendutakse prügikorjajate kogukonnale, kes proovib leida oma kohta maailmas keset prügi ja kõrvetavat kuumust.

MERIKE (55) on Tobra tallide treener ja hing. Ta sündis ühe käega, aga see on ainult välise kirjelduse osa, tema enda jaoks väheoluline. Küll aga on märgiline, kuidas Merik siia talli 20 aastat tagasi sattus. See on positiivne eskapism, ja sellisena meie filmi seisukohast oluline. Merike hoolis hobustest ja armastas ratsutamist lapsest saati ja sattus juhuse läbi siin tallides ratsutamas käima, koos lastega, siis oli Tobra tallides vaid mõni hobune, trennis käisid vaid mõned lapsed. Eks Merike aitas lapsi, kus abi vaja ja talliomanik kutsus ta poris tallipoisiks tööle. Merike räägib, et ta pakkis oma asjad Tõrvas päevapealt, võttis tollal ...

Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Ulvi on peaaegu terve oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Ehkki jõgi tema maja kõrval tuleb kalda vajumise tõttu iga aastaga majale järjest lähemale ning kodused olmetingimused lähevad järjest keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma lapsepõlvekodust kuhugi lahkuda. Teda hoiavad siin kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid kasvatanud on ja eluviis, mis naise jaoks ainuvõimalik tundub.

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Silvi on veel üks viimastest eestlastest, kes enda tarbeks oma kodutalus kahte piimalehma peab ja neid igapäevaselt käsitsi lüpsab. Kuid ka Silvi ei näe lehmapidamisel pikka tulevikku ja kavatseb oma armsatest loomadest loobuda.