Otsingutulemused

Hiiglasliku nõukogudeaegse garaažikompleksi sisemuses keeb justkui teises paralleeluniversumis pulbitsev vilgas elu. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi meenutavad sipelgapesa. 1985. aastal ehitatud kolosseum on muutunud lihtsast garaažist utoopiliseks rajatiseks, kus leidub kõikvõimalikke asutusi. Kompleksis tegutseb saun, restoran ja isegi loomakliinik. Sipelgapesa on teiseks koduks ligi 700 mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Omamoodi salajases klubis saavad mehed elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Lasnamäge võib jagada kaheks – tööstusrajooniks ning elamute piirkonnaks ehk magalaks. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Lasnamäe linnaosas 108 042 elanikku, neist eestlasi 31 806 (29,44%). Oskar (18) on terve oma elu elanud Lasnamäel. Filmis jälgitakse Lasnamäe linnaosa Kivila rajooni noorte eestlaste pilkude läbi, mille keskmeks on Oskar, tema sõbrad ning ema. Noored räägivad Lasnamäel esinevatest tüüpprobleemidest – peksmised, joomised, Eesti-Vene kultuuri erinevustest tulenevad arusaamatused. Oskari ema unistab kolimisest, kuid noor Oskar on veel otsinguteel.

Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on kooliõpetaja, mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?

Fjodor Šantsev on elupõline narvakas, kes ehitab Teise maailmasõja eelse Narva linna maketti ja püüab taastada linna oma kunagises barokses hiilguses. Fjodor teeb tööd suure pühendumisega, nappidele arhiivimaterjalidele toetudes valmivad käsitööna vana-Narva 490 hoonet. Rootslasest ettevõtja Mats Gabrielsson kuulub täiesti teise maailma. Tema idee on muuta Narva uueks Hongkongiks ja kujundada Kreenholmi kompleksist 30 aasta jooksul terve piirkonna suurim tõmbekeskus. Fjodori ja Matsi tegemiste mastaabid on erinevad: üks on minevikku taastav lihtne mees oma harrastusega, teine vaatab kinnisvaraäri arendades linna tulevikku.

Kas raudteeromantikast on tänasesse on jäänud kõigest sõnapaar? On rong sõiduvahendina Eestis jagamas oma eelkäija, hobuse, väljasuremisele määratud saatust? Kohtume filmis mehega, kes ametilt raudteeohutuse spetsialist, kuid hingelt iluotsija. Sündinud ja kasvanud raudteelaste perekonnas, kaotanud traagilise rongiõnnetuse tagajärjel oma lähedase ja pagedes tänagi aeg-ajalt oma vanematelt päritud raudteeputkasse elu üle järele mõtlema, kehastab Ivo kõike seda, millest raudtee-romantikud eelneva pooleteist sajandi jooksul rääkinud on.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt. 2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.