Otsingutulemused

Filmis jälgime nelja aastaaega sakslannast üksikema elust, kes ei vehi plakatitega kliimareedetel, vaid päästab planeeti rahulikul moel, elades koos aastase tütrega ilma vee ja elektrita off-grid-elu iseehitatud minimajas Lõuna-Eestis. Tema jaoks on see kõige loomulikum eluviis, mida ta tõeliselt naudib. Hilda Ha elu peamiseks sisuks ongi elamine ise - allikalt vee tassimine, metsast tulehakatuse korjamine, ahju tule tegemine, mähkmete kuivatamine redeltrepil, lapse tissitamine, koertega mängimine ja selle kõige juures ka majaehitus ja keraamika. See on vaikne kulg, milles on rahu ja iseendaga kontaktis olemist ning loodusega ühes rütmis elamist. Kogu seda kulgu saadab keraamikakeder - pöörlev tööriist, millega muidu lapsepuhkuse rahadest ...

Film räägib Helsingis traalerpaadis elavast abielupaarist Joonatanist ja Ulrikast. Film jälgib nende igapäevast elu paari päeva jooksul - igapäevaseid ülesandeid ja ohverdusi, mida nad näivad toovat nii elamiseks. Film püüab seada kahtluse alla, mida me peame elamisvalikute puhul "normaalseks".

Olgugi, et Teresa Liivak on elanud üheksas kohas, on tema õige kodu ratastel. Oma kätega on ta ümberehitanud valge Ford Transiti, kus võtab juuksuritoolis vastu kõige erinevamaid mehi. Inspireeriv lugu vabadusest, kui oskad sellega midagi pihta hakata.

2019. aastal jooksis pigem keskmise tuntusega psühhedeelse roki ansamblil Ouu kuues tegutsemisaasta. Selleks hetkeks polnud bändil aga ette näidata iga endast lugupidava muusikakollektiivi varasalve kuuluvat sündmust - bändilaagrit, mis tihtipeale vormib ansambli veelgi ühtsemaks löögirusikaks, või lööb inimsuhetesse kiilu, mida parandab üksnes juhtme seinast tõmbamine. Pisut enne jaanipäeva pillid kotti pannud ning Ruhnule inspiratsiooni ja uusi muusikalisi lainepikkusi otsima läinud Ouu võttis kaasa sõbrabändi ninamehe Frank-Leander Sapego, kes valdava osa saarel toimunust ka filmilindile sai. Lisaks bändilaagrile omastele loomeprotsessidele tehti ka lähemat tutvust saare värvikate ning sõbralike elanikega, kes ilma pikema jututa Nõmmelt pärit poisid oma lõbusatesse tegemistesse kaasasid. Film annab ühtaegu ...

Mark on rändaja, kes usub elu väljaspool kapitalismi. Ta loobus eduka seinatennisetreeneri karjäärist Londonis ja nüüd Tallinnas kutsub liituma kogukonnaga, kus elatakse ilma rahata ning omavahel jagatakse oskusi, kogemusi, toitu ja armastust. Tantristlikke energiaid valdava Margi soov on vabastada Eesti inimesed omamise instinkti haardest. Selle ülesande täitmisel tuleb tal seista silmitsi isiklikest ideaalidest veelgi võimsama jõuga.

Selle filmiloo keskmes on suured üldinimlikud teemad. Kunagi varem pole tuumperekondi elama suunatud eraldatud korterikastidesse nii nagu on juhtunud meie postindustriaalsel ajastul. Ilma sugulaste, ilma kogukonna toeta, on see meid ajanud üsna ängistavasse ja kõledasse tupikusse. Film jälgib rühma täiskasvanuid ja nende lapsi, kes 2014. aasta suvel otsustavad loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutavad Eesti esimese teadliku ökokogukonna. Nad panevad oma säästud kokku ja ostavad kamba peale vana mõisakompleksi, 3750 ruutmeetri jagu poollagunenud hooneid koos selle juurde kuuluva 33 hektari põllumaaga. Enne neid paiknes seal hooldekodu. Kokku kolib elama viis peret – 12 täiskasvanut ja 6 last. Nende eksperiment sai innustust ...

Peeter ja Berliin on üksteist toetavad partnerid. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju temasuguseid: Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. Ilma kahtlusteta on Berliin Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist. Peeter teeb ka ikka veel bändi. Ta käib aegajalt Eestis, et salvestada oma muusikat sõpradega legendaarsest punkbändist Nyrok City. Vanadel semudel juttu jätkub, kuna urbankameeleonil ja linnamüstikul Peetril on ohtralt lugusid, mida vesta. See on lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas, lugu üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist.

Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970ndate psühhedeelsesse undergroundi, kus rokkmuusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma – Süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole. Aastaid hiljem võtab seltskond Eesti hipisid ette teekonna Moskvasse, kus siiani tähistatakse lillelaste püha 1. juunil. See päev on seotud traagilise sündmusega 1971. aastast, mil KGB arreteeris tuhanded hipid.

Leidur Anni ja munk Harri on kaks sõpra, kellel on taskutes vaid tuul, ning pöörased ideed maailmamuutmisest. Anni materiaalsel ja Harri vaimsel tasandil – püüavad nad integreerida oma ideid selle maailma igapäevaellu, et teha sellest maailmast üks ausam, helgem ja parem paik elamiseks. Ja neid ei heiduta sugugi fakt, et nende ideed on vastuolus olulisimate elu- ja füüsikaseadustega.

Üheksa noort ema on otsustanud Tartusse rajada kogukondlik lastehoid. Emad soovivad, et lapsed saaksid võimalikult palju joosta ja mängida. Nii alustab lastehoid tegutsemist Emajõe rannas, kus lageda taeva all ollakse peaaegu aastaringi ja igasuguse ilmaga. Kaamera jälgib lastehoiu esimest aastat, kus rollid pole veel paika loksunud ja olla tuleb korraga nii ema kui ka õpetaja, visionäär kui ka praktik. Lastekasvatamisest keerulisemaks kujuneb toimetulek rahade, pakase ja avaliku arvamusega. Noorte emade unistuste kaudu avaneb laiem teemadering ühiskonnna suhtumisest väikelastesse, nende tervisesse ja õigustesse.