Otsingutulemused

Minategelane vaatab tudengipõlves Emir Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, mis räägib balkani pöörasest elust. Ta taipab korraga, et on seda kõike oma lapsepõlve Võrumaal juba näinud – siga sööb Sierrat, rääkiv suusamüts ja vanaema eetrilõhnaline rohukapp, tekitab loovusest plahvatava olukorra. Rahu toob piimapukil mediteeriv külamees, kes laseb videviku lummuses pilgu vedelaks.

Portreefilm helilooja Galina Grigorjevast. Ukrainas sündinud, Simferoopoli muusikakoolis ja Odessa konservatooriumis õppinud, 1991.a. lõpetanud Peterburi konservatooriumi Juri Faliku õpilasena ning 1998.a. Eesti Muusikaakadeemia magistriõppe Lepo Sumera juhendamisel. Kirg, millega Galina seletab lahti elu mõtet ja muret selle mõtte hajumise pärast - selline kirgastav julgus on haruldane: "Puhas kunst mind absoluutselt ei huvita. Mind huvitab see, kuhu me liigume ja Vaim, kes annab meile impulsi. Vaatlen kunsti kui risti, kus kunstniku töö on horisontaal ja kunsti sõnum vertikaal. Me ei saa lahutada kultuuri religioossest maailmast, need käivad käsikäes. Põhi peab olema, millele toetuda. Sest kui seda ei ole, muutub rahvas karjaks. ...

Kuidas kasvatab oma nelja poega endine seakasvataja Janek ja millest unistab hooldekodu omanik Meelis? Kuidas metsamees Rein leiab eluvärskuse noolemängust ja talupidaja Eku kartulikülvist? Kas assenisaator Kaido kahetseb midagi ja kui tihti ta oma naisele lilli kingib? Kas ka hobileidur Juss näeb Jumalat pisiasjades ja milline ikkagi on hüdraulilise niiduki ülekanne? Need on pildid elu keskpaika jõudnud meeste elumõistmisest, eluga leppimisest ja elurõõmu otsingutest selle leppimise sees. See film on kui rahustav soe sõõm inimlikkust keset praegust keerukat maailma täis raevukaid konflikte. Lihtsuses võib olla võlu. Lihtne nagu saun või laul. Ega ta nii on.

Teismeline tüdruk Surya leiab India pealinna üüratult prügimäelt fotokaamera. Kaamera avab tüdruku silmad teda ümbristevate naiste väljarääkimata lugudele. Filmis, kus dokumentalistika ja fiktsioon segunevad, keskendutakse prügikorjajate kogukonnale, kes proovib leida oma kohta maailmas keset prügi ja kõrvetavat kuumust.

MERIKE (55) on Tobra tallide treener ja hing. Ta sündis ühe käega, aga see on ainult välise kirjelduse osa, tema enda jaoks väheoluline. Küll aga on märgiline, kuidas Merik siia talli 20 aastat tagasi sattus. See on positiivne eskapism, ja sellisena meie filmi seisukohast oluline. Merike hoolis hobustest ja armastas ratsutamist lapsest saati ja sattus juhuse läbi siin tallides ratsutamas käima, koos lastega, siis oli Tobra tallides vaid mõni hobune, trennis käisid vaid mõned lapsed. Eks Merike aitas lapsi, kus abi vaja ja talliomanik kutsus ta poris tallipoisiks tööle. Merike räägib, et ta pakkis oma asjad Tõrvas päevapealt, võttis tollal ...

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Lugu Eesti tipp-rallisõitjatest 1980ndatel aastatel sportlastena Nõukogude Liidu absurdses süsteemis. Eestlased olid 80ndatel nii kiired, et N.Liidu koondises sõitis igal hooajal mitu meie ekipaaži. Ott Tänaku ja Markko Märtini kombel maailma tipptiimides sõitmine oli tollaste sportlaste jaoks siiski kättesaamatu unistus. Nende jaoks oligi tipp Nõukogude Liidu koondise liikme staatus, sest kaugemale ei olnud võimalik raudse eesriide tõttu pürgida. „Ei olnud mõtet unistadagi, see oli meie saatus,“ ütleb filmis endine kaardilugeja ja Harju KEK-i rallitiimi juht Toomas Diener. N. Liidu koondise sõitja koha nimel käis tihe rebimine, seal sõitmine oli iga võidusõitja unistus teiselgi põhjusel - riigis, kus kõik ...

Kodu. Sinu kodu. Sinu ruum. Sinu mälestused. Sinu asjad. Üks silmapilk ja see kõik on kadunud. Lood kaheteistkümnest ukrainlasest, kes pidid ootamatult oma kodust lahkuma, võttes kaasa vaid esmavajaliku ja mõne olulise asja, mis kõneleb nende mahajäetud elust.

Portreefilm Eesti ühest parima vormitunnetusega skulptorist Seaküla Simsonist. Afganistani sõjast läbi käinud mehel on kogetut võimatu unustada. Ikka ja jälle saab minevik ta kätte. Ka unenägudes. Ainuke võimalus oma deemonitele vastu seista, on nende üle nalja visata. Dokumentaalis on hästi tabatud kunstniku olemust, loomeprotsessi ja meetodeid, ning selle kokku sulamist ühtseks tervikuks. Film avab looja hinge, seesmise aususe ja siiruse ning näitab skulptuure ja objekte läbi põneva rakursi, mis annab hea ülevaate kunstniku töödest, nende raskest ning keerukast valmimisprotsessist.

Eesti lugu koroonakriisist. Filmi peategelased on molekulaarbioloogia haridusega Kaari Saarma, kes leiab, et koroonakriisi lahendaks ivermektiini kasutusele võtmine ja teiseks peategelaseks on PERHi intensiivravi peaarst Kairi Riigor, kes ravib igapäevaselt raskelt haigestunud koroonapatsiente. Film uurib, kuidas on Eestis tekkinud nii suur veelahe tavameditsiini ja nö vaktsiniini vastaste vahel. Kuidas tekib paralleelreaalsus, kus on ühepool inimesed, kes elavad oma igapäevast elu ja kriis neid väga ei puudutagi ja teisel pool inimesed, kes satuvad raske koroonaga haiglasse oma hirmude ja kummastavatest kohtadest info hankimise tagajärjel.