Otsingutulemused

Paul ja Mary armuvad kruusivabrikus lindi taga. Pealtnäha süütutel savikruusidel on aga tärkavast armastusest oma nägemus. Hoogsate sõnumitega manipuleerides võtavad kruusid õiguse tegelaste saatuse üle ise otsustada.

Kuidas kasvatab oma nelja poega endine seakasvataja Janek ja millest unistab hooldekodu omanik Meelis? Kuidas metsamees Rein leiab eluvärskuse noolemängust ja talupidaja Eku kartulikülvist? Kas assenisaator Kaido kahetseb midagi ja kui tihti ta oma naisele lilli kingib? Kas ka hobileidur Juss näeb Jumalat pisiasjades ja milline ikkagi on hüdraulilise niiduki ülekanne? Need on pildid elu keskpaika jõudnud meeste elumõistmisest, eluga leppimisest ja elurõõmu otsingutest selle leppimise sees. See film on kui rahustav soe sõõm inimlikkust keset praegust keerukat maailma täis raevukaid konflikte. Lihtsuses võib olla võlu. Lihtne nagu saun või laul. Ega ta nii on.

Yasmyn on noor, andekas ning särav Eesti muusik, kelle eksootilised juured ulatuvad Dominikaani välja. Tal on selge nägemus maailmast ja julgus ennast väljendada nii nagu ta ise seda soovib. See on lugu mitmekülgsest lavakunstnikust, kes on oma pika loometee alguses, kus tuleb teha valikuid, mis ei ole alati kõige kergemad. Kuigi elu teeb pöördeid, jääb Yasmyn alatikindlaks enda muusikale ja teab, et tema jaoks on kõige orgaanilisem koht lava.

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Dokumentaalfilm portreteerib hinnatud laulupidude dirigenti ja muusikaõpetajat Lydia Rahulat, kes on lastesse muusikaarmastust süstinud juba üle viie aastakümne. Kuid tema elutöö on siiski Tallinna Poistekoor, kus Lydia taktikepi all on meesteks sirgunud mitu põlvkonda poisse. Lydia ei aja taga ainult noote, lisaks lauluoskuse treenimisele on ta neist kasvatanud ka härrasmehed. "Päris suur hulk Eesti meestest on tänu temale palju paremad mehed," ütleb filmis dirigent Siim Aimla, kes laulis Rahula käe all RAM-i ettevalmistuskooris. Nende meeste seas on ka paljud tänaseks tuntud lauljad ja muusikud, nagu Koit Toome, Karl-Erik Taukar, Uku Suviste, Artjom Savitski, Mikk Saar ja muidugi Lydia poeg, Tomi Rahula. ...

Eesti naiste motospordi täht Keity Meier on unistanud MMile minekust aastaid. Puuduvate finantside leidmiseks korraldavad Keity ja tema elukaaslane Kristel ülikeerulise ja eluohtliku triki, et Keityle nähtavust luua. Jagades elu garaažide ja mikrobussi vahet, millesse on pakitud ka Keity tsikkel, teevad need kaks naist kõik, et Keity saaks treenida ja võistelda. Usk, armastus ja eneseületus on nende Põhjanael.

Raulil ei ole siiani mobiiltelefoni, ta ei juhi autot ja ta keeldub igasugusest kiirustamisest. Ometi jõuab tunnustatud arhitekt Raul Vaiksoo alati minuti pealt nii tellijatega kohtuma, loenguid andma kui ka pöörastele väljasõitudele koos sõpradega. Raul usub, et jumaliku puudutuse osaliseks saab vaid tööd tehes ja kui inspiratsioon peale tuleb, töötab ta mitu ööpäeva järjest. Tema projekteeritud ehitisi leiab üle Eesti ja teda on tööde eest pärjatud nii Kultuurkapitali aastapreemia kui Eesti Vabariigi teenetemärgiga. Piip ühes, lemmikõlu teises käes, ei seisa karismaatiline mees aga alati taevasel pjedestaalil, vaid kõnnib sageli sõgeduse ja geniaalsuse piiril. Ta on kirglik ja pühendunud, samal ajal ...

Vetelkõndija on keegi, kes ostsib siin elus kahte asja – armastust ja tõde. See on keegi, kes ikka veel usub imedesse ja on ka ise võimeline neid korda saatma. Keegi, kes julgeb olla igal hetkel uus, kes esitab endale väljakutseid ja võtab neid vastu... See on Kristiina ise. See on film Eesti armastatuimast ja rahvusvaheliselt tuntuimast kaasaegsest poetessist Kristiina Ehinist. Kuid mitte ainult. See ei ole klassikaline portreefilm. Pigem on see elufilossoofia film, mis saab edasi antud läbi ühe erakordse inimese ja kirjaniku kogemuste ning loomingu. Omamoodi on see ka film naiseks olemisest.

Oksana, Anna, Tatjana ja Marina on sõjas, igaühel oma motiiv, oma saatus. Naised, kelle elusid, nagu ka paljude teiste, muutsid 2014. aastal Kiievis Maidani väljakul alguse saanud rahutused. Naiste lahinguteekond kulgeb filmis läbi mitme aasta ja aastaaja, sinna mahub nii igapäevatoimetusi kui ka karme olukordi kuulirahe all. Mis üldse ajendab naisi sõtta minema? Millesse nad usuvad ja loodavad? Mis hinnaga rindejoonel vastu peavad? Ivar Heinmaa dokumentaalfilm on 2014. aasta kevadel puhkenud sõjast Ida-Ukrainas naiste pilgu läbi. Filmis on nii südamevalu kui vihkamist, armastuse purunemist, valesid otsuseid, kuid ometi ka lootust uuele elule, isegi surma halastamatu palge ees.

Film portreteerib populaarset heliloojat ja pianisti, Rein Rannapit. Tema panus Eesti muusikasse on hindamatu, kuid seejuures on tegemist väga keerulise ja vastuolulise isiksusega, kes tihtipeale lauljate ja muusikute kannatuse proovile paneb. Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina - vaadata maski taha ja näidata päris Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just ...