Päkapikudisko (2001)

Filmi saamisloost, vastuvõtust ja keelamisest

Väljavõtteid meediast

Tiina Laanem: „Filmitegijate sõnul leiab tänapäeva Eestist drastilisi lugusid küllaga, kuid nende avalikuks tegemine on sageli keeruline. Kui vanemad peksavad lapse kehale sinikaid ja verevorpe, kaldub laps seda varjama või isegi õigustama. Ka seda, et klassikaaslased loobivad ta vihikuid poriloiku ja suruvad teda ennast silmipidi WC-potti, ei taha ohver täiskasvanutele tunnistada. Peksmise-mõnitamise väljarääkimine nõuab kannatajalt tohutut eneseületamist. Alles siis, kui enam kuidagi ei jõua, taanduvad häbi, alandus ja hirmutunne.

"Esialgu takerdusime selle taha, et keegi polnud nõus oma nime ja näoga rääkima," selgitab režissöör Andres Maimik. "Jääbki küsitavaks, mida avalikustamine hiljem kaasa toob. Lastekaitse Liiduga pidasime tsenseerimise üle suuri vaidlusi, sest nemad arvasid, et peksmisest liiga avameelselt rääkivad Orisaare erikooli poisid rikuvad sellega oma tuleviku ära."

Maimik ja Kilmi näitavad filmis alasti tõde, kuid lahenduste otsimise jätavad vaataja hooleks. Toimuvat kõrvalt jälgides tõdesid mehed üksmeelselt, et mentaliteet "koeri ja lapsi kasvatatakse peksuga" püsib eestlaste hulgas vankumatuna. Kui laps näeb kodus, et asju otsustatakse jõupositsioonilt, siis laseb ta kooliski käiku sama taktika.“ /---/
Laanem, T. (2000). Alasti tõde koolivägivallast ekraanil. Eesti Päevaleht, 11. okt, lk 14B.

Karlo Funk: „Kuku raadio hommikuses vestlusringis arutati mõni nädal tagasi markantset juhtumit, kus Keila õpetaja oli lasknud õpilasel ühele rahutule kaaslasele üle kaela anda. Ajakirjanikud meenutasid koolitulistamisi Ameerikas, käisid ringiga läbi kohalikud näited. Paar päeva varem oli linastunud Jaak Kilmi ja Andres Maimiku ülevaatlik dokumentaalfilm samal teemal, "Päkapikudisko" - asjaolu, mida vestluses kordagi ei mainitud. Oma vaatleva ja mitte tingimata süüdlastele osutava lähenemisega võib "Päkapikudisko" tõesti jääda märkamata.

"Päkapikudisko" proovib sekkuda, mitte ainult jäädvustada. Juhtumid filmis pole ilmselt rabavad, kuid seda iseloomulikumad. Pooleldi juhuslikult leitud näidete rida valgustab laste vägivaldsust laiahaardelisemalt kui üksikud erijuhtumid, mille puhul varem või hiljem jõutakse välja tavapäraste üldistusteni. Vastupidiselt oma meediumi eelistele muutuvad nähtuse tagamaad filmis märgatavamaks selle kaudu, mida kaamera eest varjatakse.

ON ILMNE, MILLISTE KARIDE VAHEL üks dokumentaalfilm laste vägivallast peab ekslema. Nagu Kilmi ja Maimiku eelmine ettevõtmine, "Suur õde" naiste kohast poliitikas, algas ka see film poolametliku tellimusena. Ootuspäraselt oleks lähtekoht võinud olla probleemi möönev, mitte sellega tegelev - hulk ametnike kommentaare ja mõni anonüümne näide. Väike lõik gaidide kogunemiselt viitab, kuhu tähelepanu suunata sooviti. Kõigi osapoolte jaoks oleks eetika ja lapse privaatsuse hoidmise ettekäändel olnud rahulikum keel hammaste taga hoida.

Pärast 1. märtsi esilinastust Kinomajas kõlas arvamusi, et midagi filmis nagu puuduks. Kas tõesti oodati mahlakaid õudusi, põlevate silmadega saatanlikke lapsi? Kui kedagi alandatakse, pole kaamera tavaliselt teretulnud. Tõeliselt küünilisele materjalile satuvad isegi kogenud operaatorid juhuslikult. Kaadrid musta Rodney Kingi peksmisest LA politseinike poolt ei tekitanud 90ndate algupoolel tormilist vastukaja mitte seetõttu, et midagi sellist harva juhtuks, vaid et seda kaamera eest varjamata teha söandatakse. Samavõrd ekstreemseid juhtumeid kui Ameerika koolitulistamised Eestis niipea ilmselt ette ei tule. Samas Kuku raadio vestlusringis aga kinnitas ajakirjanik, et Eesti avalikkus on selleks valmis, kõik on vaid aja küsimus.

Sellise pahaendelise ettekuulutuse taustal mõjub "Päkapikudisko" nagu road-movie läbi ootuspäraste kiusamisjuhtumite. Linnakoolides suudaks igaüks meenutada sarnaseid lugusid oma klassikaaslastest. Hirmutavad tunduvad aga piirid, millest järjest kaugemale minnakse. Ühes Tartu koolis pekstakse tüdrukut järjekindlalt, viimaks pannakse tal juuksed põlema. Direktriss keeldub kommentaaridest ning, jäetud ilma võimalusest ametlikult selgust pärida, külastavad filmitegijad teda varjatud kaameraga.

KAKS KOOLIJUHATAJA põhjendust näitavad, kuidas endiselt töötab ladusalt mõtteviis, nagu oleks ohver ise süüdi. Ettekäändel, et probleemid algavad kodust ja tüdruk liialdab, lükkab direktriss kõrvale igasuguse koolipoolse vastutuse. Sellisest taandumisest järgmine käik olekski juhtum, kui õpetaja laseb ise kellelegi vastu kõrvu anda. Järjekindel togimine võib samas muutuda ka ohvri ja kiusaja etteasteks publikule, kus mõlemad on teadlikud neile suunatud pilkudest. Vägivalla eskaleerumise loogikast annavad Maimik ja Kilmi hea näite Orissaare eriinternaatkoolist. Terve klass koos kõige väiksema kasvandikuga arutab ühiselt, miks ja kui tihti teda pekstakse.

Film paistab tõmbavat erinevate reaktsioonide vahele terava eraldusjoone. Üks järeldus, mida esilinastusel saalist väljudes kuulda võis, kõlas samavõrd probleemitult kui otsekoheselt: kui vanemad on jobud, siis on lapsed ka jobud. Läbi ekraani võimendatud nõrkus võib äratada ilmselt samasugust viha nagu ohvri võimetu vastupanu ründajas.“ /---/
Funk, K. (2001). Keel hammaste vahel. Eesti Ekspress: Areen, 22. märts, lk B23.

Vesta Reest: „Film seisab koos erinevatest lugudest, tükikestest, aga üldistust ei teki. Lood on selleks liiga erineva taustaga, juhtumid on läbisegi - vaimne vägivald, füüsiline vägivald, koduvägivald, koolivägivald. Andres Maimik kommenteerib taustal kiretult: vägivald sünnitab vägivalda. Filmitegijad ei lahenda, nemad nendivad, et mõned lapsed, täpsemini iga kümnes on kuni täiskasvanuks saamiseni kogenud mingit vägivalda. Üks tuttav laps julges pärast «Päkapikudisko» nägemist rääkida ka oma vanematele, et nendegi klassis tuleb selliseid asju ette. Seda filmi peaksidki vaatama lapsed, et nende keelepaelad valla läheksid, ja täiskasvanud lõpuks ometi aimu saaksid, mis seal laste ühiskonnakihis ikkagi toimub.“
Reest, V. (2001). "Päkapikudisko" tallab ühiskonna konnasilmadel. Postimees, 27. märts, lk 15.

Gea Velthut-Sokka: Tartumaalt pärit Indrek (15) saatis ETVsse, Lastekaitseliitu ja paljudesse muudesse instantsidesse nurgelise käekirjaga kirjutatud kurva avalduse, kus palub filmi "Päkapikudisko" mitte kunagi mitte kellelegi näidata ja lõpetada tema pildi kasutamine filmi reklaamiks.

Indrek on üks neljast lapsest, kes koolivägivallast jutustavas filmis avameelselt oma probleemidest räägib. Enamik tegevusest toimub Tartu tugikeskuse psühholoogi kabinetis ja teemaks on asjad, mis sellest ruumist kunagi välja ei pidanud minema.

Lapse vestlus psühholoogidega kõigile vaatamiseks

Kolm aastat tagasi tuli tollal 12aastane Indrek sanatoorsest koolist tavakooli õppima. Üsna pea tekkisid suhtlemisraskused klassikaaslastega, vahel läks vastuolu psüühilisest terrorist kaugemalegi. Indreku ema viis poisi Tartu tugikeskusesse enesekehtestamistreeningutele.

"Treeningu juhendaja dr Lemme Haldrega olime varemgi kokku puutunud ja usaldasime teda. Nii ei tekkinud mingit vastuseisu, kui dr Haldre küsis, kas Indrek võiks osaleda laste vägivallast rääkivas filmis," räägib Indreku ema Mare. "Ta kinnitas, et tegemist on õppefilmiga, mida näidatakse ainult psühholoogidele ja tugikeskuste pedagoogidele. Seepärast andsingi loa, ma ei osanud midagi karta."

Filmi rezhissöörid Jaak Kilmi ja Andres Maimik ema poole ei pöördunud. Kogu asjaajamine käis läbi doktor Haldre. Maimik ja Kilmi filmisid ühte psühholoogiseanssi ja jäid tulemusega rahule. Hiljem käidi ka Indreku juures kodus. Aasta hiljem oli teine võtteperiood, mil lubati filmi enne lõplikku valmimist Marele näidata.

"Ja nüüd, äkki, nagu selgest taevast, näen ma telekas reklaami, et film tuleb kinno. Ja minu lapse pilt on reklaamis!" ahastab Mare. "See on vanade haavade lahti rebimine ja ülim ebaeetilisus! Keegi teenib minu poja mure pealt raha!" Praegu, kaks aastat hiljem, on Indreku probleemid koolis lahenenud. "Need, kes mind enne kiusasid, on nüüd mu sõbrad," räägib Indrek. "Arvan, et see on väga halb film. Ja ma ei osanud unes ka karta, et seda kinos näidatakse!"

Indreku ema võttis Jaak Kilmiga ühendust, too lubas lõpuks Indrekut puudutava osa filmist välja lõigata. Sellest on Mare sõnul abi, kuid tema sõnul on Indrekul täiesti kadunud usk psühholoogi abi võimalikkusse.

Kas õppefilm või KA õppefilm

"Päkapikudisko" rezhissööri Jaak Kilmi sõnul rääkis ta Indrekut filmi kutsudes, et seda näidatakse KA psühholoogidele ja koolides klassijuhatajatunnis. "Ema teadis, et film esilinastub Kinomajas. Sellest oli meil sügisel mitu korda juttu," räägib Kilmi. "Ema ütles, et ise ta sinna kahjuks ei jõua, aga saatku me talle kassett. Saatsime."

Kilmi ja Indreku vahendajaks sattunud dr Lemme Haldre ei suuda tagantjärgi meenutada, kas juttu oli õppefilmist või KA õppefilmist. "Meie saime tugikeskuses aru, et tegemist on ainult õppefilmiga. See oli muidugi viga, et kirjalikku lepingut ei tehtud," tunnistab ta. Haldre sõnul olid Kilmi ja Maimik varemgi ühe lasteteemalise õppefilmi teinud, mida näidati konverentsil "Laps ja vägivald". "Väga hea film oli ja meie senine koostöö ei andnud põhjust asja liiga ametlikuks ajada," kahetseb Haldre.

Nagu lubatud, lõikasid rezhissöörid nüüd Indrekut puudutava osa filmist välja ja televersioonis seda enam ei ole. Kilmi sõnul on tal kui filmitegijal sellest ääretult kahju. "Indrek oli näidatud positiivselt, see oli väga armas ja südamlik stseen. Midagi kompromiteerivat siin ei olnud," nendib ta. Ka ei pandud Indreku pilti filmist kirjutatud artikli juurde meelega, kaheksa foto hulgast valis sobiva välja telekava kujundaja.

"Indreku ema kahjuks arvab, et me oleme valelikud ja ebaeetiliselt käitunud. Ei ole ju," kaitseb Kilmi ennast.“
Velthut-Sokka, G, (2001). Keegi teenib minu poja mure pealt raha. Eesti Ekspress, 29. märts, lk A11.

Eve Heinla: „Mis filmist edasi saab, filmi autor Maimik ei tea. “Ehk saab koolides õppefilmina kasutada. Ja loodame, et tulevikus, kui olukord rahunenud, saame seda ka teles näidata.

Hullem lugu on psühholoogide liiduga, kes meid lausa kriminaalkoodeksiga ähvardab. Jama on päris palju,” kurdab Maimik. Ta ei ole kuulnud, et varem oleks mõnda filmi niimoodi ära keelatud. Ta imestab, sest politseikroonikates hüppavad reporterid ja operaatorid sisse kuhu tahes ja esitavad intiimseid küsimusi.

Filmi tehti kaua, kokku kolm aastat. “Neid juhtumeid oli raske otsida ja raske leida. Me pole seda filmi kaubaks teinud ega taha ühtegi last kommerts-eesmärkidel ära kasutada.” Tema sõnul ei tule viimasel ajal uudistesaadetes ja ajalehtedes moodi läinud tegelaste nägude hägustamine “Päkapikudiskos” kõne allagi. “Siis peaksime terve filmi ruuduliseks tegema, parem võiks juba kuuldemängu teha.” /---/

Loe edasi:
FILM: Päkapikudisko jääb ajutiselt ära - Eesti Päevaleht
Heinla, E. (2001). Päkapikudisko jääb ajutiselt ära. SL Õhtuleht, 6. apr, lk 8-9.

Samal teemal:
«Päkapikudisko» jäi eetrisulgu - Arhiiv - Postimees: Värsked ...
Tuumalu, T. (2001). Päkapikudisko jäi eetrisulgu. Postimees, 6. apr, lk 1.

ETV ei loobu – teine katse aasta pärast

Andres Laasik: „Ülehomme [23.03.2002 – toim] jõuab ETV ekraanile Andres Maimiku ja Jaak Kilmi koolivägivallast rääkiva tõsielufilmi “Päkapikudisko” tsenseeritud variant, kuid lastekaitseliit taotleb ka kärbitud filmile eetrikeeldu.

“Lastekaitseliit ei keela ega käsi, aga meie seisukoht, et seda filmi ei tohiks eetilistel kaalutlustel avalikkuse ees esitleda, on sama, mis aasta tagasi,” seisis Eesti Päevalehele saadetud lastekaitseliidu kirjalikus selgituses.

Aasta tagasi loobusid filmi autorid lastekaitseliidu, psühholoogide liidu ja filmis jäädvustatud laste vanemate nõudmisel “Päkapikudiskot” ETV-s näitamast. Nüüd on filmi lõigatud, mitme tegelasega on sõlmitud näitamist lubav kirjalik lepe. “Meil on juriidiliselt kõik korras,” ütles kaasrežissöör Jaak Kilmi.

Raag küsib kohtuotsust. Eile pidi ETV-sse jõudma ka lastekaitseliidu kiri, milles taotletakse filmi näitamata jätmist.

ETV peadirektor Ilmar Raag lastekaitseliidu kaebust ei mõista. “Ma ei ole nende kirja veel näinud, ma ei tea, miks nad selle meile saadavad,” ütles Raag. “Eesti seaduste järgi vastutab privaatsuse rikkumise eest teose tootja, antud juhul siis OÜ Rühm Pluss Null. Loomulikult jätaks me filmi näitamata, kui oleks kohtu otsus, et teos riivab inimeste privaatsust. Kuid minu teada sellist kohtuotsust ei ole.”

Lastekaitseliidu programmijuhi Anniki Tikerpuu sõnul ei taotle nad “Päkapikudiskot” keelavat kohtulahendit, vaid diskussiooni laste õiguste eest seisvate organisatsioonide ja meediaorganisatsioonide vahel. “Küsimus on eetikas, soovime muutusi inimeste hoiakutes.”

Kriitikutelt kiita saanud ja riiklikule aastapreemiale kandideerinud filmi vastane kampaania algas eelmisel kevadel, kui ETV selle programmi võttis. Eesti Ekspressis ilmus keelamist kajastav artikkel, mis oli pealkirjastatud filmis näidatud Indreku ema sõnadega: “Keegi teenib minu poja mure pealt raha”. Telekanali juhtkond ja filmitegijad andsid survele järele ja loobusid teose näitamisest.

Algul kiideti. “Pärast esilinastust tulid lastekaitseliidu tegelased meie kätt suruma,” kirjeldas Jaak Kilmi esimesi reaktsioone filmile. “Hiljem, kui hakkasid tulema lastevanemate kaebused, toimus järsk kannapööre.”

ETV-s näidava “Päkapikudisko” tsenseeritud variandist on lapsevanema nõudmisel lõigatud välja üht filmi tegelast kujutav osa.

“Ma ise pean väljalõigatud materjali väga headeks episoodideks,” ütles Jaak Kilmi umbes viie minuti pikkuse kärpe kohta, mis puudutab koolis tagakiusatud poissi Indrekut.

Kilmi sõnul püüdsid nad Indreku ema veenda filmi näitamisega nõustuma, kuid tulemuseta. “Seal oli nagu sein ees.”

Filmis näidatud Kätlin, kelle läbisaamist kooli juhtidega film võinuks kahjustada, on vahepeal kooli vahetanud. Tegijad on võtnud Kätlinilt ka kirjaliku nõusoleku filmi näitamiseks.

“Päkapikudisko” on valitud tänavu mais Venemaal Rjazanis toimuva filmifestivali “Zolotoi Vitjaz” konkursiprogrammi.

Privaatsuse rikkumine on hell teema

Paljudes Euroopa riikides sõlmivad dokumentalistid hilisemate probleemide vältimiseks kirjalikud lepingud isegi kaadrisse jäänud juhuslike möödujatega, kes võivad esitada süüdistusi privaatsuse rikkumises.

“Päkapikudiskos” jäädvustatud laste vanemate ja filmi keelamist taotlevate organisatsioonide sõnul võtsid filmi tegijad lastelt küll suulise nõusoleku, kuid ei leppinud kokku filmi avalikustamise ulatuses. Suuline lepe ei hõlmanud ETV-s näitamist.

“Päkapikudiskost” kärbiti lõigud, mis rääkisid sümpaatsest koolipoisist Indrekust, keda kiusati koolis taga, sest ta aitas ema kodustel töödel. Niisamuti nõudsid teose näitamata jätmist filmis kujutatud Kätlini vanemad, kuna kartsid, et ebasoodsas valguses näidatud kooli juhtkond võib kättemaksuks tüdrukut taga kiusata.

Eesti psühholoogide liit tahtis keelata filmi, kuna seal oli stseen psühholoogi seansilt, mis ei kuulu eetikareeglite järgi avalikustamisele. Režissöör Jaak Kilmi väitel oli tegu siiski filmi jaoks lavastatud seansiga.

Jaak Allik, Teater Ugala direktor: Filmi ei tohi keelata

“Päkapikudisko” näol on tegemist väga hea ja olulise filmiga, mis käsitleb lastevägivalla üksikjuhtumeid. See on tulemuslikum kui mis tahes lõputute projektide kirjutamine.

Pärast “Päkapikudisko” näitamist Ugalas toimus sisukas arutelu, kus selgus, et filmi näinud lapsed räägivad oma vanematele, mis nende koolis tegelikult toimub. Film kutsub avameelsusele, mis on eelduseks probleemide lahendusele. Varjamine, mida me kahjuks näeme filmis ka mõnede pedagoogide puhul, aga süvendab seda.

Film on humanistlik. Minu abikaasa, kes on töötanud 15 aastat lastekodu juhatajana, läks pärast seanssi filmi loojaid isiklikult tänama selle olulise teose loomise eest.“
Laasik, A. (2002). Lastekaitse nõuab "Päkapikudisko" näitamise keeldu. Eesti Päevaleht, 21. märts, lk 3.

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Filmi ala- ehk selgitavaks pealkirjaks on pandud “Ekspeditsioon varjatud vägivalla maailma, kus ohvriteks on lapsed”. See on ebatäpne ja vastuolus filmi sisuga kahes aspektis. Esiteks: käsitletakse ka vägivalla juhtumeid (Orissaare Eriinternaatkoolis), mille kohta tegijad ise filmis ütlevad, et tegemist on mitte varjatud, vaid selge(ma), puhta(ma) ja avaliku(ma) vägivallaga. Ning teiseks: on fikseeritud, et “ohvriteks on lapsed”, jättes fikseerimata, et ka kannatuste tekitajateks ehk siis vastaspoole esindajateks on enamikul juhtudel lapsed, nagu nad Orissaare äärmuslike näidete põhjal ise veendusid, jagades vägivallaga seotud lapsed agressoriteks ja tõrjututeks. Liiati ütleb filmis kaadritagune Andres Maimiku hääl, et nende filmi peamine teema ongi laste vägivald laste suhtes. Praegune alapealkiri viitaks aga nagu rohkem sellele, et tegemist on suurte inimeste vägivallaga väikeste inimeste suhtes. Sellist vägivalda esindab filmis ainult üks juhtum, kus isa ise üles tunnistab, et karistab lapsi peksuga. Ning sellegi juhtumi puhul paistab asjaosaliste kommentaaride põhjal tegemist olevat pigem patoloogia kui sotsiaalse nähtusega. Nii et selles osas, missugust vägivalda filmitegijad uurivad, on filmis palju segadust: kord on selleks perevägivald, siis koolivägivald, siis vahepeal jõutakse nagu veendumusele, et koolivägivald ongi tegelikult perevägivalla tulemus; aga kas ikka on, jääb jällegi ebaselgeks, nagu enamus filmis tõstatatud küsimusi ja väiteid.

Vaatajale saab aga filmi jälgides järjest rohkem selgeks, et selle filmi näol on tegemist lisaks pealkirjas lubatule ka filmiga, KUIDAS filmitegijad (peasjalikult Andres Maimik) filmi teevad. Peale selle, et AM ise ennast (enamasti telefonitoru otsas istuvaks ja nägusid tegevaks) filmitegelaseks on teinud, selgitab ta vaatajale ka oma kaadritaguse häälega korduvalt, kuidas nad seda filmi kavandasid ja kuidas tegelikult läks.“ /---/

Loe edasi:
Kuidas sa kitsedega läbi saad? - Sirp
Tootmaa, R. (2001). Kuidas sa kitsedega läbi saad? Sirp, 30. märts, lk 16.

Raimo Jõerand: „“Päkapikudisko” tegijad ongi nimetanud oma töö ekspeditsiooniks ja vastavalt kogu loo üles ehitanud. Intrigeeriv on sealjuures asjaolu, et see retk viib alale, mis on meile väga lähedal: me kõik oleme seal käinud, aga enamasti pole me oma kogemusi-mälestusi kellegagi jaganud. Need on meis tallel intiimsete piltidena, kuuludes igaühe mina juurde.

Minu arust pole dokumentaalfilmi ülesanne üksnes olevat mõtestada, näidata sealseid sisemisi seoseid ja suhteid, asetada need laiemasse konteksti, vaid ka teha vaatajast üks filmi osaline, olgu siis lihtsa samastumise kaudu mõne tegelasega või haarates täielikult tema uudishimu mis-edasi-juhtub-stiilis või siis rääkides temast endast. Kõik need emotsionaalsed puudutused väldivad filmi olemist asi iseeneses, mis millekski ei kohusta; nagu antud juhul oleks juhtunud filmiga, mis oleks piirdunud üksnes kuiva laboritööga: ümberjutustuste ja statistiliste näitajatega, lisaks mõni psühholoog toomas põhjendusi ja üldistusi. Teine äärmus oleks olnud filmida põhjalikult ainult ühte juhtumit, kasutades ka varjatud jälgimise meetodit. See oleks võimaldanud pääseda peategelasele väga lähedale, oleks ka pakkunud kompaktse lõpetatud loo võimalust, aga vaevalt võinuks jõuda probleemi laiema tõstatamiseni. “Päkapikudisko” laveerib emotsionaalse ja kuiva probleemfilmi vahepeal, olles kord ekspertide töö tõlkijaks, kord aga ise endale teerajajaks. Filmitegijad tungivad iseteadvalt tundmatule alale, nähes laste vägivallas eelkõige ühiskondlikku probleemi. /---/

Laste maailma võib vabalt vaadelda kui ühiskonna puhastatud mudelit, selle algrakku: seal tärkavad haigused kanduvad edasi mujale organismi, mujalt alguse saanud sümptomid avalduvad võimendatult.

Millegipärast on filmitegijad asetanud selle maailma endast kaugele (Tartusse, Orissaarde, kuhugi mujale) — see on ohtlik koht, kuhu niisama lihtsalt ei pääse. Peab välja tulema oma turvalisest laboratooriumist, paberite, videolintide, monitoride ja telefonide maailmast, ja asuma ise teele. Kontseptuaalselt tõlgendades nad justkui hülgavad (senise) turvalise filmitegemise viisi, sest nendeni jõudnud info on vastuoluline: lapsed räägivad, kuidas nad koolis teisi kiusavad, õpetajad väidavad telefonis, et niisuguseid juhtumeid ei ole. Teelolek lihtsa juhtmotiivina eri juhtumeid ühendamas tekitab vaatajas piisavalt põnevust, et endalt aeg-ajalt küsida, kuhu me järgmiseks satume. Et eesootav maailm on kaootiline, ohtlik ja mõistetamatu, annab märku ka teade seal ootavast kontaktisikute võrgust. Järelikult on vaja vahendamist, tõlki.

Filmi ümbritseb raamina röökivate laste parv, kes tekitavad oma agressiivsusega kõhedust. Teine raam on kaadrid Tootsi toast, kus probleemsed lapsed võivad ennast joonistamise kaudu väljendada. Episood, kus poiss joonistab kogu oma perekonna kirstudesse surnuks ja ainult ennast elama, on võimas ja filmi alguses paljulubav.

Teel olemise motiivi saadavad noortekultuurist pärit räiged tantsulood, ühest küljest õigustades filmi pealkirja, teisalt aga olles vahelüliks täiskasvanute maailma mõistusliku heaolu ja laste maailma metsikuse vahel. Need on nagu mürgised aurud, millest tuleb enne ohtlikku kohta jõudmist hinge kinni hoides läbi minna.“ /---/

Arvustuse täistekst:
RAIMO JÕERAND - PILDIKESI KOOLIPÕLVEST
Jõerand, R. (2001). Pildikesi koolipõlvest. Teater. Muusika. Kino, nr 7,  lk 72-75.

Mati Unt: „“Päkapikudisko” ümber toimus mingi jama. Loodi lausa skandaaliõhkkonda. Minu mäletamist mööda püüti selle näitamist televisioonis isegi ära keelata.

Film ise on ju suhteliselt süütu, arvatavasti oli tookord tegemist kellegi lapsevanema eraprobleemiga. Et taheti tsenseerida mitte esteetilistel, vaid eetilistel kaalutlustel! Ei oska ju ka öelda, mida tohib ja mida ei tohi avalikustada. Kui tekib tõesti oht, et juba ahistatud last ahistatakse pärast filmi veel rohkem, siis peab vist natuke asja kaaluma. Nn väikese inimese eluga on omad probleemid. Neid ei tohi väga piinata. Aga eks ju tegelikult tehakse kõike, nagu näitas väliseestlase film oma isast, mida Soosaar haipis. “Prominente” (Saagim, Savisaar jne jne) aga peabki kiusama ja seda on Ken ja Tolk koos Maimiku ja kompaniiga mõnda aega õnnestunult teinud.

“Päkapikudisko” sarnaneb siiski telesaatega, mis sest, et hea ja “teravaga”. Mulle võidakse vastu öelda, et ega suurt vahet ju praegusel ajal enam pole, et ma loodan romantiliselt, et “film” on midagi igavikulisemat kui “saade”. Kuid ma arvan ikkagi, et filmis kui niisuguses võiks olla mõni läbivam selgroog või siis ka võimsam kujund. Agressiivsete noorukite lõugav rühm tõotab selleks isegi saada, kuid siiski ei saa.“
Unt, M. (2002). Kolm filmi, järjest paremad [Jaak Kilmi ja Andres Maimiku kolm dokumentaalfilmi "Suur õde", "Päkapikudisko" ja "Isamaa ilu"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 82-83.