Head käed (2001)

Sünopsiseid

Lugu kenast läti vargaplikast Margitast, kes maabub pärast ebaõnnestunud džiibivargust sumbunud Eesti väikelinnas nimega Vineeri. Vineeris elavad oma rutiinset elu igipõlised sõbrad Adolf ja doktor Lepik, korra järele valvab surmtõsine politseinik, Adolfi poeg. Vargaplika raputab kõik kolm meest uuele elule.
Allfilm, http://allfilm.ee/filmid/head-kaed-2001/ (29.08.2012).

Läti vargatüdrukul Margital on osavad käed, möödujate rahakotid liiguvad tema taskusse väga kiirelt. Pärast järjekordset julget vargatempu muutub olemine kodulinnas Riias ärevaks ning Margita põgeneb kodumaalt pöidlaküüdiga. Mitte just kaugele. Kõigest teisele poole piiri, Eestisse. Juhuslik auto paneb Margita maha väikelinnas nimega Vineeri, kus tuline tüdruk raputab kohaliku rahva unest üles ja mõne mehe koguni nii suure hooga, et too ei tee plika vargaviga märkamagi.
Eesti film 2000-2006 (2008) Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 42.

Filmi saamisloost

Režissöör Peeter Simm:

„„Head käed“ on üks mu edukamaid filme, mis sai peaauhindu ja muid preemiaid kuuel festivalil. Sealhulgas võitis Berliini filmifestivali ametliku kõrvalprogrammi Panorama. Eesti kinos oli sellel väga vähe vaatajaid, ainult 7000. Muidugi, sel ajal käidigi siin väga vähe kinos, nüüd käiakse jälle rohkem.

Keegi teine pole võimeline mõtlema välja nii üllatuslikke süžeepöördeid kui Toomas Raudam, kellega koos ma stsenaariumi kirjutasin. Süžeed aitas toimetada lätlanna Baņuta Rubess, Hollywoodi 15aastase töökogemusega script doctor, kelle juures Lätis ma käisin lõputult. Baņuta esitas üha uusi küsimusi, mida üritasime koos Toomasega lahendada. Poole filmimise ajal sügasin ikkagi kukalt, mismoodi edasi teha. /---/

Filmivõtted jäid sügisele. Tahtsin küll varem jõuda, aga lõpuks olid ikka puud raagus ja Adolf (Lembit Ulfsak) pidi minema novembri keskel ujuma. Lempsil oli veel dublant, ma ei saa ju näitlejat ohtu asetada. Dublandile jootsime sisse pool pudelit konjakit et ta ära ei külmuks. Kasari jões oli vett nii vähe, et pidime ujumisstseeni jaoks põhja süvendama.

Filmi lõpul põgenevad vargaplikad mööda Riia linna tänavaid, ühel neist hullusärk seljas. Meil ei olnud raha, et liiklust kinni panna, nii et kõik on ehe. Hõikasime möödujatele, et nad kaamerasse ei passiks. See on filmitud nii kiiruga, kui veel saab. /---/

Mängufilmi tehakse ikka veel filmilindile, seni on see kvaliteetsem kui video. Paralleelselt filmilindile salvestamisega toimub ka videokontroll. „Head käed“ oli esimene film, kus sain vaadata video pealt playback’i (taasesitus). Hulk režissööre ei tulegi enam playback’i bussist välja, vaatavad erinevate kaamerate pilte ja suhtlevad näitlejatega läbi mikrofoni. Mina tahan olla näitleja kõrval. Olen lõpetanud duubli ajal juhendamise, mis varem oli helirežissööride needus, aga tunnen, et lühike pilguheit või käepigistus on tihtipeale väga vajalik. Playback huvitab mind pärast seda, kui olen karjunud operaatorile: „Stopp!“

Filmimuusika kohta on paljud küsinud, kas selle on teinud Arvo Pärt. Me tõepoolest uurisime, mis on Pärdi taksid, aga meie eelarvele olid need liiga kõrged. Samas oli meil vaja luua vastavat atmosfääri. Ütlesin muusik Henn Rebasele, et ta võtaks ühe oma vana töö ja mängiks seda kuus korda aeglasemalt. Henn esitaski niimoodi klaveril oma konservatooriumi lõputöö. Keegi ei saa öelda, et see on plagiaat: konservatooriumi arhiivis on noodid alles ja aeglasemalt pole keelatud mängida.“
Kivimaa, E. (2011). „Head käed“: kust saada hullusärki? Rmt: Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu kirjastus, lk 182-185.

Katkeid kriitikast

“Heade käte“ kohta on kriitikud öelnud, et seal pole point’i. See on sellepärast nii, et film on liiga inimlik. Soojus on selle filmi läbiv stiil, soojus on Peeter Simmi käekiri. Kui Simm peaks tegema filmi koonduslaagrist, kas siis liiguksid seal ringi samasugused muhedad tüübid? Roberto Benigni tegigi nii ja sai selle eest „Oscari“. Ka reklaamikunstis jälgitakse, et seal poleks negatiivseid emotsioone. Negatiivsus peletab rahvamasse. Ent film pole inimene, kellel on kas hea või halb iseloom, film pole ka elu, vaid uurimus nagu Simm ise mitmes kohas on öelnud.

Uurimus eeldab täpsust, aga “Heade käte“ puhul on palju räägitud just üle jala visatud dramaturgiast. Tundub, nagu oleks osa lõike filmist välja visatud.
/---/
Stsenaarium on vältinud nii kannataja kui ka valutegija positsiooni ja on läinud kuhugi kaugemale, mõnusasse retrosse.
Muhedus teeb aga karuteene. Tõnu Kark mängib seda, mida ta on kogu aeg mänginud, samuti Lembit Ulfsak. Natukenegi huvitavama näitlejaülesande leidmine poleks olnud ei Simmi, Kargi ega Ulfsaki mastaapi meeste puhul mingi küsimus. Oleks vaid tihkemat point’i, mida dramatiseerida. „Vanad sõbrad“-stiilis naljast jääb väheks nii näitlejate kui ka kogu loo jaoks. Flirt käib ju vargaga. Seda mehed justkui ei märka, ei taha märgata. Siin ongi inimlik lähenemine ära võtnud mängult jõu ja veenvuse. Vargusel pole filmis seda jõudu ja moraalset tähendust, mis on tavalises elus. /---/
Sarnet, R. (2001). Jääkild südamesse. Teater. Muusika. Kino,  nr 8-9, lk 92-94.

Film algab hoogsalt, aga vaatamata seikluslikule elemendile, vaimukale dialoogile ja vargaplika ning politseiniku vahel arenevale armuloole ei kasva see tempokaks kelmikomöödiaks, vaid takerdub igavavõitu kammerlikesse pooltoonidesse komöödia ja draama vahele, olles žanrilt tõepoolest pigem dramöödia.
Koppel, A. (2001). Kuu pealt kukkunute Vineeri linnake. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 86-89.