Õrn on öö (2010)

Usaldustelefoni eestvedaja : eestlaste mure on üksindus

Assotsiatsiooni juht Enno Selirand, miks on vaja usaldustelefoni?

Siinkohal oleks kohane tuua võrdlus päästepaadiga. Laevale minnes inimesed ei usu, et päästepaate tegelikult vaja läheb, ometi ei soovita astuda meresõidukile, millel neid pole. Sama lugu on usaldustelefoniga: inimene ei usu, et tal võiks sellist abi vaja minna, kuid teab, et häda korral on võimalik valida meie number.

Olen veendunud, et ühiskonna tasemest ja selle üksikute liikmete jõukusastmest hoolimata on usaldustelefoni vaja. Täiesti probleemideta ühiskonda pole võimalik luua. Alati leidub inimesi, kel on muresid ja puuduvad sõbrad, kellega neid jagada. Usaldustelefon tunneb ja kuulab igaüht. Helistajale ei öelda kunagi, et ta pole piisavalt rikas või lugupeetud.

Kui sageli inimesed seda võimalust kasutavad?

Helistajate arv kõigub eri päevadel väga palju. Kõnesid ei arhiveerita, küll aga peetakse statistilist arvestust: fikseeritakse probleemid, helistaja sugu, vanus, sotsiaalne staatus ja muu. Statistiliselt on aastas kõnesid keskmiselt 10 000.

Suure arvu kogumine ei ole kindlasti meie eesmärk. Vastupidi, oleksime rõõmsad, kui usaldustelefoni vajadus oleks väiksem. Ideaal oleks see, kui keegi ei vaja usaldustelefoni, aga on inimesed, kes vajaduse korral hädasolijate kõnesid vastu võtavad.

Milliste muredega usaldustelefoni kõige sagedamini pöördutakse?

Eestis on praegu inimeste põhiline mure sotsiaalne üksindus. Kehtivast edunõudest tingituna mõeldakse enamasti vaid enesele ja püütakse üksi hakkama saada. Nii jäädakse üksildaseks ja üksikuks, välditakse lähisuhteid ega leita aega sõprade tarvis.

Kui palju inimesi usaldustelefonis töötab?

Kõnesid võtab Eesti eri piirkondades vastu üle 300 inimese. Igapäevatööd teevad nad paljudes eluvaldkondades, on psühholoogiadoktoreid, puutöömehi, kooli- ja kirikuõpetajaid. Meiega on olnud seotud Võru linnapea Kersti Kõosaar, Viljandi maavanem Kalle Küttis ja sotsiaalministeeriumi kantsler Riho Rahuoja, tuntud inimesi on meie ridades palju.

Ühiskondlik staatus pole siiski tähtis, kõige määravam pole ka ettevalmistus. Tähtsaim on empaatiavõime, soov mõista teise inimese muresid ja oskus temaga ühes rütmis mõelda. Sellest tulenevalt on telefonile vastava inimese ettevalmistus olnud alati pikk ja keeruline. Me ei võta kunagi lihtsalt inimest tänavalt.

Kas selle töö juures on olulisem oskus kuulata või nõu anda?

Koolitatud töötaja kuulab inimest ja suunab ta väljapääsu otsima. Ei saa öelda, mida inimene peab tegema või kuhu minema. Põgusa vestlusega pole täielikult võimalik mõista teise olukorda. Iga hädasolija peab ise leidma lahenduse, meie saame teda ainult suunata.

Siiski lõpeb enamik kõnesid sellega, et inimene tänab ja kinnitab, et talle anti väga hea nõuanne. Tegelikult jõudis ta selleni, mida edaspidi teha, vestluse käigus ise.

Üks meie töö eesmärke on mitte sekkuda võõrasse ellu. Oleme sinuga hoolimata sellest, milline oled. Me ei ehmu, kui su käed on mustad või riided katki. Me ei esita eales ultimaatumeid, et tuleb muutuda selleks või teiseks. Võid olla see, kes oled. Need on usaldustelefoni põhimõtted.

Kas usaldustelefoni töötajaid tasustatakse korralikult?

Usaldustelefonis töötavad inimesed ei saa selle eest ühtki senti. Nad teevad seda vabatahtlikult ning suure ja sooja südamega. Ainult need, kes teistest hoolivad, suudavad mõista kaasinimeste hädasid.

Valdaru, E. (2008). Usaldustelefoni eestvedaja: eestlaste mure on üksindus [intervjuu Enno Selirannaga]. Sakala, 21. veebr, lk 4.

Usaldustelefonist lähemaalt:

Projekti 126 missioon - Usaldustelefon 126 - Oleme iga päev Sinuga