Aeg on siin (2010)

Filmi saamisloost

Kristiina Davidjants: Režissöör Marje Jurtšenko , miks just see film, nüüd ja praegu?
Marje Jurtšenko: Mul on olnud juba kaua mõttes alustada ühe põlvkonna portreteerimisega, see oleks selle esimene vaatus. Mul olid valmis mõeldud ligikaudsed stereotüübid ja valik toimus tegelikult selle järgi. Otsisin tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu ja mõned tulid ka ise minu juurde. Oluline oli ka laste avatus, nende ja nende perekondade tahe osaleda sellises projektis. Lastega sai peetud pikki jutuajamisi, usun, et see oli väga oluline. Mina õppisin tundma neid ja nemad usaldama meid.

Kas täiskasvanud ja lapsest peategelasel on olemuslik vahe?
Laste maailm on palju suurem, sinna mahub palju fantaasiat ning nad kujundavad oma maailma ja reeglid suures osas ise. Täiskasvanud inimeste maailm on enamasti kindlalt piiritletud ja suhteliselt väike ning selle kujundavad suures osas kõik teised peale tema enda.

«Aeg on siin» on teie dokumentaalfilmidebüüt, kuigi lõpetasite telerežii eriala juba aastaid tagasi. Miks see nii kaua aega võttis?
Sellega on nii ja naa – olen tahtnud küll miskit ise teha, aga samas seda ka peljanud. Peljanud ennast liialt avada ja ilmselt on ka töö ETV hanketoimetuses olnud niivõrd aja- ja infomahukas, et selle kõrvalt miskit nii suurt ette võtta pole lihtsalt võimalikuks osutunud. Kuna nüüd tekkis paariaastane paus, siis oli sobiv võimalus asi ette võtta.
Davidjants, K. (2010). Põlvkondliku portree esimene vaatus esimese klassi lastest. Postimees, 11. märts, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Sakarias J. Leppik: „Režissöör ei koonerdanud dokumentalistikaga selle sõna otseses mõttes. Ei mingeid lavastuslike elementidega tritsutamisi, nagu viimastel aegadel kombeks. Ei õpetlevaid, pareneetilisi ega epistlilaadseid vaheklippe, mis suunaksid vaatajat pedagoogiliselt just õige supikausi manu. Ei mingeid näpuga näitamisi. Vajalik pedagoogiline mõju filmil „Aeg on siin” muidugi on, aga see saavutatakse kaude ja loomuldasa. /---/ Režissöör keskendub kooliteema puhul lastele. Õpilastele. Ja teeb seda erakordselt nutikalt. Saati, kui kaamera jälgib nelja Eesti last nende esimesel kooliaastal. Nihutab siis fookuse lapse meeltele: vaimustusele, kooliehmatusele, veel mängleva lapse uuele väljakutsele ehk õpirutiinile, mis teadagi kahevahet täitvas piirsituatsioonis (lasteaed veel meeltes, aga tegelikkuses ees olev omandamisprotsess) nutu esile kutsub. Tegelikult ongi ju lasteaiast lahkunud, kooli astunud laps erakordselt põnev dokfilmi objekt. /---/

Filmi nutikas vaataja saab kindla boonusena põgusa ülevaate ka sellest, milliseid õppemeetodeid kasutavad erikoolide õpetajad oma pedagoogitöös. Ehkki filmi pikkus ei luba enamat, joonistuvad filmi sattunud õpetajate karakterid piisavalt välja, et mõista nende motiive, kuidas oma õpetajatööd teha ja mil viisil ainet edasi anda. Veelgi enam aga kangastuvad vaatajale eesti peres valitsevad tendentsid ja vanemate oskused või oskamatused lapse kasvatamisel.
Režissöör ei ole vaese omaks jätnud ka filmiesteetilist külge. Kuna tegu on ühe õpiaastaga ja Põhja-, Lõuna-, Ida ning Lääne-Eestiga, oleks olnud kurjast säälse looduse üles võtmata jätmine. Eri aastaaegadel. Põhimõtteliselt täitsid maitsekad loodusvaated selle osa, kus vaatajal oli vaja aega filmist tekkinud mõtteseosed uuesti pääst läbi lasta. Sestap võib öelda, et film hingas optimaalses rütmis ühes vaatajaga ning pitoresksed kaadrid dialoogide või intervjuude vahel ei muutunud eesmärgiks omaette, nagu dokumentalistikas alatihti juhtub. Et montaažilegi midagi otse ette heita ei saa, sulandus kuvatud maa- või linnakeskkond filmi tegelaste ja tegevuste ümber loomulikuks hameks.“
Leppik, S. J. (2010). Sisult ajatu, vormilt aeglik. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 104-106.

Raul Ranne: „Jurtšenko on elanud sisse (filmis tundsin mitut puhku, kui hästi on tal see õnnestunud) Eesti eri nurkades elava nelja 7aastase lapse maailma. Me näeme, et Hello Kitty brändist lugu pidav Tallinna tüdruk (hea leid, sest milline ses vanuses tüdruk ei armastaks Hello Kitty roosasid asju) ja Metsatölli fännav Võru poiss (jah, ka minu kodus on üks rasket rokki armastav seitsmeaastane) on ühesugused. Nagu ka armsalt asjalik piiga Tudulinnast, kes pelgab suurt linna, sest siin ei saa õunapuid kasvatada, ja tõsine Vana-Vigala kandi poiss, kel on vilumus kodus isa aidata ning oma käega koduse masti otsa rahvuslippu heisata.“
Ranne, R. (2010). Kuidas portreteerida aega, milles elame? Eesti Ekspress, 14. märts.

Olev Remsu: „Filmis on kõik usutav, pole kistud-sunnitud episoode, veenev on ka emade, õpetajate ja eriti laste enda jutt, minu kõrv ei tabanud lastedokumentaalides lastele ja lastemängufilmides lapstegelastele nii tavalist sõnade suhupanemist. Just laste pikkade monoloogide ajal kuulatad eriti teraselt – noh, noh, kas tuleb mingi prohmakas (autori ettekirjutus), ja siis rõõmustad, et ei tulnud. On ületatud üks eriti ohtlik kari – Kairiti  täiskasvanulikkuse ekraanilepanek (ma ei leia proosas kasutatavale „kirjapanekule” paremat vastet dokumentaalfilminduse kirjeldamiseks, selge ju, et „kujutamine” ei kõlba, see termin sisaldab loomist-fantaasiat, mida aga just teha ei tohi). Kairiti näitamise puhul lausa otsid, kas märkad lavastamist, kas püüad kinni mõne kunstliku võtte, ja seejärel tunned heameelt, kui neid vähemalt sinu silmale pole.“
Remsu, O. (2010). Neiud samastuvad Kairitiga. Sirp, 28. mai.