Antoša (1995)

Anton Mutt

Anton Mutt (22. juuni 1933 Tartu – 25. märts 2003) - eesti fotograaf ja filmioperaator. Oli esimene Eesti operaator, kes lõpetas Moskva kinoinstituudi kino eriala. Töötas aastatel 1956–1990 ETV-s filmioperaatorina. Muti tööde hulka kuuluvad esimene NSV Liidu telemängufilm „Näitleja Joller“ (1960), mängufilmid „Külmale maale“ (1965), „Võlg“ ja „Ühe suve akvarellid“ (1968), „Pimedad aknad“ (1968), „Kolme katku vahel“ jt. Tema osalusel sündis ka esimene eesti täispikk telemuusikafilm „Helisev päev“ (1962) ning esimene eesti värvifilm „Katused ja korstnad“ (1968), samuti arvukalt mitmesuguseid muusika-, dokumentaal- ja kinofilme ning telesaateid.
Allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Anton_Mutt; http://www.sirp.ee/archive/2003/28.03.03/Film/film1-5.html (13.10.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Kapstas: „Aastanumbrist 1995 on ETV kultuuritoimetuse nime väärt telesaade endist televisiooni ja telefilmi operaatorit Anton Mutti portreteeriv „Antoša“. Montaažitiheduse, kujundlikkuse – kaadritaguse töö mahult on see telefilmi mõõtu. Kuigi vorm iseenesest vist polegi esmane kriteerium „filmilikkuse“ üle otsustamisel. Olulisem näib tänases sisulises pealispindsuses see, et „Antoša“ looga on lindile jäädvustatud midagi ajast-inimes(t)est, mis ka ilmselt aastate pärast vaatamist kannatab. Kõlavalt öeldes: kannab kultuurilugu. „Antoša“ sümpaatselt pretensioonitu režissuurilaadi puhul tundub „ilukambrist“ pärit terminitega vehkimine üksjagu kohatu. Aga ehk peab seda endastmõistetavust nüüd juba „erilisusena“ rõhutama, sest suurem osa täna lindile toodetust tundub jäävat õhkupaisatava teleotsesaadetele kohaste hetkevirvenduste tasemele.

„Erandlikkusena“ jääb „Antoša“ autor-režissöör lõputiitriteni arvata. Jüri Sillart. Seega, operaatori portree operaatorist. Ilmselt saigi telefilmi raudvara Anton Mutti nii tunnetada ainult Sillart, keda hinnatud läbi „Tallinnfilmi“ aegade parimaks operaatoriks.

Antoša lugu kinnitab just nimelt, et „teistmoodi tegemiseks“ tänases televisioonis pole teab mis imetrikke vaja. Aitab sellestki, kui kaevata hetkel silma all ringlevast persoonide ringist natuke sügavamalt. Ei koosne elu (ja telepublik) ainult läbilöönutest, on igal ajal jäädud ka rataste vahele – ka igal tänasel autsaideril on oma lugu.

Nii ka ühel poeedi hingega operaatoril, kes uute aegadega ei kohanenud. Omaaegsete meenutustes „poeet kaameraga“, tänapäevas – kui üks Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali pensioni saajaks kuulutatu…“
Kapstas, M. (1996). Igavesti „Antoša“. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 37.

Lauri Kärk: «Antosha» on lugu sõjajärgselt vaesest, ent uhkest perekonnast pärit noorest andekast poisist, kes sai kodust kaasa soovi olla tunnustatud. Algul otsis ta tunnustust oma fotodega, siis aga täidab ekraani Viktor Gurjev, kes laulab rõõmust, rõõmust ja veel kord rõõmust. Muidugi, aeg oli selline, viiekümnendate tagumine ots, kuuekümnendate künnis. Ent Mutt võis olla siiralt rõõmus: oma esimesi samme tegi Eesti Televisioon ja Anton Mutt oli üks neist, kes katse-eksimise, peamiselt aga entusiasmi meetodil neid esimesi samme astus. Kusjuures tema oli üks profimaid, õppis Moskvas, VGIKis filmioperaatoriks. Oli Eesti Televisooni ja hiljem «Eesti Telefilmi» esimeste ning mitmete järgnevategi ekraanitööde kaamerameheks. Tegi üksiti nii mõndagi telelavastajat tuttavaks filmirezhii (stsenaariumi) ABCga. Anton Mutt on olnud näiteks selliste filmide operaator, nagu «Näitleja Joller» (1960), «Võlg» (1966) või «Ühe suve akvarellid» (1966).

Kummatigi räägitakse «Antosha» peategelasest, üldsegi mitte ülearu vanast mehest (Muti sünniaasta on 1933), valdavalt mineviku vormis. Praktilises filmitöös pole Mutist enam asja. /.../ Põhjuseks on olnud rohkem ikka alkohol. Või ei ole? Mutile ei pakutud enam tõsist tööd, sest ta jõi - või jõi Mutt seepärast, et polnud enam huvitavat tööd? Kus on põhjus, kus tagajärg? Või on asi selles, et televisioon pigistas lihtsalt Muti tühjaks, kuna Antosha ei osanud kunagi öelda ei? Televisioon, nagu filmgi, on julm tuhande ja ühe võimaluse mängumaa, ta võib su jupiteride särasse ülendada, aga samuti võib ta sind juba järgmine päev põrmu tallata. /.../

Antosha» oleks järjekordne näide telesaate ja filmi vahelisest hägusest piirist või õieti piiri puudumisest. Olles nii formaalselt kuuluvuselt kui valdavalt ka teostuslaadilt telesaade, küünib «Antosha» sisuliselt pigem filmide sekka. Kusjuures Sillart räägib neistki tahkudest portreteeritava elus, millest tavaliselt püütakse vaikida. Sillart on osanud kenasti tasakaalustada Muti isikliku käekäigu ja ühe etapi Eesti Televisiooni elus, dokumenteerinud Anton Muti näol ühte lehekülge eesti filmiloos. Ja lõpuks, mis ju samuti tohiks oluline olla: nii Vallo Kepi Salme Kõrvemanni jäädvustav «Vabandage, ma monteerisin teiega» kui ka Jüri Sillarti Anton Mutti portreteeriv «Antosha» räägivad meie tõtlikul ajal inimestest, kes kuuluvad rohkem minevikku kui tänasesse või homsesse, kelle kohta tuleks öelda, et nad on rataste vahele jäänud. Kuid kes ometigi väärivad tähelepanu ja lugupidamist.

«Antoshas» on filmioperaator Jüri Sillart huvitunud filmioperaator Anton Mutist eelkõige kui inimesest tema tugevuses-nõrkuses. Muti looming, tema kui operaatori käekiri, selle iseärasused, on jäetud suhteliselt tagaplaanile. Muidugi, see võib tunduda kitsalt erialane ning raskesti mõistetav. Operaatori oskused, tema isikupära ei avaldu ju selles, kas pilt ka piisavalt terav on (fookust võib võtteplatsil ka hoopis teine mees vedada), vaid ennekõike selles, kuidas ta valgust kasutab, kuidas ta valguse abil ekraanikeskkonda kujundab. Mutile on näiteks iseloomulik olnud tugeva kontravalguse kasutamine, kuuleme «Antoshas». Vahest tasunuks Muti pildilahendustel pikemaltki peatuda, neist rohkem ka tänase pilguga rääkida, mitte sedavõrd üksnes toonaste tegijate hinnangutega piirduda? Lasta näiteks ka meie praegustel noortel operaatoritel, nii paljukest, kui neid ongi, öelda oma arvamus Anton Mutist. Ja kohati võinuks intervjuud montaazhiliselt vähem hakitud olla.“
Kärk, L. (1995). Jüri Sillarti portree „Antosha“ filmioperaator Anton Mutist ETVs 10. detsembril. Postimees, 14. dets.