Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Griša (1996)

Sisukokkuvõte

Jüri Sillarti portreefilm filmi- ja teatrilavastajast Grigori Kromanovist.

Grigori Kromanov oli kahe kultuuri mees, eesti ja vene kultuuri piiril tegutsenud loovisik. Kasvanud üles Eestis Peipsiääre vene vanausuliste kogukonnast pärit isa ja eesti juurtega ema rangete reeglitega peres, omandab Grigori keskhariduse Tallinnas ja kõrghariduse näitlejana Moskvas GITISe eesti stuudios (1953), mille järel asub peagi tööle Tallinna Televisioonistuudio, hiljem ka Tallinnfilmi režissöörina ja lavakunstikateedri õppejõuna. Portreefilmi keskmes on lavastaja Kromanov kui mitmetahuline, aus, kompromissitu, vastuoluline ja haavatav loovisiksus, kes abikaasa Irena Veisaité-Kromanova sõnul polnud kunagi rahul oma teostega. Sealjuures on loo põhirõhk tema filmiloomingul. Kromanovist ja tema filmidest räägivad meile Gromanovi teine naine Ellu Puudist, poeg Igor Gromanov ja tütar Kristiina Vatter, lavastajad Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Eino Baskin, Jaan Tooming, Tõnis Kask, näitlejad Kaljo Kiisk, Maria Klenskaja, helilooja Sven Grünberg, sõbrad Arvo ja Eleonora Pärt, filmitegelased Enn Rekkor, Felix Liivik jpt.

Vaheldumisi kaasteeliste meenutustega näeb katkendeid tema 1960 – 1970ndatel aastate filmidest: telefilm „Meie Artur“, mängufilmid „Mis juhtus Andres Lapeteusega“, „Viimne reliikvia“, „Põrgupõhja uus Vanapagan“, „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „„Hukkunud Alpinisti“ hotell“. Lavastajale endale oli neist kõige hingelähedasem „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ (1975), just selles peituva isamaatuse teema poolest. Samas tekitas film kui „ideoloogiliselt vildakas“ Moskva kinoametnikes suurt pahameelt. Kromanov oli kahe kultuuri vahel heitleva isiksuse ja loojana teatud määral lõhestunud. Selle vastuolu võtab filmis kokku Maria Klenskaja väljendiga „omadele võõras, võõrastele oma“. Kromanovi-loos on juttu ka tema keerulisest eraelust ja naissuhetest. Ta viimane, neljas abikaasa, leedulannast teatriteadlane Irena Veisaité-Kromanova heidab valgust nende armastusloole. Viimasel viiel eluaastal on Grigori Kromanov juba südamehaige mees. Loomevaevad, pidevad kõhklused ja kinotšinovnikute vastuseisud on murendanud tervist ning ta sureb koos Irenaga marjametsas viibides äkksurma kõigest 58aastaselt. Filmi raamibki teatriteadlase Ülo Tontsi ja Irena jalutuskäik Võsu lähedal rabas, kus meistri lahkumispaika meenutab mälestuskivi.