Mustlase missioon (2010)

Tekst filmilindilt:

Mustlaste esimene ränne Indiast Euroopasse leidis aset ilmselt 9.-10. sajandil. Esmakordselt mainiti mustlasi Eestis 1533. aastal Tallinna Rae turbekirjas. 1748. aastal kehtestati Vene tsaaririigis mustlastele keeld siseneda ilma vastava loata Tallinnasse ja Riiga. 1841. aastal koondati Eesti aladel elavad mustlased tsaari käsul elama Laiuse piirkonda. 1934. aastal rahvaloenduse andmetel oli Eestis 776 mustlast. 1941 - 1944 hukati suur osa Eesti mustlaskogukonnast koonduslaagrites. Teise maailmasõja järel kujunes Eesti mustlaskogukond peamiselt Lätist ja Venemaalt sisse rännanud mustlastest. Praegu elab Eestis erinevatel andmetel 550 - 1500 mustlast.

Mustlased. Elu filmi taga

Vahur Laiapea: „Minu esimene teadlik mälestus mustlastest seostub hirmuga. Kui olin viie-kuuene, hoiatas ema mind ja veidi vanemat venda üksi koju jättes, et me võõrastele ust ei avaks: mustlased võivad tulla ja meid ära varastada. Aga ema rääkis ka, et tema isa, Lasva valla Pindi küla talumees Oskar Soo oli omal ajal kõik oma hobused mustlastelt ostnud ja alati rahule jäänud. Olid head hobused olnud. 2008. aasta talvel jõudsin Põhja-Eesti Romade Ühingu eestvedaja Roman Luti abiga Võru nelipühi koguduse pastori Georg Vinogradovi peresse. Järgmisel kahel aastal olin pikki nädalavahetusi Georgi peres, misjonitöö käigus nägin mitmeid mustlasperesid nii Eestis  kui Lätis. Mitte kõikjal ei lubatud mul filmida, mitte kõike filmitust ei saanud ma filmis kasutada. Usun, et siin kirjapandust võiks ehk mustlasrahva mõistmisel abi olla.     

Mustlaspastori perelugu

Georg Vinogradovi tee usu ja kirikuni oli karm. Lapsena jõudis ta veel suviti osa saada rändmustlase elust, hiljem jäi pere Võrru paikseks. Oma „ärkamiseelses” elus jõudis Georg seadusega pahuksis olla ja vene ajal ka Patareis vanglaleiba maitsta. Kord Antsla kandis tema tuttavate juures saunas käies näitas ta mulle oma kehal noa-arme, mis noorepõlve elu sinna jätnud. Neid oli üksjagu. Sellest me ei rääkinud, kas ja kui palju tema nuga teiste meeste ihusse  arme on jätnud. Georg on kaheksa lapse isa: vanimad kolmekümne ligi, noorimad veidi üle kümne aasta vanad. Tema naine Ljuba on Moldova juurtega venelanna, kuid lapsed on kasvanud/ kasvatatud end mustlaseks pidama. Ljuba räägib vabalt mustlaskeelt, saab kenasti hakkama ka eesti keelega. Perekond on kolmkeelne: kõik pere liikmed kasutavad vaheldumisi  vene, eesti ja mustlaskeelt. Ma ei oska öelda, milline keeltest enim kasutamist leidis; võibolla mõjutas minu juuresolek perekonda eesti keeles suhtlema rohkem, kui see neil tavaliselt kombeks. Väga tihti võis täheldada ühelt keelelt teisele üleminekut isegi ühe lause jooksul: alustati näiteks eesti keeles, lõpetati aga vene või mustlaskeeles. Keeled ja keelekasutus ei ole niisiis selgelt lahus, vaid üpris segunenud. Muide, mustlaskeelt „väljastpoolt”  tulijale ei õpetata (erandiks on kogukonnaga näiteks abiellumise teel liitunud). Selle keele üks funktsioone on olla peidupaik – iga kõrvalseisja ei pea räägitust sotti saama.“
/---/
Loe edasi:
Laiapea, V. (2010). Mustlased. Elu filmi taga. Sirp, 21. mai lk 24. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10766:mustlased-elu-filmi-taga-&catid=18:varamu&Itemid=15&issue=3300

Vahur Laiapea: “Mustlaspastor Georg Vinogradov tegi kahtlemata parasjagu ka misjonitööd,” tunnistab filmimees oma “ärakasutatavust”. “Ent minu jaoks oli usuteemast olulisem mustlasnaiste ja -laste teema. Mu enda jaoks oli õpetlik ja mõtlemapanev, et mul ei õnnestunud vaatamata pikale võtteperioodile Georgi päriselt avada. Ta on väga osav suhtleja ja rollitäitja. Ja rolli ta jäigi.”
Vahur Laiapea - mees kui filmistuudio (2012). Naised, 16. veebr.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Vahur Laiapea film ei kavalda. Alltekstid ja allegooriad võivad siin ju kuskil olla, kuid inimesest räägitakse otse ja ausalt. Selline vana hea reportaažižanr valgustab 50-aastast kõhnavõitu jumalasulast, kes on oma ütlemistes vaimselt nõtke. Film tabab ära kas või sellise nüansi, kui tegusalt seab Vinogradov sõnu kolmes keeles. Peategelase mõtte voogamine on kõige huvitavam ja kaasakiskuvam. Kusjuures filmi autor on saavutanud suure usalduse: Vinogradovi mõtterännakute inimlikud kõhklused ja kahtlused paistavad ausalt välja ka ekraanilt.“
/---/
Laasik, A. (2010). "Mustlase missioon" näitab teistmoodi olemise võlu. Eesti Päevaleht, 2. märts, lk 12.

Anneli Aasmäe: „Laiapea on kulutanud filmi tegemisele rohkem kui kaks aastat, käinud paljude mustlaste kodudes ning jälginud nende argiseid ja pidupäevaseid toimetusi. Ta on kuulanud nende muresid ning toonud neid tajutava poolehoiuga ka vaatajani. Ent ometi jääb Laiapea senistest filmidest tuttav soe side seekord vähemalt minu jaoks sõlmimata. Põhjuseks on peategelase valik. Mustlaste traagika rullub lahti nelipühikiriku pastori kaudu, kes jagab kehvades oludes elavatele rahvuskaaslastele heldelt abipakke ning teeb nende hulgas pealetükkivat misjonitööd. Tema usk sellesse, et suudab oma tegevusega mustlasrahva olukorda parandada, on ilmselge ning on näha, et ta ei väsi veel niipea. Kui üldse. Aga rääkides pastor pahatihti ägestub ning miski tema olekus ja jutus ei lase kaastundel ega sümpaatial võimust võtta. Ta ei veena mind — ei oma sõnade ega tegudega. Mustlasi ajast aega tabanud ebaõnn jääb kordades kaugemaks kui kõik ülejäänud inimesed seninähtud Vahur Laiapea filmidest. Kui film saab läbi, ei saa ma üle mõttest, kuidas mõjuks see siis, kui peategelaseks oleks pastori ürgemaliku moega abikaasa? Hea lauluhäälega imeilus tütar? Või kaartidega ennustav mustlasnaine Olga? Kas ma siis saaksin mustlasrahvast paremini aru?“
/---/
Aasmäe, A. (2010). Mustlaste kauge traagika. Maaleht, 25. veebr, lk 23.

Eva-Liisa Roht ja Ele Pajula: „Režissöör Laiapea juhatab vaataja maailma, mille põhikomponentideks on roma identiteet ja misjonitöö. /---/ „Mustlase missioonis” on juba filmi alguses mängitud müstilise mustlase kujundiga. Dokumentaalkaadrites näeme ajaloolist ülevaadet Eesti romadest, kusjuures isikud jäävad nimedeta, selgituseta. Keegi ei tea neist Teises maailmasõjas  hävitatud romadest siiani midagi. Film pakub küll sissevaate Georg Vinogradovi, tema pere ning temaga kokku puutuvate inimeste ellu, kuid midagi jääb ka nimetatud isikute puhul ikka selgusetuks. „Müstilise mustlasega” seostuvad eeskätt pildid ennustajast, hobusevargast ja kaunist, rõõmsameelset tantsijannast. Laiapea pole üritanud neist stereotüüpidest mööda minna, vaid on need ära kasutanud. /---/

Omaette teemaks kujuneb ennustamine. Georgi missiooni kõrvale tõuseb teiseks liiniks just režissööri enda personaalne suhe ennustamisse. Selle kaudu siseneb filmi autor, kes sai Ostrovis kord ennustamisest keeldumise tõttu ära neetud. Personaalse suhte ja müstifitseeritud stereotüübi koosmõjul saabki ennustamisest tugev kõrvalliin. Georgil lastakse hingelt ära rääkida oma mured seoses ennustamise ja needmisega, enne kui sõna saab üks Kallastel elav kaardipanija. Laiapea filtreerib filmi vaid valitud katkendid kogu protseduurist,  aga Olgale antakse võimalus oma arvamus avaldada: ilmneb, et ennustada laskmine ja ennustuse uskumine on kõigele vaatamata inimese enda vabatahtlik valik. Oma needusest saab lahti ka Laiapea, kellele Georg filmi lõpus muu hulgas lunastuse annab. Režissöör Laiapea ei figureeri selles filmis distantseeritud tähelepanijana, vaid toob ennast juba üsna alguses minategelasena sisse. „Vahur, tule siia,” kutsub Georg filmitegija jutluse lõpus enda juurde ning seeläbi saavad õnnistuse osaliseks ka film ja vaatajad. /---/

Kaadrite lühidus hoiab vaataja küll ärksana, kuid nõuab keskendumisvõimet ja tekitab soovi film veel kord üle vaadata. Vaatamata stseenide tihedusele jätab Laiapea vaatajale ruumi mõtelda ning ütleb selgelt, et nähtav pole kõik, mis tegelikult oli.“
/---/
Roht, E-L. ja Pajula, E. (2010). Tants stereotüüpidel. Sirp, 12. märts, lk 18.

Kati Murutar: „Igas linnas elab värvilisi inimesi, keda asjatult kardetakse ja võõrastades tõrjutakse. „Mustlase missioon” õpetab mõistma — mis on pool teed sallimise ja armastamiseni. Emake maa on kaetud erinevatel asjaoludel rännanud nomaadidega, seega on oluline teada, millistel asjaoludel mingi tabor kuhugi sattus ja mida nad endast täna kujutavad.“ /---/
Murutar, K. (2010). Mustlase missioon - üle edevuse, lapsi ohverdamata. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 93-97.

Tasub teada:

Film "Mustlase missioon" on lisatud DVD-na Paul Ariste mustlasteemaliste tööde kogumikule:
Paul Ariste "Mustlaste raamat". Eesti Keele Instituut ja Tartu Ülikool. Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 7. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2012.