Auk nr 8 (2010)

Filmilindilt

Snižne on kaevanduslinn Ida-Ukrainas Donetski oblastis. Pärast NSV Liidu lagunemist pandi paljud kivisöekaevandused kinni ning tuhanded inimesed jäeti saatuse hooleks. Et ellu jääda, pidid kaevurid hakkama illegaalselt sütt kaevandama.

Filmi saamisloost

«Ma mäletan oma lapsepõlvest hästi, kuidas televisioon oli täis igasuguseid hurraapatriootlikke filme ja saateid Donbassi kaevuritest – nemad olid töölisklassi siniverelised! Kui ma lugesin, mis seal praegu toimub – kaevandusi pannakse järjest kinni, inimesed on tööta ja kaevavad ise –, tuli see kõik meelde,» selgitas režissöör Marianna Kaat idee sündi.

Snežnojesse jõuti Ukraina kaastootja vahendusel, kellega koos tehti meiegi ekraanidel vilksatanud lastemängufilmi «Isemoodi muinasjutt» – ainult et siis oli Kaat ise kaastootja rollis. Ukraina riigi raha pole «Augus nr 8» siiski kopika eestki – sellist teemat lihtsalt ei toetata, nagu tõdeb Kaat. Vähe sellest – kaastootja kartvat nüüd, et ei saa raha ka oma järgmise filmi jaoks.

Pooleteise aasta jooksul filmitud linateos ei keerle siiski niivõrd illegaalse kaevandamise enda ümber – ei paljasta reportaažliku bravuurikusega selle «eksootikat» või telgitaguseid –, vaid keskendub kolmele lapsele, kahele õele ja nende 15-aastasele «kaevurist» vennale Jurale, kes elavad omapäi jäetuna, ilma igasuguse vanemliku hoolitsuseta. Nende saatus ei huvita kedagi – isa on surnud, ema lakub kusagil juua ja ühiskond ei hooli. Kõik tegelevad iseenesega.

«Filmimise käigus sain aru, et küsimus pole üldse selles, et lapsed nendes aukudes töötavad, vaid selles, et keegi nendega ei tegele. Et nad peavad ise hakkama saama. Ja küsimus ei ole üldse Ukrainas – selline lugu võib juhtuda ükskõik kus. Kogu see illegaalne kaevandamine seal on lihtsalt taust ühele laiemale probleemile,» selgitab Kaat.

«Auk nr 8» on ka huvitav näide sellisest dokumentalistikast, kus autorite käsi vormib filmi tegemise ajal ühtlasi selle tegelaste saatust. Nii leiab Jura end filmi lõpus internaadist ja tema väike õde lastekodust. Mõtlemapanev on lastega siiani kontaktis oleva Kaadi tunnistus: «Nii ei juhtunud mitte sellepärast, et ühiskond hakkas järsku laste pärast muretsema, vaid sellepärast, et teadis, et me filmisime neid – nad pidid reageerima.»

Ta rõhutab veel kord, et ei tahtnud minna sotsiaalporno teed – ainest selleks jagunuks piisavalt. «Mind see ei huvita. Kohe üldse mitte. Ma tahan teha selliseid filme, kus oleks lootust nii tegelastel, tegijatel kui ka vaatajatel. Oluline on otsida inimestes alati head ja positiivset. Ma usun ka, et meie tegelaste elus saab kõik korda.»
Tuumalu, T. (2010). Donbassi hiilgusest on järel vaid augud. Postimees, 29. nov, lk 17.

Eelarve

Kogu filmi eelarve oli 2 778 493 Eesti krooni.
Allikas: EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Ükski täiskasvanu ei tee numbrit sellest, et Jura töötab ametliku kaevanduse asemel illegaalses "augus", rääkimata sellest, et nii noor poiss seaduslikult kaevurina töötada ei tohiks. Elu juba on kord selline. Seejuures on Jura, tema vanem õde Ulja ja noorem õde Julia omamoodi "siniverelised". Vanaisa oli Nõukogude ajal tehasedirektor, aga see aeg sai läbi, isa suri varakult terviseprobleemidesse, ema hakkas jooma, ja siin nad nüüd siis on.

Sundance’i dokumentaalfilmide fondist ja Eesti riigilt toetust saanud filmi lubas toetada ka Ukraina riik, ent esiteks saabus kriis ja teiseks tõusis presidendiks donetsklane Janukovõtš. Riigi idaosas toimuva virelemise kujutamine muutus seega halvaks tooniks ning Kaadile teatati, et sellist temaatikat Ukraina kultuuriministeerium kindlasti toetada ei saa.
/---/
Kogu filmigrupp eesotsas Kaadiga väärib veelgi suuremat tunnustust empaatia ja usalduse loomise võime eest, milleta sellist teost teha ei saanuks. Donetski kaevurite ja nende lähedaste ellu sisseelamine ei tundunud filmi vaatamise eel lihtsa ülesandena, ent Kaat teeb selle jahmatavalt hõlpsaks. Mõistetavaks muutuvad isegi vanakesed, kes maiparaadil surnud riigi lippude all seistes üksteist NATO-ohu eest hoiatavad, suu metalli täis topitud.“ /---/
Kressa, K. (2010). Kaat paneb lapskaevureile kaasa elama. Eesti Päevaleht, 1. dets, lk 13.

Olev Remsu: "Režissöör Marianna Kaat on teemat käsitlenud gorkiliku realismi ja zolaliku naturalismiga. /---/ Oleme harjunud sellega, et mängufilmis kujutatakse, dokumentaalfilmis seletatakse. Režissöör Kaadi töös ei ole diktoriteksti, mis suunaks meid mõistma, kuuleme ainult portreteeritavate inimeste juttu, mis kõlab dialoogina. /---/
Kaadi filmis näeme siis inimeste tegevust elu ja surma nimel. Kaat kasutab isegi mängufilmilikku sündmustiku sümboolikat, aga keegi ei keela seda ka dokumentaalfilmis teha. Sündmuseks nimetame teatavasti juhtumit, mis ei sõltu tegelase tahtest. Sellised on ilm, päikesetõus, teised loodusnähtused, aastaajad ja nii edasi. Tegevuseks aga juhtumeid, mis alluvad tegelase tahtele. Loomulikult loob nii sündmustiku kui tegevustiku teoses autor, ent üsna mõttekas on ka neil kahel asjal vahet teha. Kaadil on aastaajad üldtuntud meeleolumärkideks. Kevad paisutab lootust, suvi tähendab vabadust, sügis mõõna ning talv häda ja viletsust. Udu ilmestab salapära ja müstikat ning seegi on filmis kenasti paigas. Kaat on tabanud vene inimese avaluse, midagi varjamata räägitakse oma viletsusest, joomatõvest. Selle vastu on seatud armastus. See, kuidas õde ja vend teineteist hoiavad, ei taha minna lahku, kui neid lastekodusse panna tahetakse. Film on peatükitatud, iga ploki algul on vahetiitrid, mis teatavad, millest tuleb juttu ja mis (aasta)aega näidatakse. Mõneti on tiitrid diktoriteksti funktsioonis, kuid ei seleta midagi. Niisiis, jutustatakse dokumentaallugu laste võitlusest ellujäämise nimel, autoritõde väljendatakse kujutamise kaudu ja helitaustaga. Julgeksin muusikat tõlgendada kui igatsust puuduva emaarmastuse ja isahoolitsuse järele."
Remsu, O. (2011). Ei olnud võõras mure. Sirp, 13. mai, lk 21.

Filmikangelase saaatusest

Eesti Ekspress, 29.11.2012: Eesti režissööri Marianna Kaadi üle maailma palju tähelepanu pälvinud dokfilmi “Auk nr 8” südamlik peategelane, tänaseks 19aastane Juri Sikanov peksti kodukülas vigaseks. Juri lõualuu on kolmest kohast puru, kaheksa hammast on suust väljas, pea paistes. Noormehele on tehtud kolm operatsiooni, lõualuud, et see koos püsiks, paigatakse titaanplaatidega.

“Teda peksti tema enda kodus pesapallikurikaga, mis talle aasta tagasi sünnipäevaks kingiti,” teab Marianna Kaat, kes on end filmi peategelase elukäiguga pidevalt kursis hoidnud ja teda jõudumööda aidanud.

Naabrid tulid kallale

Juhtum leidis aset juba mõnda aega tagasi, 26. oktoobril, kuid noormees on siiani ravil.
“Vaevalt, et mu filmil ja sel koletul peksulool miskit seost on, tõenäoliselt oli see siiski rohke alkoholi pruukimisest puhkenud olmetüli, mida seal piirkonnas, kus Juri elab, paraku sageli ette tuleb,” märgib Kaat.

Õigupoolest oli Juri Sikanov siis 15aastane, kui eesti filmitegija Ida-Ukrainasse Donetski lähistele Snižnesse filmima sattus. Plaan oli näidata, kuidas ses trööstitus kaevanduspiirkonnas illegaalsetest kaevandustest ehk aukudest sütt välja võetakse.

Puhtjuhuslikult sattus kaadrisse söaka olemisega Juri. Nii valmiski hoopis film noorest kutist, kes neis mahajäetud söeaukudes eluohtlikes tingimustes n-ö järelnopet teeb ning söe müügist teenitud napi raha eest oma nooremat ja vanemat õde ülal peab. Isegi eemal elavale vanemlike õigusteta padujoodikust emale jagus ta toetusest.

Ühest küljest on tegu justkui lihtsalt siira ja südamliku portreefilmiga. Teisalt aga maalis film, mida ka ETV on näidanud, vägagi sünge pildi mahajäetud kaevanduslinna rõõmutust argipäevast – ebaõiglusest, vaesusest, joomisest, kuritegevusest…ning ka lapstööjõust, kes ränkades tingimustes käsitsi sütt kraapides lõppkokkuvõttes Ukraina söemiljonäride kaukasse raha teenivad.

Skandaal Ukrainas

Kas ülemuste ja rahastajate tungival nõudmisel või päris omal soovil keelas “Auk nr 8” Ukraina-poolne produtsent filmi kommertslevi – näiteks ei näidata seda Ukrainas teles. Festivalide raames filmi siiski näidatakse.

Jurist sai kohalik kuulsus. Paljud telejaamad, ajalehed ja ka teised filmitegijad leidsid tee tema juurde Snižnesse. Poiss jagas lahkelt intervjuusid. Linnavõim pani ta maja ette tänavale parema teekatte, et pilt linnast kenam tunduks. Isegi elekter, mis vahepeal võlgnevuste tõttu poisi majast välja lülitati, veeti tagasi.

“Auk nr 8” on Kaati sõnul elavat ja osavõtlikku vastukaja leidnud kõikjal maailmas, kus seda on näidatud. Näiteks Kanadas Torontos leidus hulk jõukamaid inimesi, kes olid pärast filmi nägemist valmis raha koguma ning finantseerima Juri kodulinnas mõnd ettevõtmist, et elu kübekese paremaks muuta. Ent Ukraina pool ei olnud säärasest abist huvitatud. Parem teha nägu, et tegelikult on kõik korras.

Mingil hetkel kaotas Juri ja ta pere käekäigu vastu huvi ka ajakirjandus. Kuulsus kadus. Jätkus mõru argipäev.

Kohapeal tekitas film ja selle ümber toimunud ažiotaaž pigem pingeid. Juri Sikanovi kuulsus sünnitas kadedust. Teda ei usaldatud.

“Eks tal endal kippus sellest meediatähelepanust pisut “katus sõitma”,” möönab Kaat.

Filmis mainib Juri, et sooviks kodusest kaevanduslinnast kuhugi helgemasse paika elama minna ning õppida kokaks. Muide, leiduski inimesi, kes soovisid teda Kanadasse kutsuda, et ta seal keelt ja kokandust õpiks. Kutsuti mujale Ukrainasse, kus eluolu mõnevõrra lahedam.

Ent noormees jäi Snižnesse ja kadus abipakkujate silmapiirilt. Ta noorem õde õpib ja elab kodulinnast eemal asuvas lastekodus. Vanem õde sõitis koos peigmehega Krimmi paremat elu otsima. Juri, kes pole endale tänini ametlikku tööd leidnud, elab nüüd koos joodikust emaga. Pärast seda, kui elukaaslane vangi saadeti, oli ema poja juurde kolinud.

Noormehel, kel on kõrgelt arenenud soov aidata lähedasi, on tegelikult enda eluga raske hakkama saada.

Oktoobri lõpus toimunud ränga peksmisloo asjaolud on tänase seisuga uurimisel. Kuuldavasti on peksjad, naabritest isa ja poeg, pakkunud Jurile raha, et ta kaebuse tagasi võtaks. Juri keeldus.

Kaati hinnangul on selle peksmisloo juures positiivne, kui nii võib üldse öelda, et see aktiveeris paljud inimesed ja organisatsioonid, kellele noormehe, tema pere ja tegelikult kõigi teistegi sarnastes oludes elavate inimeste saatus korda läheb. On leitud raha Juri paremaks ravimiseks, on advokaadid, kes teda kohtus aidata soovivad, on otsitud võimalusi, et teda kuhugi mujale elama ja õppima saata.

Kaat palub lisada, et kui kellelgi on soov Jurit toetada või on lihtsalt põhjalikum huvi noormehe elu vastu, siis võiksid nad külastada internetis lehekülge – www.facebook.com/Pitnumber8.

Ranne, R. (2012). Noore filmikangelase ränk saatus. Eesti Ekspress, 29. nov, lk 23.