Kartuli Wabariik (2011)

Tekst filmilindilt

Elus on kaks võimalust - kas viia ellu enda ideid või kellegi teise omi.
Tarmo Ladva  
Laanemetsa, Valgamaa

Režissöör Kätlin Kaganovitš oma filmist

Taust

Eestimaal ringi rännates on tihti raske hoomata, kus üks ääreala lõpeb ja teine algab. Mõned piirkonnad on siiski õnnelikumad kui teised, olgu õnne määrajaks siis kultuur, ideed, sootsium. Läänemaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Võrumaa - kõigil on oma märgid ja tõmbenumbrid. Valgamaad teatakse lihtsalt kauni kuppelmaastikuna, kus on aga siinsed festivalid, teatriaugud, kultuuritehased? Maakonna piiriäärsetel aladel toimub vaikne hääbumine. Kui satud elama kanti, kus aktiivsed kohalikud teevad külateatrit ja toimuvad külapäevad, on sul vedanud, kuid elades külas, kus inimesi napib? Mis saab siis, kui tahaks midagi enamat? Sealsete kuplite vahel üles kasvanuna olen olnud tunnistajaks justkui ühe põlvkonna vahelejäämisele. Reeglina liiguvad maanoored linna ja tagasi tullakse harva. Kui tullakse, on ettevõtmised pragmaatilist laadi. Filmi ajendas tegema küsimus suurema algatuse võimalikkusest äärealal - jääb see õhulossiks või teeb keegi midagi ära?

Teema

Veel 1970ndatel jooksis Laanemetsast läbi kitsarööpmeline ja nagu kohalikud ütlevad: "Isetegevus oli kõva". Film kujutab idüllilist, kuid ajas otsekui seisma jäänud ääreala, kuhu sinna saabunud võõras toob tagasi elu. Peategelane rajab uut lugupidamisega olnu suhtes.
Filmi eesmärk on näidata ühe algatuse võimalikkust äärealal, kus pealtnäha midagi ei toimu, ja inimest, kes takistustele vaatamata liigub otsusekindlalt oma eesmärgi suunas. Eesmärk on näidata ääreala, kus on tunda uute tuulte puhumist. Kuidas suhtub sellesse kogukond, kas võtab omaks või jääb võõristama? Ühtpidi on lootused Tarmo algatusele kõrged, teisalt ei saada päris hästi aru, mida Tarmo sinna tegema on tulnud.

Autorinägemus

Keskkond on mõtestatud Eestimaa tagatoana ja nii seda ka näidatakse. Tühjuses peituva suuruse esiletoomiseks kasutatakse suurejoonelisi üldplaane. Tempo on hoogne, sissepõiked maaelu humoorikatesse seikadesse ja Tarmo pompöösseid ideid võimendav muusika tekitavad elava meeleolu. Rahulikud maastikuplaanid loovad pausid ja poeetika. Atmosfäär on entusiastlik, eestimaisest üksluisusest hoidutakse, pigem väljendutakse läbi Iosselianiliku eluhuumori.  

Tootmine

Arendusperiood: jaanuar - veebruar 2011
Ettevalmistus: 28 tööpäeva märtsist aprillini 2011
Võtted: 20 tööpäeva perioodil aprillist augustini 2011
Järeltootmine: august - oktoober 2011

Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: "Esmapilgul hullumeelsete ideedega on ennegi tardunud maailm lahti liigutatud. Kuid Tarmo tõsimeelsena kavandatud muuseumi varjus hakkab paistma epateerimine ja kohati tekib küsimus, kas mees pole mitte veidrik iga hinna eest või mingis süüdimatus suurushullustuses? /---/

„Kartuli Wabariik” esitab oluliselt lavastamata ühe loo, milles põrkuvad unistused ja reaalsus, paotub ühe isiku tahtmine ja avaneb vaade tüüpilisele Eesti ääremaakülale. Kompositsiooniliselt raamistab filmi alguses ja lõpus tsirkusemaiguline puhkpillimuusika, mis sisendab ühtaegu optimismi ja matusemeeleolu ning nendega kaasnevat naeru läbi pisarate. Inimlike pürgimuste ja vastupunniva eluolu konflikt on mitmekesiselt pildile saadud. Hulgi esitatakse peategelase portreetahke ja teda ümbritsevaid probleeme. Film on ainest isegi liiga täis, hakkab häirima mingi tiheduse müra. Tragikoomilise dokumentaali võtab kokku peategelase tõdemus, et elus on kaks võimalust: kas viia ellu enda ideid või kellegi teise omi."
Teder, T. (2012). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011, I. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 98-110.

Rein Veidemann: "Filmi autorid jälgivad Tarmo püüdlusi neutraalselt. Nad ei asu tema poolele, aga ka ei naera tema üle. Filmis on kaks kohta, kus hinnang pinnale kerkib. Üks proua ütleb jaanitulel, et linnadest kohale veetavat kultuuri on küllaga, Tarmo algatus mattuks selle alla. Teine hinnang koorub bussilavkas käinud ja ootepingile istuma jäänud kahe vanamehe dialoogist. Nad meenutavad Muppet Show' teatriloožis istuvaid kriitikuid Statlerit ja Waldorfi. "Mis kartulivabariik, kui ise kartulit ei kasvata," mühatab üks neist ja teine annab mõista, et mees on ikka linnukesega. Siis võtab ta ratta ja kaob mööda teed kaugusesse. Nõnda lõpeb ka film. Üksildased inimesed üksildasel maastikul. Kust nad kõik tulevad, where do they all come from!, tahtnuks ma filmi lõppedes hüüda, nagu Beatlesite kuulsas laulus Eleanor Rigbyst. Märkasin, et filmi vaatamine tegi mind härdaks. Tundsin, et olen ka ise üksi seda vaadates, ehkki vaatasime koos perega.

Ja siit tõusis suur küsimus: mis on selle ja tulevaste lugude taga? Miks ei võiks nende filmide vaatamist jätkata stuudios, kus istuksid etnoloog, sotsioloog, filmikriitik? Ma tahaksin rohkem mõista. Kas filmis nähtu on pöördumatu? Kas see, mis täna kurbnaljakas, võib tähendada homme juba traagikat?"
Veidemann, R. (2011). Mis on eesti lugude taga? Tahaks rohkem mõista! Postimees, 30. nov, lk 27.

Rein Tootmaa: "Tegelikult on mees ise oma unistusega üsna segaduses ja peata. Ta ei tea, mida ta teeb ja kuidas seda ebamäärast „mida” ellu viia.  Õnneks on filmi sisse monteeritud üks tõeline (ehe, ilus ja tark) naine, kes ütleb, et „see ei ole maaelu kultuur, kui sa hakkad teatrit tegema mingis mahajäetud hoones või kirikus, väga valesti on midagi” ning viib oma mõttekäiguga asja juba aastakümneid kestnud ja ka praegu Eestis valitsevale olukorrale: „See on täiesti mahajäetud ala, see talupidamine ja maaharimine ja loomapidamine /---/ seda kultuuritegemist on nüüd nii palju, et ainult kultuuriinimesed ongi ... Minu jaoks on nad täiesti muiduleivasööjad.”

Tõepoolest, vaadakem seda filmi ja veendugem, et midagi on tõepoolest väga valesti. Lisaks Tarmo-taolisele kultuuriüritajale näidatakse filmis ka teist Laanemetsa sisserännanut / elama tulnut ning ei-tea-ei-saa-aru-ka-mis-meest (endine näitleja? praegune kultuuritöötaja?), kes on küll erinevalt Tarmost kevadel kartuli maha pannud, aga seda kasvatada ei oska /---/

Helilooja Kaspar Kadastik on /---/ oskuslikult ära kasutanud teisi teoseid ja muusikuid nagu „Duck”, „Oddults”, „Banned Announcements”, Bill Wells & Maher Shalal Hash Baz. Nende lood on pandud jooksvatele piltidele juurde kord sekundeerivana, kord oponeerivana, lõppkokkuvõttes resoneeruvana ja vaatajat ergutavana ja sisestama mõtet: et no mida sa mees ikkagi teha tahad ja annaks Jumal, et kogu Eesti asi omadega nii sassis ei oleks kui sinu ettevõtmine.

Ka filmi operaator Mart Raun on teadlikult või teadvustamata võtnud kaadreid kuidagi juhuslikult, nende järjestamine on režiis üsna mõtestamata ja mehaaniline, montaaž heitlik ja segane nagu kogu filmi sisugi."
Tootmaa, R. (2012). Ameerika Eestis. Sirp, 14. sept, lk 26.

Vaata lisaks:

MTÜ Kartuli Wabariik koduleht: Kartuli Vabariik | Kartuli Wabariik (4.11.2013).