See on see päev (2011)

Kersti Uibo: "Elu lavastab ja sina võtad üles"

Intervjuu filmi autori Kersti Uiboga

Miks just niisugune pealkiri?
See on vana testamendi laul: „See on see päev, mille Issand on teinud, ilutsegem ja rõõmustagem temast”. Kuna filmi tegevus leiab aset kloostris, on ka pealkiri piiblist. Oleksin võinud panna pealkirjaks Artur Alliksaare „See on ainult hetk, milles viibime praegu”. Kuna see on tõlkimatu, tuli leida universaalne salm, mida kõik teavad. Et see on see päev ja et elame nüüd. Või: Jumal on loonud selle päeva ja ole selle üle õnnelik, tee oma elust, mida oskad.  

Kosovo-teemalise dokfilmi „Kitsas on värav” tegemisest teie uue filmi valmimiseni on kulunud kümme aastat. Kas see, et lähete tagasi ja teete veel ühe filmi, oli juba tookord selge?
Ei. Kui ära tulin, mõtlesin, et siia ma enam tagasi ei tule. Olin tookord energiast täiesti tühi. Ütlesin, et sõidan Eestisse, et end taastada.  Kosovo-filmidega on mulle selgeks saanud, et ma pidin need filmid tegema, et kui inimesed näevad neid kaht filmi, tekib neil arusaamine. Ka „Vaikelu naisega” pidi seal vahel olema. Ega me ju ei tea, miks me midagi teeme. Seda ei saagi sõnadega seletada: sõnad on liiga mustvalged.       

Kust tuli Kosovo teema?       
Nägin kord üht brittide tehtud dokfilmi „The Cry from the Grave” („Karjatus hauast”). Kogu film oli surmast, algas ühe tapetu matustega ja lõppes matustega. Tekkis mingi trots, et miks portreteeritakse Balkani inimesi kui julmi või jõhkraid ja tekitatakse stereotüüp. Vahel saab mõõt täis. Juba tasakaalu pärast on vaja vastandit. Mõtlesin, et tahaksin sinna sõita ning teha ühe inimliku filmi tavalistest inimestest ja näidata, et need inimesed, kes seal elavad, on täpselt samasugused nagu meie.       

Ja siis läksitegi. Kuidas kohapeal filmitegemisse suhtuti?
Läksin sinna neli kuud pärast pommitamist. Inimestel oli šokk. Sõda on kõige õudsem asi, mis juhtuda saab. Sõda on eriolukord. Sõja ajal on ju kõik inimesed liimist lahti, kogu ühiskond on haige. Mind võeti hästi vastu. Kui ma isa Mironiga 2000. aastal esimest korda kohtusin, teda oma reisipäeviku jaoks üles võtsin ja intervjueerisin, ütles  ta, et sinu lapsed peavad olema väga uhked, et nende ema tuleb niimoodi siia ja tunneb meile kaasa. Miron ei öelnud mulle, et tema klooster oli neli kuud tagasi õhku lastud ja üks kolmest mungast tapetud. Tema rääkis hoopis, miks on vihkamine, kuidas vägivallast üle saada ja mida tuleks teha.     

Mis keelt te rääkisite? Kas nad teadsid teie rahvust?
Rääkisin vene keelt. Miron oli ülikooliharidusega, tema teadis Eestist ja Baltikumi iseseisvumisest, teistele olin ma seal venelane ja Katja. 

Mironist tahtsite juba siis filmi teha?
Miron ei tahtnud. Ta ütles, et on haige ja sureb vist ära. Nüüd ma mõtlen, et kõik läks nii, nagu pidi: mul oli olnud aega.       

Aeg teie uues filmis on omamoodi fenomen. Aeg voolab kloostris teisiti.
Kõik on suhteline. Minu ajaarvamine käib aastaaegade vaheldumise järgi. Selle filmi tegevus on väljaspool aega.         

Aga koht, maastik, kus filmisite – seegi on midagi täiesti erilist.      
Jõudsin Velika Hoca külasse hilja õhtul, teenistus algas hommikul pool viis. Läksin treppidest üles, vaatasin mäelt alla külale ja mõtlesin: kuidas on see võimalik – niisugune koht! See on ju ideaalne filmi tegemiseks! Vaatad alla, seal on üks elu. Ülal on midagi muud. See oli serbia küla, ümberringi albaania külad. Inimese individuaalne maailmakäsitlus on vahel niisugune, et tuntakse end maailma nabana, tegelikult oleme me kõik omavahel ühendatud. Isa Miron on see, kellele oma mina ei ole tähtis – ta on osa kogukonnast. Portreefilmis on oluline indiviid, Miron aga lahustub. Minagi olin  lahustunud selles, mis mind ümbritses.       

Missugune oli ilmliku ja püha vahekord?      
Need on seotud. Mu esimene kloostrikogemus ütles, et klooster on püha koht ja seal on hea ja rahulik. Kõik oli püha. Looja on kõiges. Minu filmil on üks ja ainus tiiter. See ongi „Pärast sõda”.  Rahutunnetus peaks jõudma ka vaatajani.      

Mis tunne teid valdas seda filmi tehes?        
Olin kogu aeg õnnelik, kuigi oli ka raskusi. Samas oli mul võimalus kloostrielu kogeda ja ma mõtlesin: kui paljudele avaneb niisugune võimalus? Kui näitasin filmi üht varianti isa Mironi emale ja õele, hakkas ema nutma. Kohkusin,  kuid õde ütles, et ema nutab juba sestsaadik, kui Mironist sai munk – et haritud ja ilus poeg peab elama nii õnnetult. Miron oli õppinud juurat ja ajalugu ning seejärel teoloogiat. Tema mõtlemisaeg enne mungaks saamist oli pikk – kümme aastat. Miron võttis seda sammu väga tõsiselt. Ta teadis, et tegi õige otsuse.

Kas teadsite sinna minnes, mis film sellest  tuleb?    
Mingit kindlat plaani ei saa dokumentaali tehes kunagi ette teha: sellest ei tule siis enamasti midagi välja. Peab looma tühja ruumi – anum peab tühi olema. Väga paljud arvavad, et ma lavastan, aga ma ei lavasta. Elu lavastab ja sina võtad üles. 
Viitol, L. (2011). Kersti Uibo: "Elu lavastab ja sina võtad üles". Sirp, 27. mai, lk 24.