Tsirkuselaps (2010)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Manfred Vainokivi „Tsirkuselaps” on juba kolmas dokumentaalfilm meie legendaarsest estraadivirtuoosist ja viiuldajast Vladimir Sapožninist. Mati Põldre on teinud „Boba” (Eesti Telefilm, 1971) ja Heini Drui „Artisti” (Tallinnfilm, 1986), kuid Vainokivi film pole mitte  sugugi liiast. Vastupidi. See on väga vajalik ja kõike Bobaga seotut ilmekalt kokku võtta üritav polüfooniline dokumentaalteos, mis on hästi korda läinud ja nagu kinnitaks, et kolm on kohtu seadus, vähemalt järgmiseks veerandsajandiks. Boba lihtsalt on Eesti kultuuriloos üks selline hämmastav ja ainulaadne kunstnik, kes oma erakordse isiksuse ja värvika elulooga tõesti väärib uut filmi iga 25 aasta tagant. 

 „Tsirkuselaps” on ilmselge autorifilmi tunnustega: Vainokivi kui režissöör, operaator ja stsenarist on kindlakäeliselt ohjanud ja dirigeerinud Bobast jäänud määratut materjaliladet ja peategelase kommentaatoreid, mis/ kes kõik tihedalt ja mitte kordagi igavalt ühe tunni sisse monteeritud. Sellest johtub üks meeldiv vastuolu: „Tsirkuselaps” on olemuselt küll autorifilm, ometi kaob autor diskreetselt esile tükkimata ainese varju, laseb avaneda portreteeritaval, kes ise enam rääkida ei saa. Ja võib-olla ongi Manfred Vainokivi „Tsirkuselaps” üldse üks paremini õnnestunud eesti portree-, eluloo- ja dokumentaalfilm, kus kujutatud siit ilmast läinud kangelast? 
/---/

Igatahes on filmilavastaja Vainokivi toonud eesti dokumentalistikasse värsket tuult ja uuenduslikke vaatenurki ning tema viimane film näikse nüüd  kinnitavat, et pole ta meie filmiväljal midagi nii süüdimatu mängumees (nagu ehk võib tunduda), kellele tüübid ja sündmused justkui poolenisti ise sülle jooksevad. „Tsirkuselaps” on väga teadlikult ja kaalutlevalt tehtud, korralikult ja pisidetailideni tähelepanelikult monteeritud ning see mõjub kui väljastpoolt ametlikku filmikooli tulnu meistritöö.  
/---/    

Režii kohaselt on hoolikalt välja otsitud ja alla joonitud artikleid neljast-viiest ajalehest, rääkimata Boba venekeelsete päevikute sadade lehekülgede läbikaevamisest. Filmi täpse tonaalsuse vahendamiseks on kasutatud lausa nelja eri tämbri ja intonatsiooniga diktorit (Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Tambet Tuisk, Artur Raudmets). Omaette kiitust väärib Tarvo  Schmeimanni tehtud helirežii.

Boba fenomeni aitavad filmis selgitada  tema poeg Oleg Sapožnin ja pojapoeg Vladimir, Eino Baskin, Valter Ojakäär, Ada Lundver, kloun Sergei Fatkin, Kalju Saareke jt. Küllap on nii mõnigi lugeja näinud Bobat varietees ja Moskva kohvikus, filmis esitatakse Boba märkmeid 1990. aastate alguse inflatsiooni ja puuduse ajast. Lisaks alguses mainitud kahele dokumentaalfilmile on sisse lõigatud kaadreid ka mängufilmidest (Kaljo Kiisa „Punane viiul”, 1974, Tõnis Kase „Kaks paari ja üksindus”, 1984,  Peeter Urbla muusikafilm „Šlaager”, 1982). Kümnel eri viisil peaks ka noorele vaatajale selgeks saama, et see Boba oli üks kihvt mees, üdini tõeline meie venelane, kes rääkis ja laulis täiesti vabalt vähemalt kolmes keeles ning lasi lisaks kuuldavale veel igasuguseid hääli, alates roostes auruvedurist kuni kõrgpeene viiulini. See pill ongi filmi kompositsiooni üks peamine võti, millega alustatakse ja ka lõpetatakse. Boba armastas ja hoidis oma viiulit nagu  teist südant. Kuni lõpuni. 

Režissöör Vainokivi on andnud ühes tükis  suurepärase üle- ja sissevaate, kuid ei mingit erilist (autori)kontseptsiooni. Pole mingit marksoosaarelikku subjektiivset konksu, mille külge portreteeritav haakida, irriteerida. Vist õnneks pole Vainokivi sellele libedale teele läinud, sest on ülimalt kahtlane, kas universaalse raskekaallase Boba jaoks üldse ongi sellist kontseptuaalset konksu, mille külge ta autoriedevusega riputada. Kuigi „Tsirkuselaps” mõned sellised teemad võimenduseks nagu  pakub: Boba haiglane armukadedus ja seksuaalsed vallutused enne Grand Marina omaniku Mašat ja armumine 75aastaselt 25aastasesse varieteetüdrukusse või siis õhkujäänud kontsertviiuldaja karjäär Euroopas). Need mündikad haruteemad on targu sujuvalt „Tsirkuselapse” kondikavale paigutatud. Filmi pealkiri tundub olevat täpne ja üldistav ning peaks Boba olemuse reljeefselt esile tooma.“
Teder, T. (2010). Boba iga 25 aasta tagant. Sirp, 17. sept, lk 21.

Andres Laasik: „Manfred Vainokivi dokumentaal on eluloofilm selle kõige paremas tähenduses.

Manfred Vainokivi uues filmis „Tsirkuselaps” võib näha teatud pööret. Tema varased eriti isikupärased dokfilmid on teosed, mis on kõike muud kui korralikud. „Tsirkuselaps” on korralik. See on peaaegu mallteos, mis pärast mõningast sissejuhatust jutustab pildis inimese eluloo sünnist surmani.

Ometi ei saa ütelda, et „Tsirkuselapses” puuduks autori nägu, seisukoht ja stiil. Film Vladimir Sapožninist liitub loomulikul moel sellesama filmireaga, mille Vainokivi on varem loonud. Juba ainese valikus on näha mingit vainokivilikkust. Valli baarist ümber nurga oli kunagi kohvik Moskva, kus Vladimir Sapožnin tõmbas hoogsalt ja tundeliselt viiulipoognat. Kes on seda kunagi näinud-kuulnud, sellele jäi see viiulimäng ja väikest kasvu tüsedavõitu viiulimängija alatiseks meelde. Tegemist on suure muusikuga, kes oli tõeline rahvakunstnik. Kelles elas tohutu artistlikkus, mis oli siiras ja vahetu ning tuli mängu, kui Bobaks kutsutud mees publiku ette astus.

Vaadates filmi tekib kahtlus, et Manfred Vainokivi on olnud üks nendest tuhandetest, kes Boba viiulimängu Moskva kohvikus kuulsid. Filmi loorib nimelt mingi nostalgiahõng, selles on tunda igatsust kadunud päevade järele. Ja mitte ainult segase Nõukogude aja suhtes, vaid mängu tuleb ka kaugem minevik. Eesti Vabariik, kus Boba kahe sõja vahel kujunes ja rahvusvaheliseks staariks sai. Ka tsaariaeg, kus tulevane virtuoos sündis ja oma tsirkusekarjääri alustas. Manfred Vainokivi filmide pildiline soojus ja muhedus pöördub „Tsirkuselapses” nostalgiaks. Mitte nutuseks, vaid elurõõmsaks, milles peitub Vladimir Sapožninile omane positiivsus.

Filmis esitletud materjali puhul tuleb tunnistada tegijate põhjalikkust. On tõsiteaduslikult puuritud läbi aja, paberite ja mälestusesemete. Pole kahtlustki, et selles filmis on läinud käiku parimad teadmised, mis Vladimir Sapožnini elust olla saavad.

Seejuures pole kommentaatorite-abimeeste ring olnud eriti lai. Aga kõik rääkijad on omal kohal ja õiges doosis. Filmi peategelase poeg Oleg Sapožnin mitte ainult ei räägi isa elust, vaid esitleb ka suurest muusikamehest jäänud pärandit. Justkui mingi rituaaliga, vähemalt nii see kaadrist välja paistab. Vladimir Sapožninist järele jäänud vanad asjad on suudetud filmis välja mängida kui tükikesed elu müsteeriumist, mille saladus ise on otsatu. Nii et väikest viisi on metafüüsika filmis täiesti sees.

Võluval moel esinevad filmis Boba kolleegid Eino Baskin ja Ada Lundver. Film serveerib jutustajaid koduse inimliku soojusega, minetamata kordagi loo jutustamise asjalikkust.

Vainokivi kasutab tänuväärsel moel varasemaid Bobast tehtud filme ja teeb seda delikaatselt, mitte ei sõida ohjeldamatult Mati Põldre ja Heini Drui filmide kaadritel. Huvitaval moel on mõlemad varasemad Boba Sapožnini portreefilmid tehtud vabas vormis ja haakuvad Vainokivi dokumentaalloominguga just isikupärase poeetilise sära poolest.

Nüüd on varasem visuaalne materjal kokku liidetud, hoolikalt selekteeritud ja tekib laiem kogupilt – Sapožnini elulugu. See ei ole enam koma ega koolon. „Tsirkuselaps” asetab Boba-dokumentalistikale punkti. Tasub vaadata.“
Laasik, A. (2010). Vladimir Sapožnini positiivsust meenutab kinolinal helge nostalgia. Eesti Päevaleht, 14. sept, lk 11.

Aarne Ruben: „Siinkirjutajal oli õnn Vladimir Sapožninit isiklikult tunda. Käisin tema juures kaks korda: 1994. aastal tegin juttu Boba viiulitest ja tema mälestustest,  1996 aga mänguasjade kollektsioonist  ja lapsepõlve tsirkusekogemustest. Eriti on meeles viimane kord 1996. aasta  märtsis, mil Boba avas meile oma Õismäe korteri ukse pimedasse esikusse.  Ta vabandas veel, et ei suutnud nii kiiresti fotograafile ust avama tulla, kuna  istus vaibal ja mängis veduriga — eks  vanainimesed muutu lõpuks kõik lapseks tagasi.

Nagu oivik kunagi, laotas Boba  meie ette kõik oma üleskeeratavad ja  nupust vajutatavad mänguasjad. Neid ümbritsesid tinasõdurite agressiivsed  rühmad, mida näidatakse nüüd ka  filmis. Boba lubas meile saltot teha. Ise  ta seda siiski tegema ei hakanud, vaid  sundis võtme abil mitmeid kloun-lelusid üle oma pea hüppama. Boba kinkis  ajakirjanikule ka oma plaadi, siis olid  ju vinüülikad. Nelja koduse seina vahel kujunes see plaat menukiks.

Pöördudes kaetud laua juurde,  muutus Boba nukraks, vähemalt viimasel korral. Laud oli vene kombe kohaselt kaetud ka tema äsja lahkunud  abikaasale. Ilma naiseta Boba kaua  vastu ei pidanud, juba 6. detsembril  1996 ta suri, elanud siiski 90-aastaseks.  Oma elu lõpuni mängis Boba aeg-ajalt Astorias. Ka tol õhtul valas ta minugi  klaasi ühe klõmaka teise järel, ise aga  jõi enda pitsi üksnes poole peale. Õhtul  hiljem olevat tal esinemine. Koos marineeritud seentega klappis kõik siiski  suurepäraselt ja vanameister oma perfektse ja eestiaegse eesti keelega suutis  ülal hoida niihästi tuju kui juttu.

Selles valguses tulevad mõned filmis esitatud faktid üllatusena.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti: BOBA, OKAS JA SUUR - Teater. Muusika. Kino

Ruben, A. (2010). Boba, Okas ja Suur [Manfred Vainokivi dokumentaalfilmidest "Tsirkuselaps" estraadikunstnikust, viiuldajast ja imitaatorist Vladimir Sapožninist ja "Elu on lill" kunstnik Evald Okasest ja fotograaf Kalju Suurest]. Teater, Muusika, Kino, nr 12, lk 117-120, ill.