Püha Jüri (2009)

Filmi saamisoost

Filmi produtsendi Ülle Rajasaare sõnul kohtus ta esmakordselt Juri Želobetskiga, kui mees tuli tema juurde ehituspraaki likvideerima. Seoses torutöödega puutusid nad ka hiljem kokku ning ühel päeval rääkis mees oma loo – kuidas tütar tapeti ning et ta otsustas seejärel hakata taastama varemetes kirikut.

Mõte filmi teha keerles Ülle Rajasaare peas kuni 2008. aastani, mil ta kõneles sellest Riho Västrikule. Filmi ideekavand esitati „Eesti lood 2009“ konkursile. Riho Västriku sõnul oli konkursi esimese vooru jaoks esitatud idee erinev sellest, milline film lõpuks välja tuli. Lõpliku stsenaariumi kirjutasid autorid pärast esimest filmimist 2009. aasta jaanuaris. Filmi pealkiri on peaaegu et ainus asi, mis algsest ideest säilis. See tuleneb püha Jüri legendist.

Ülle Rajasaar selgitas, et tuli filmimõttega välja alles siis, kui nägi Juri Želobetski tõelist veendumust kirik korda teha: „Tema südame kutse oli tugev.“ Koostöö filmi autorite ja peategelase vahel sujus. Ülle Rajasaare sõnul panustas Riho Västrik filmi tegemise ajal väga palju selleks, et kiriku kordategemine edasi läheks.
„Tema otsis eksperdid, kes käisid kiriku seisundit hindamas. Ta aitas Juril leida ehitusmaterjale ja julgustas teda jätkama ka siis, kui ilmnesid tagasilöögid.“

Riho Västrik ja Juri Želobetski kinnitasid, et nendevaheline koostöö sujus hästi. Režissöör aitas kirikuga seotud asjaajamisi teha – pidi palju tegelema büro­kraatiaga, millega Juri Želobetskil kogemust ei ole. Ainus asi, mis režissööri häirima jäi, oli filmi pikkus. Projekti „Eesti lood“ formaat näeb pikkuseks ette maksimaalselt 30 minutit. Riho Västriku sõnul oleks ta aga tahtnud teha vähemalt tunniajase filmi ning tegemiseks võinuks aega olla kolm aastat.
Põlendik, K.(2010). Arukülas esilinastus dokumentaalfilm "Püha Jüri". Sõnumitooja, 3. veebr.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Olen ikka kirjutanud, et selgus on oluline. Clarté! Kuid humanitaarias ja loomekultuuris pole kohustuslikke reegleid, kõik oleneb asjaoludest. Riho Västriku ja Ylle Rajasaare filmis jääb paljugi eesriide varju, kuid minu meelest on sedapuhku ähmasus ja udusus põhjendatud. Vaatajat ei häälestatagi vastu võtma mingit kindlat tinglikkuse nivood, millega alustatakse tegelikult enamikku teoseid. Delikaatsus ja sündsus on suuremad väärtused kui selgus, õige lahendus võib jääda tabamatult õhku rippuma, sellele ei tarvitseta vihjatagi. Juhtub nõnda, et ühel päeval tapab pätt  noahoopidega Aruküla 16aastase neiu ja loomulikult on see kohutav tragöödia omastele. Kuritöö järel hakkab neiu isa Juri Želobetski taastama varemetes kirikut. Põhjus ja tagajärg. Mida sellest arvata meie sekulariseerunud ühiskonnas?

Muinsuskaitse ja ümbruskonna kaunima väljanägemise seisukohalt on portreteeritava Juri otsus kirik taas korda teha kiiduväärt. Kuid kas tõesti oli tegemist jumala sõrmega, mis  isale osutas, mida on vaja teha? Jumal olevat Juri Želobetskile mitu korda, veel enne mõrvagi, selleks märku andnud. Püüame uskuda. Ainult et siit järgneb loogiliselt väga karm küsimus: kas sellepärast ei hoidnudki jumal veretööd ära, et isa ei alustanud kiriku ennistamisega? Tegelikult häälestatakse vaataja libadokumentaalile (mockumentary’le), narritamisfilmile (mock – tögama), müstifikatsioonile, fiktsioonile dokumentaalfilmi vormingus.  Seda teeb portreteeritava pikk monoloog, tema seletus, miks ta härjal sarvist haaras, kiriku taastamise kallale asus. Seletus ei veena, ja mulle tundub, et see on kavatsuslik. Mulle näib, et autori point of view oleks nagu peen, vaevu tabatav iroonia. Siis kohkun tagasi – jumal hoidku, seda küll mitte, nii tõsise teema puhul pole hästi peidetud muiegi mõeldav. Ent õigeusupreester, kes teadmamehena jumala vahendajaks on hakanud, laulab halleluuja  kirikutaastamisele, räägib ümbersünnist, ärkamisest ja sisemisest valgustatusest, ja see jutt, vähemalt sel moel, nagu seda filmis näidatakse, on päris naljanumber. Vaevalt et tahtmatult, ma ei usu kogenud Riho Västrikust sihukest apsakat. Vahest on tütrekaotuse tagajärjeks kiiks, mida autor taktitundeliselt kujutabki? Film venib, kuid religioonitemaatika on vajalik, kahju, et seda nõnda harva käsitletakse. Västrik on suutnud loovida tabamatuses ja selgusetus  on sedapuhku põhjendatud.“
Remsu, O. (2010). Naistekas, maailmaparandaja ja jumala selgusetus [kolm dokumentaalfilmi sarjas „Eesti lood”: „Kiri Ruhnust”, Kummikaru” ja „Püha Jüri”]. Sirp, 5. märts, lk 15.