Tuvid (2012)

"Tuvid" (2012) on noore režissööri Kadriann Kibuse (1979) kolmas dokumentaalfilm.

Filmi autori sünopsis

Inimesed põlgavad tuvisid, linnalinde, kes prügikonteinerite juures toitu otsivad ja kõikjal tüütult ringi siblivad. Nad on unustanud, et tegelikult on tuvid ilusad ja väärikad linnud, kes ei ole sündinud prügikastis tuhnima. Samamoodi liigub meie hulgas inimesi, kelle elusaatused on ebasoodsate kokkusattumuste tõttu nukrad ja traagilised. Tihtipeale käiakse ka nendest inimestest üle ja mööda, lastes end eksitada välisest. Kas inimese saatus on kõigest juhus või on kusagil kõrgem jõud, kellel on voli seda muuta? Kas aitab see, kui uskuda ja paluda? Ja kui uskuda, siis kellesse? Oleg suhtub eluraskustesse lapseliku fatalismiga, sest tema on leidnud enda jaoks tuvid, kes ka kõige troostitumas olukorras talle jõudu ja rõõmu pakuvad. Nadežda aga ei suuda üle saada abikaasa kaotusest ning loodab, et Jumal aitab tal mehega taaskohtuda. Hallis magalarajoonis, kus nad elavad, kerkibki imposantne ja iseolev vene õigeusu kirik, mis peaks inimesi ühendama. Kuid kirik hakkab elama oma elu ning osutub Olegi ja Nadežda jaoks liiga suureks.

Allikas: EFI

Arvamusi filmist

Jaak Allik: „Film „Tuvid” on tuvidest, armastus kelle vastu ühendab peategelasi ja küllap ka paljusid teisi lasnamäelasi. Tuvide pidamine on vene linnakultuuri hääbuv osa (mäletate Jakov Segeli filmi „Hüvasti, tuvid!” (1960)?), mida eestlased vist kunagi eriti mõista pole suutnud. Et ta internetiajastul ka moodsamate venelaste jaoks mõistmatuks hakkab muutuma (situvad ju!), näitab seik, et filmi mõlema peategelase peale on kaevatud ja küllap on seda ikka teinud nende omad rahvuskaaslased. Näeme, et mõistmist leiavad nad hoopiski eestlaste poolt, keda ligi tunnipikkuses linateoses esindavad peale linnapea vaid üks pooljuhuslik naabrimees ja kaks ametnikku. Ning muidugi režissöör ise, kes paistab nii tuvidesse kui ka oma tegelastesse suhtuvat kiiduväärse empaatiaga.

Kas tuvid on mõeldud ka peategelaste elu peegeldava sümbolina? Elavad ju ka nemad ise päevast päeva teri otsides ning on väga tänulikud iga abi eest, mida eestlastest ametnikud (ja mõistagi linnapea) neile osutavad. Kogu filmi jooksul me ei kuulegi nende nimesid, nagu pole nimesid ka tuvidel. Tänu tuviomaniku seletustele saame neist lindudest filmi abil paljugi teada ja hakkame kindlasti neisse teisiti suhtuma ja neid linnapildis ka teisiti vaatama. Vähemalt märkama. Mulle tundub, et just see on olnud ka selle lihtsa, kuid väga südamliku filmi lavastaja eesmärk. Märgata ja püüda mõista neid inimesi meie kõrval, kes elavad Tallinnast suuremas Tallinnas.“
Allik, J. (2012). Kodulinn Tallinn?. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 113.

Andres Laasik: „Noorepoolse filmitegija Kadriann Kibuse uus dokfilm „Tuvid” püüab ühendada kirikuehitust ja inimeste muresid.

Venelased on Eesti dokumentalistikas in, täielik peavoolu teema. „Tuvides” näeb kahe vene soost inimese Nadežda ja Olegi maist teekonda koos tuvidega, keda Oleg hingestatult Lasnamäe veerul peab.

Iga trend saab tavaliselt alguse ühest heast teosest, mis toob äratundmise. Kas vene rahva esindajate portreteerimise komme toetub Sulev Keeduse 2004. aastal valminud „Perekonnale” või on põhi veel kaugemal, näiteks Hannes ja Renita Lintropi filmis „Šurale”? Igal juhul on tekkimas midagi traditsioonitaolist ja sellesse ritta läheb ka „Tuvid”, tahab ta seda või mitte. See, kuidas eesti filmitegija näeb läbi kaamerasilma muulasest ligimest, on tegijate poole peal läbi teinud põlvkonnavahetuse. Kaamera ees pole suurt muutust toimunud, seal on ikka vanemas eas tegelased, sellised taskufilosoofid, kes püüavad oma elu ühel või teisel moel rõõmsamaks teha.

Endast teistsuguse inimese valimine dokumentaalfilmi objektiks kätkeb endas võimalust luua dramaatiline vastuolu, mis filmi tegemist õigustab. Kibuse leitud Nadežda ja Oleg on sisu poolest väärt materjal, kuna mõlemal on tulnud kogeda valusaid saatuselööke. Filmist saab aru, et kummalegi pole igapäevane toimetulek sugugi mitte iseenesestmõistetav. Paraku on see pool filmis tagasihoidlikult esindatud. Neid kaadreid, kus vaataja Nadežda ja Olegi võitlust leiva ja peavarju eest näeks, on teoses napilt.

„Tuvid” on sedasorti dokfilm, millel on tänu autori aususele ja tõejanule olemas ka kroonika mõõde. Sama hästi oleks filmile võinud panna pealkirjaks „Lasnamäe” ja lisada sinna aastaarvud, mil filmivõtted toimusid. /---/ Selle kroonika osaks on traageldatud õigeusu kiriku ehitus Lasnamäe servale Vana-Narva maantee äärde, millest suur hulk eestlasi on saanud meediast teada Keskerakonna nn idarahaskandaali kaudu.

Kirikuehitus haakub mõtteliselt peategelaste hingemuredega, eriti Olegi tuvipidamise harrastusega – on ju tuvi piibelliku tähendusega lind. Ent see side on mõtteliseks jäänudki, sest päris hästi pole selge, mida peategelased ja ka filmi tegijad sest pühakoja loomisest arvavad. /---/

 Ei saa kuidagi öelda, et puudu jääks filmitegijate empaatiavõimest – sooja lugupidamist teose peategelaste vastu tajub pidevalt. Samal ajal aga on ikkagi tunne, et neid pole õnnestunud vajalikul moel rääkima, oma olemist avama panna, eriti pildis. Võrreldes varem mainitud Keeduse ning Hannes ja Renita Lintropi filmis kujutatud inimestega ei lase seekordsed vene soost tegelased eesti filmitegijat endale liiga ligi. Me näeme neid ainult sellel avalikul platsil, mis nad on endale tekitanud. Aga millised on nad tegelikult?

Teisalt võib ka seda väljamängitud avalikkust võtta kui sõnumit ajastust ja inimestest. Kes koristab rämpsust poe esist, kes ehitab kirikut ja kes peab inimeste rõõmuks tuvisid. See on Lasnamäel kaamerasse püütud.“
Laasik, A. (2012). Tuvikesed siblivad Lasnamäel inimeste rõõmuks. Eesti Päevaleht, 26. jaan, lk 13.