Eesti-Prantsuse koostöös valminud portree Jaan Kaplinskist – inimesest sõnade varjus.
Portree juhatavad sisse Kaplinski luule tsitaadid, kleebitud Tallinna tänavapostidele: „Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad“, „Meie surm ei ela meist kauem“. Kirjanik räägib prantsuse keeles, et annab oma tekstid vabaks, see on üks viis elada edasi vabana kui liblikas. Ta peab end ise eelkõige maailmakodanikust kirjanikuks ja keeleteadlaseks, luuletaja rolli aga endale võtta ei taha, sõna „luuletaja“ tähendab eesti keeles ka luiskamist. Maakodus, Mutiku talus näidatakse ühte Jaani päeva ja selle argitegevusi – alasti tiigis ujumist, vikati luiskamist, heinaniitmist, puudelõhkumist, sauna kütmist, katuse parandamist jms, samuti tema naist Tiia Toometit, tütreid, poega ja lapselapsi talumiljöös (taustaks kaadri taga loetud Kaplinski prantsuse-, inglise- ja eestikeelsed luuletused). Siin on kõik ise rajatud, igale lapsele oma puu istutatud. Kirjanik räägib oma luuletajatee algusest ja nõukogude süsteemi liberaliseerimise käigus toimunud 1960ndate luuleuuendusest, mil poliitilise luule asemel kerkisid esile intiimsemad teemad. Üheks teerajajaks oli siin Debora Vaarandi oma luuletusega „Lihtsad asjad“.
Intervjuud Tiia ja poja Otiga vahelduvad Jaan Kaplinski arutlustega loomevabaduse, tsensuuri, elu ja surma ning taoismi üle. Ta ei vastanda teravalt nõukogude süsteemi nüüdiseluga, nagu praegu kombeks, märkides, et ka tollase tsensuuri oludes sai ta avaldada enamiku oma loomingust ja tõelist, mõttekat elu saab elada iga riigikorra ajal. Kaplinski leiab muuhulgas, et taoismist ja budismist lähtudes ei saa kõige tähtsamaid asju seletada, vaid ainult nende suunas näidata, mida ta ka oma luules on üritanud teha. Kaplinskile on tähtsad sisemine vabadus, lihtne elu ja lihtsad asjad. Ta otsib inspiratsiooni vanadest kultuuridest, regilauludest ja talupoeglikust keelest ning talle meeldib tavaliste maainimestega suhelda.
Vaata lisainfot selle filmi kohta