Laulev revolutsioon (2006)

Filmi saamisloost

Intervjuu filmi ühe kaasprodutsendi Piret Tibbo-Hudginsiga

Pooleteisetunnine dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon” on hämmastav selle poolest, et selle on teinud ameeriklased, ja paistab, et paremini, kui eestlased seda oleksid teinud. Film on selge ja objektiivne ajalooline ülevaade ligikaudu 130aastasest Eesti iseseisvumisest, mille taustaks on laulupidu, lauljad.

Palun ajame natuke selle filmi tegemise jälgi. Kuidas nende ameeriklaste ja Allfilmi teed ristusid? Millal selle filmi idee välja käidi ja kuidas seda teostama hakati?
Ameeriklastest abielupaar James ja Mureen Tusty tulid 2003. aastal Concordia ülikooli meediat ja korporatiivsete videote tegemist õpetama. Jamesi isa on muide eestlane, kes läks siit ära enne sõda ja James on sündinud ameeriklasena, kes eesti keelt ei oska. Aga võib öelda, et tema nimi kõlaks eesti keeles Tusti. Eesti oli sel 2003. aastal muidugi vaba, aga Tustyd polnud Laulvast revolutsioonist kui nähtusest mitte midagi kuulnud.

Üldse mitte midagi?!
Mitte midagi. Ja see ongi imelik, et me arvame, et meie revolutsioonist teab pool maailma. Aga tegelikult ei teata sellest absoluutselt mitte midagi. Ja jälle juhtub nii, et meie omad rahvuslikud teemad, mis on erakordsed terve maailma kontekstis, nendest me ise filmi ei tee, vaid tulevad ja teevad välismaalased.

Kuidas see mõte neil ikka tekkis? Äkki keegi pani neile filmitegemise mõtte pähe?
Nemad nägid selle idee erakordsuse ära, sest neile tundus see kõik nii vapustav ja nad arvasid, et Laulva revolutsiooni teemal on eestlased teinud kümneid dokfilme. Aga kui selgus, et pole tehtud midagi, siis nad otsustasid, et teevad selle filmi ise ära. Kusjuures ega siis Ameerikas ju selliseid filmifonde nagu meil EFS ja kulka pole.

Mis rolli mängisid “Laulva revolutsiooni” tegemisel siinsed konsultandid, näiteks ehk Mari-Ann Rikken-Kelam või Mart Laar?
Siis kui Tustydel see idee tuli, hakkasid nad muidugi meie inimestega  rääkima, otsima. Oleme Tustydega seotud ühe ja sama produtsentide organisatsiooni kaudu. Nad pöördusid Allfilmi poole, me hakkasime nõustama, otsima inimesi, kellega rääkida, ja nii nad hakkasidki vaikselt oma infobaasi kasvatama. Infot tuli väga-väga palju, igaüks rääkis muidugi oma lugu ja Tustyd pidid selle ladestuse hulgast oma pildiloo lõpuks kokku panema.

Jah, see paistis küll heas mõttes objektiivne ja ajalooline. Kas võite ikkagi nimesid nimetada, kes konsultantidena aitasid, kaadri taga suunasid?
Seal olid Marju Lauristin, Trivimi Velliste, Tunne Kelam, Hagi Šein, Heinz Valk, Savisaar… neid on palju. Me tegime 40 intervjuud, filmi jäi neist muidugi hoopis vähem. Kõik, kes osalesid selles protsessis organisatsioonide või ühenduste juhtidena, kõikide nende poliitiliste jõududega, kes Laulva revolutsiooni ajal Eesti iseseisvust taastasid, kõikidega sai räägitud. Filmi monteerimisel tehti kolm versiooni, iga versiooni katsetasime nende inimeste peal, kes tegid ajalugu, samuti ka tavavaatajate peal. Oluline oli see, et kõik faktid oleksid õiged, et jõujooned oleksid õiged ja et inimlik emotsionaalne ei kaoks ajaloo massiivi.

Kuidas teile tundub, kas film on poliitiliselt tasakaalustatud või äkki liiga isamaaliselt kallutatud?
Ei, ma ei leia seda, et oleks kuhugi kaldu. Minu meelest on see film väga liigutav lugu, ajalooline dokumentaalfilm ühe riigi iseseisvaks saamisest, kusjuures äärmiselt emotsionaalselt jutustatud.

Jutustajaks on Oscari laureaat Linda Hunt. Filmi tehti kolm aastat. Palju oli finantseerijaid? Kas Allfilm andis ka oma panuse?
Kõigepealt me tegime täiesti oma rahaga kümneminutise treileri, esimesed intervjuud, mida oli vaja selleks, et autorid saaksid hakata raha korjama. Nad läksid USA-Balti fondi, mis ühendab Eesti organisatsioone, kus oldi äraootaval seisukohal. Esimene, kes andis sada tuhat dollarit, oli Steve Jürvetson ja siis tulid ka teised otsa. Jürvetson vaatas esimese montaaži, mis oli igavesti pikk ja lohisev, siis andis teise sada tuhat ja lõpuks andis kolmanda veel.

Kes vähem finantseerisid?
Kitslerid andsid seitsekümmend ja pärast kakskümmend veel. Küsimus polegi fondides, ülejäänud on eraannetused, mida oli päris palju. Mõni andis tuhat, mõni kaks, nimekiri on päris pikk.

Kokku võib rääkida miljonist dollarist?
Veidi vähem, Eesti kroonides läks see film maksma seitse miljonit.

Hea eeskuju teistele dokumentalistidele, kuidas teha pooleteisetunnine haarav, ülevaatlik ja emotsionaalselt soe ajalooline tõsielufilm.
Produtsendid, režissöörid on teinud seda tööd ilma rahata, missioonitundest.

Valgustajad ja helimehed said makstud, Jürvetson on pooleldi eestlane, raha andsid ka EFS, kulka, kultuuriministeerium. “Laulev revolutsioon” on heas mõttes üks tõeliselt õnnestunud koostööfilm, mis alles hakkab oma vaatajaid koguma.

Eesti-poolne panus on organiseerimine, võtted, leidsime kontaktid, olime intervjueerijad, näiteks Mati Talvik, kogu montaaž, muusika, arhiivimaterjalide otsimine ja palju muudki oli meie õlul. Pöördusime ka amatööride, näiteks Tõnu Aru ja Viktor Siilatsi poole, kes võtsid 8 mm peale.

Täna tuleb “Laulev revolutsioon” Eestis linale 15 kohas. Kus võiks see film veel levida? Näitamise väljavaated, läbirääkimised, levipotentsiaal?
Praegu otsivad Tustyd Ameerikas leviagenti, filmi tahetakse jooksma panna sealsetes art house’ides, kus linastuvad ka dokumentaalid. New Yorgi avalik televisioon on huvi tundnud ja tõenäoliselt ostab ära. Aga põhiline leviruum on ikka Euroopa, milleks on vaja müügiagenti, kes tuleb filmiga turule. Meie kokkulepe on selline, et Eesti territoorium on Eesti tootja käes, et mina näitan siin ja teen selle filmiga Eestis raha.

Kes on Eestis filmi vastu huvi tundnud?
President ja saatkonnad ja… Tegime filmi juurde õpetajate jaoks abistava seletuse, sellise voldiku nn teachers gaid’i, milles on abistavad küsimused, kuidas koolis selle filmi arutelu läbi viia. Aasta lõpus hakkame DVDd tegema. “Laulev revolutsioon” on ideaalne materjal meie maa ja ajaloo tutvustamiseks.
Teder, T. (2007). Allfilmi produtsent Piret Tibbo-Hudgins: „Laulev revolutsioon“ on ideaalne meie maa ja ajaloo tutvustamiseks. Sirp, 19. jaan, lk 7.

Arvamusi filmist

Rein Veidemann: „Kannatlikkus on eestlaste relvaks ja vaikimisoskus eeliseks – iseloomustavad James ja Maureen Tusty eestlasi. Film annab aastate kaupa läbilõike Eesti ajaloost, okupatsioonist, venestamisest. Kontsentriteks on 1969. aasta üldlaulupidu selle 100. sünnipäeval, taasiseseisvumisperiood ja «Eestimaa laul». Eestis endas tehtud laulvat revolutsiooni ja lähiajaloosündmusi kokku võtvaist dokkareist eristab Tustyde filmi eestlaste ajaloo dramaatika ja nende hinge ainulaadsuse rõhutamine. Selles filmis paistame tõepoolest suuremad kui ise oma koduste nääkluste taustal sageli näha suudame. Montaaž on täpne, jõuline nii faktide reastamisel kui ka naturalismini ulatuvates aktsentides (nt Vilniuse veresaun). Muusikalises kujunduses kasutatakse ootusärevat meloodilist tausta, ajalookaadreid saadab aga läbivalt ühendkooridele kirjutatud Rein Rannapi «Ilus maa» Hando Runneli sõnadele. Teine «suur laul» filmis on Ernesaksa-Koidula «Mu isamaa on minu arm», millest sai Eesti uus hümn Nõukogude okupatsiooniaja põlvkondadele. See kinnitas usku, lootust, armastust – läbi selle laulu tajuti, et eesti hing elab veel.“
Veidemann, R. (2006). Pihtimuslik linateos. Postimees, 5. dets, lk 20.

Mara Maret Aronovich „Laulva revolutsiooni” linastusest USA pealinnas Washingtonis, kus see esialgse kahe nädala asemel jooksis kolm:

„Kuna kuuldavasti selle ajaga kõik soovijad kinno ei jõudnud, lisati neljaski linastusnädal teises kinoteatris. Kui dokumentaalfilm tõmbab USA-s publikut neli nädalat järjest, räägib see filmi erakordsest edust. Pealinnast sadakonna kilomeetri kaugusel asuvas Baltimore’is näidati „Laulvat revolutsiooni” 13. jaanuaril ühes eraklubis, terveks nädalaks pannakse see rahva kinos ekraanile 30. maist kuni 5. juunini. Filmi on näidatud ka New Yorgis, Los Angeleses, Chicagos, ilmselt mujalgi. Võtsin Washingtoni linastusele kaasa kahekümne kolme aastase kaks aastat tagasi kolledži lõpetanud neljanda klassi õpetaja Lauren Wellsi, et lisaks enda elamusele saada aimu, õigemini käegakatsutavat tagasisidet Ameerika vaatajalt, veel parem aga kooliõpetajalt. Lauren kuulis Eestist ja sellise riigi olemasolust esimest korda neli aastat tagasi, kui meie teed juhuslikult ristusid. Kuna meie kohtumised on olnud põgusad, siis on ta pääsenud pikemast harivast loengust Eesti ajaloo ja kultuuri teemal. Filmi vaatama sõites hoidusin igasugusest valgustustegevusest aga juba meelega, et „Laulva revolutsiooni” seeme saaks segamatult kukkuda harimata mulda.

Koorilaul kui võlukepp

Tol päeval, nädala algul ja keskpäevasel seansil, juhtus kinos rahvast olema hõredalt. Endal oli filmi vaadata väga lahe tunne, iga teine esineja linal kui mitte sõber või tuttav, siis tuttav nägu või nimi ja kõik laulud igituttavad. Kuid mitte see ei pannud kaasa elama. Ameerika mandril sündinud ja kasvanud Tustyde film (James Tusty eestlasest isa saabus ja jäi USA-sse 1924. aastal) osutus avastusliku jõuga teoseks minutaoliselegi. Mitte keegi, kel on osaks saanud õnn üles kasvada Eestis, pole pääsenud koolikooris laulmise kohustusest, kui tegemist polnud just muusikalise kuulmise täieliku puudumisega. Filmi vaadates taipasin aga korraga, et ma polnud endalt kunagi küsinud, mis see õieti on, mis eestlase laulma paneb, ja miks näib eestlasele kõigist meelelahutustest kõige südamelähedasem olevat koorilaul. Ma polnud ka kunagi Eesti koorilaulu ja ajalugu seostanud (kuigi olin teadlik laulupidude osast ärkamisajal), polnud kunagi huvi tundnud, millistele ajaloo sündmustele ja pöördepunktidele lauluga reageeriti, millistele mitte. Seda perioodi, mis nüüd kannab laulva revolutsiooni nime, nägin toona pigem kui üheks ööks puhkenud vabadus-ja enesemääramisiha sõnajalaõit. Seansi lõpul kinost välja jalutades olin rikkam teadmise võrra, et koorilaul on eesti hinge südamepõhjast tulev eneseväljendus, olgu siis tegemist mure või rõõmu, heade või halbade päevadega, koorilaul on eestlase kaasavara ja võlukepp ühtaegu. Kui film lõppes, hakkas meie ees istunud elatanud paar spontaanselt plaksutama. Ülejäänud publik nendega ei ühinenud, mis neid aga põrmugi ei seganud. „It was something,” lausus mees ümber pöörates. Nõustusin siiralt ja südamest. Millist muljet avaldas „Laulev revolutsioon” aga noorele Ameerika kooliõpetajale?

Laulsid nagu inglid

Kõndisime Laureniga sõnatult metroojaama poole, kui ta järsku ütles: „Mu kõrvus ei vaibu see viimane laul. Nad laulsid nagu inglid.” Teadmiseks neile, kes pole filmi näinud, teos lõpeb Ernesaksa lauluga „Mu isamaa on minu arm” ühendkoori esituses. Lauren jätkas: „Kui hea, et nad selle filmi tegid ja et seda Ameerikas näidatakse, niisugusest passiivsest vastupanuvormist nagu laulmine pole keegi kuulnud. Mahatma Gandhi võis Indias miljonid tänavale tuua. Rahumeelsetest miljonitest tavaliste relvadega jagu ei saa, kui just sõda välja ei kuuluta. Ühendriikides tõi Martin Luther King tuhanded inimesed tänavale kodanikuõiguste kaitseks marssima. Ühendriigid on aga demokraatlik ja vaba maa, ükskõik mis, aga rahumeelsete meeleavaldajate massiline mõrvamine kõne alla küll ei tule. Seal raudeesriide taga võisid nõukogud vist teha, mida tahtsid, keegi ei teadnud ega saanud takistada. Filmi alguskaadrites näidati ju mitmel korral hukkamist.”

Kui mu õpilased seda näeksid!

Rohkem kui miski muu vaimustas Laurenit aga eestlaste oskus pöörata lauluteravik nende samade nõukogudelaste vastu, kes laulupidusid enda huvides propagandarelvana ära kasutada tahtsid. Nende eesmärk oli tõestada, et lauldakse õnnest ja vaimustusest uue võimu üle, aga lauljate kurvad näod ja endassepööratud pilgud Teise maailmasõja järel filmitud dokumentaalkaadrites rääkisid teist keelt. „Need olid hoopis teistsugused näod ja ilmed kui lauljatel filmi lõpul, siis kui vabadus oli kätte võidetud. Siis laulsid vaimustunud, rõõmust joovastunud inimesed, kelle hulgas igaüks olla sooviks, mina kindlasti.” Koolis oli Lauren, kes ütles endal erilise ajaloohuvi puuduvat, kuulnud küll Stalini ja Hitleri nimesid, loomulikult üht-teist ka Teisest maailmasõjast ja külmast sõjast, aga infot selle kohta, mis päriselt juhtus ja mis mille tingis, ta teadmistepagas ei sisaldanud. „Tead, küll ma soovin praegu, et meie ajalooharidus parem oleks. Maailmas on nii palju huvitavat ja õpetlikku, millest me kuulnudki pole. Ja filme nagu „Laulev revolutsioon” tuleks rohkem näidata. Kui mu õpilased seda näeksid! Paeluv ei olnud mitte ainult idee kasutada laulu kurjuse ja halva vastase relvana, vaid laul ise. Kuidas on võimalik, et nii palju inimesi, kolmandik rahvast, kes on ühele väljakule kogunenud, suudab muusikaliselt nii hästi laulda?” Rääkisin siis Laurenile meie koorilaulutundidest ja vaigistamatust vajadusest igal võimalusel poppi visata. Verisulis õpetaja oli pahviks löödud mu toonasest lühinägelikkusest, tõdes aga varsti, et küllap tema õpilased talitaksid samamoodi. „Mina ise oleksin küll rohkem kui õnnelik, kui saaksin igal nädalal lauluharidust ja õpiksin laulma nii nagu eestlased,” ei häbenenud Lauren tunnistada, tõdes aga samas, et ta ei kujuta ettegi laulutunde Ameerika koolis. „Filmis oli laul ja lauluoskuse andmine väga loomulik ja orgaaniline, aga kas see on võimalik kusagil mujal kui Eestis?” Tunnistasin Laurenile, et millekski selliseks nagu Eesti koorilaulutraditsioon on peale lauluarmastuse vaja veel mitme põlvkonna inimeste väsimatut tööd laitmatu kokkulaulu ja kõla saavutamiseks. „Tõsi, meil Ameerikas on koore,” tõdes Lauren, „valdavas osas afroameeriklaste omad, aga nende muusikaline jõud ei ulatu väljapoole saali seinu. Vähe on ka laule, mis liidaksid kogu rahva, võib-olla ainult hümn ja „God Bless America”. Samas aga, kui palju on neid, kes neid laulda oskavad? Ja sõnade oskajaid on võibolla veelgi vähem...”

Väike võimas rahvas

Juba Washingtoni linnapiiridest väljas, võttis mõtetes Lauren jutuotsa uuesti üles: „Veel üks eripära või iseärasus,” alustas ta. „Eestlased laulsid hingestatult oma isamaast. Nad laulsid sellest nii, et ma jäin uskuma, et see on nende maa, et neil on seal õigus elada ja seda maad valitseda, kuigi mul pole aimugi, kui kaua või mis asjaoludel nad selle maa pärisperemeesteks said. Ma lihtsalt pean uskuma, et neil on õigus sellele maale, sest nood, kes võtavad maa jõuga, ei ole võimelised seda südamest armastama ega sel lest nii laulma, nagu ma kuulsin. Mitte ükski filmis esinenud venelane ei väljendanud sõna ega ilmega sisemist sidet Eestiga, küll aga nimetasid nad eestlasi halbadeks inimesteks, kes neile on valmis noa selga lööma.” Päris kodu lähedal avas Lauren uuesti suu: „Veel üks asi, mis mind mõtlema pani. Meie, ameeriklased, oleme kõige suure austajad. Me oleme suur maa, võimas riik, arvukas rahvas. Kõik väike tundub meile ajutine ja kaduv. Eestlased ei saa meile milleski ligilähedalegi. Aga eestlaste laul oli jõuline ja ka jõud iseenesest ning see tugines sügavale usule millessegi, usule õigesse asja. Kui vaid rohkem väikerahvaid leiaks sarnase viisi olla ja eksisteerida, siis oleks meie maailm palju rikkam ja huvitavam, me mõistaksime üksteist paremini, leiaksime vägivalla asemel ühise keele. Jah, aga kas suur on võimeline õppima? Venelased on ka suur rahvas, kas nad on õppinud? Filmist küll ei paistnud. Nad nagu ei märganudki seda erakordset fenomeni, ei mõistnud selle jõudu ja tähendust. Ei, ma lihtsalt pean oma lastele rääkima ühest väiksest võimsast rahvast.”/.../
Aronovich, M. (2008). Laulev revolutsioon Ameerikas. Õpetajate Leht, 23. mai, lk 15.

Vaata ka:
Riigikiriku kujunemislugu - Sirp
Tarand, K. (2007). Riigikiriku kujunemislugu. Sirp, 19. jaan, lk 6.