Täkutallinn (2006)

Filmist meedias

Andri Maimets: „Ah, et kes on briti poissmehed? Kohalikus meedias ilmunut uskudes on nad 20.-30. eluaastates tegelinskid, kes odavate lendudega peamiselt Manchesterist Tallinna lendavad ja siin jõletuma peo püsti panevad.

Uue dokfilmi «Täkutallinn» režissöör ja stsenarist, 23-aastane filmitudeng Marianne Ostrat nii negatiivse definitsiooniga ei lepi. «Inglismaal ei eristuks need n-ö poissmehed teistest millegi poolest. Nad on normaalsed briti mehed, kes töötavad ükskõik mis elualal. Kui nad satuvad aga hulgakesi välismaale, näiteks Eestisse… Siis saab neist kurioosum,» arvab ta. Filmi tehes küsis Ostrat ka Briti siinselt saatkonnalt otse ja häbenemata: kas saatkonnal pole nende pärast kordki häbi olnud. «Vastus oli konkreetne – ei ole!» Tegelikult ei tahtnud Ostrat oma dokfilmiga näidata mitte niivõrd pidutsemishimulisi britte – kuigi 27-minutilises filmis näeb neidki –, kuivõrd portreteerida neid, kes poistekampade reise ja siinseid stagnights’e ehk poissmeesteõhtuid korraldavad. Nii sündis film suuresti tänu kolme naise julgusele oma ärist rääkida: keskne kangelanna on 33-aastane Maarika Ojasaar, reisifirma TravelEstonia juht, kes asutas koos sõbrannadega säärase ettevõtte. Selle naiseni jõudis Ostrat omakorda tänu dokfilmi produtsendile Jaak Kilmile, kes samal ajal tegeles hiljuti ilmavalgust näinud «Müümise kunsti» kangelaste otsimisega. «Nad on hakkajad ja endaga hästi toime tulevad naised,» kiidab Ostrat oma filmi naisi. «Eesti lugude» sarja kandideerides oli «Täkutallinn» üks neljast brittide Tallinna-pidusid uurinud filmiideest. Režissöör arvab, et põhjus, miks just tema projekt sõelale jäi, on selles, et ta vaatleb poissmehi uutmoodi. «See teema pole ju iseenesest uus. Aga nende siiatoojate arvamust pole keegi kunagi küsinud,» leiab ta. Samas ise ta oma filmi kangelaste mõttemaailma sekkuda ei soovi. Just seetõttu ei kasuta ta filmis diktoriteksti ega lisa kommentaare. «Muidugi on mul oma arvamus, aga filmis ma seda valjuhäälselt ei esita. Kes filmi näevad, saavad loodetavasti aru, mida olen öelda tahtnud,» poetab ta.

«Täkutallinn» andis mitu uut juhtlõnga, mida lähiajal edasi võiks uurida. «See pani mind Eesti neide hoopis teise nurga alt vaatama,» jätab ta mõtte õhku. Ning tõenäoliselt püüab ta oma esimese dokfilmi ka mõnele rahvusvahelisele filmifestivalile saata.“
Maimets, A. (2006). Kui briti täkkudest saab eestlannade äri. Postimees: Hip!, 21. nov, lk 20, ill.

Aarne Ruben: „Probleemiasetuse poolest oli tegu väga õige ja vajaliku filmiga. Teistes sama seeria toodetes kasutati väga erilisi kunstilisi võtteid nagu hääle pealelugemist, selle katkestamist jne. “Täkutallinn” on lihtsalt pildirida. Ja mis täkud need siis nii väga olid? Nad olid üsna tavalised ja küllaltki sümpaatsed poisid, kes tulid siia “puhkama”, käsitledes “puhkust” enda viies kõrtsis täis joomisena. Saanud küllaldase annuse alkoholi, jäi nii mõnigi britt laua alla letargilisse olekusse. Tõepoolest, tore on vaadata Võitleva Sõna vilkuvat ja sädelevat letialust, aga kui mõni britt on seal ringi roomanud, siis – ei kadesta.

Kes väga palju töötab, sellele ei ole joomine puhkus. Need 14 poissi väsitasid end pigem veel rohkem ära. Olemuselt olid nad viksid noormehed: kiitsid aga eesti naisi, ilma ja tänavate puhtust. Haruldasim leid filmis oli naismänedžer telefonitoru otsas – see oli tegelane, kes alati rõhutas: grupp koos hoida, ühessegi kõrtsi mehi omapead mitte lasta! Sest kui hakkad grupi hanerivi lõpus tilbendama, siis ei saa sa tänavarägastikust enam mitte sugugi aru. Ja sind võidakse ka õnneks võtta.Mis on selle filmi sügavused? Tõeliseks sügavuseks pean ma naiste töökultuuri näitamist. Sest need, kes toovad gruppe romurallile, kõrtsudesse ja püstolitest linnalahingut harjutama, on ju noored hakkajad naised. Nad toovad poissmehi, aga ise nad vanapiigad ei ole. Neil on lapsed ja nagu nad muuseas ultramoodsa sõnaga nimetavad, elukaaslased. Neil on mobiilid ja läptopid ning lauluõliks on neil midagi, mis magus on ja purju teeb, aga seda ei võeta kunagi palju (Londoni episoodis). Sest kui sa oled naine, siis pead sa olema alati nn “strois”, kuna naised on meil ikka teisejärgulisel positsioonil, tööandjad maksavad neile palka vähem.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Kes kõigepealt käpa maha saab? - Sirp
Ruben, A. (2006). Kes kõigepealt käpa maha saab?. Sirp, 1.dets, lk 13.