Sinine kõrb (2012)

Filmi saaamisloost

Intervjuu autoriga

Ruti Murusalu, miks tahtsite just Kaie Kõrbist filmi teha?
Mulle on lapsest peale meeldinud ballett. Ise käisin ma 11 aastat Võrus Kai Leete juures balletiringis. Baleriini minust ei saanud, aga armastust balleti vastu sain realiseerida, töötades Eesti Televisioonis. Nimelt hakkasin salvestama balletietendusi, tegema saateid tantsijatest. Aastal 2010 tegin filmi oma balletiõpetajast Kai Leetest. Minu kirg on ballett, selles pole mingit kahtlustki.

Kui Kaie Kõrb hakkas valmistuma oma juubeligalaks, siis mõtlesin, et on õige aeg teha temast eluloofilm. Ja see oligi väga õige ajastus. Veel kord oli võimalus filmida Kaie Kõrbi ettevalmistustööd galaks nii Helsingis, Riias kui koduteatris Estonias – lõputuid treeninguid kuni etenduseni välja. Näidata seda, kuidas sünnib üks roll. Kuna ma tunnen Kaiet palju aastaid ja nii mõnigi kord on ta usaldanud mulle väga isiklikke asju rääkida, siis tekkis põnev moment, et kuidas ta avaneb nüüd kaamera ees.

Kuidas Kaie Kõrb teie filmiideesse suhtus?
Ideest kuni filmi valmimiseni kulus ikka väga palju aega. 2010. aasta suvel rääkisin oma plaanist Kaiele, ta suhtus sellesse positiivselt. Ega vastu tahtmist saa inimesest filmi teha. Kui nõusolek oli olemas, hakkasin stsenaariumi kirjutama, seejärel asusin otsima firmat, kes koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga selle toota võtaks. Leidsin kaks toredat meest Umberto Productionsist – Erik Norkroosi ja Priit Vaheri –, kellega saigi koostööd tegema hakatud.

Kas Kaie Kõrbil oli oma ettekujutus sellest filmist?
Missugust filmi Kaie Kõrb ootas, seda ma ei tea. Me ei filosofeerinud kordagi teemal, milline see film võiks välja näha. Ta oli koostöövalmis ja see tegi igati rõõmu.

Kas tuli ette ka tuliseid loomingulisi vaidlusi ja tõestamisi?
Loomingulisi vaidlusi Kaiega ei olnud, sest ma ei kutsunud teda tööprotsessi jälgima ega montaažis osalema. Loomingulised vaidlused olid hoopis Erik Norkroosiga, kes oli nii operaator kui ka põhiline monteerija. Tema kui väga loominguline inimene nägi mõningaid asju minust erinevalt. Aga mõeldes tagasi neile aruteludeks kulutatud tundidele, oli see kõik mu meelest põnev ja vajalik.

Millised võttepäevad olid kõige pingelisemad? Millest saite suurimat rahuldust?
Ma ei ütleks, et pingeline, aga ärev oli Moskvasse sõita küll. Produtsent Priit Vaher ajas mitu kuud asju, et korraldada kohtumine Vene balletitähtede Vladimir Vassiljevi ja Vjatšeslav Gordejeviga. Kogu organiseerimine toimus mänedžeri kaudu ja oli kuidagi ebakindel. Nii et kui me Moskva Suure Teatri ette jõudsime, oli ärevus ikka väga suur. Aga Vassiljev hilines ainult viis minutit. Ja kõik meie eelnenud üleelamised korvas tema südamlik kohtumine Kaiega. See liigutas mind isiklikult väga. Ja ma leian, et filmis on nende Vene balleti tantsutähtede hinnangud Kaie Kõrbi loomingule üliolulised. Nad räägivad Kõrbist kui maailmaballeti esiridadeni jõudnust. Loomulikult ei ole see süvateaduslik analüüs Kõrbi talendist, aga ikka tore, et need kohtumised teoks said.

Kas filmi tegemise käigus juhtus ka, et Kaie Kõrb avanes üllatuslikult sellisest küljest, mida ei osanud üldse ­oodatagi?
Kaie Kõrb oma suure pühendumisega proovides ja laval üllatab iga kord. Ta on suur isiksus. See, kui tõsiselt ta oma tööd teeb, on imekspandav. See ongi see, mis on teinud temast suure kunstniku. Sinna juurde veel lavaline sarm ja välimus – ikkagi 50aastane tantsija –, ning on väga võluv vaadata. Olen rahul, et operaator Erik Nork­roos suutis neid hetki väga võimsalt filmi jäädvustada.

Miks film sellise pealkirja sai – “Sinine Kõrb”?
Pealkiri on inspireeritud Jorma Uotineni tantsuetenduse “Pateetiline” (“Ballet Pathetique”) ühest tantsunumbrist “Blue Ballerina” (“Sinine baleriin”), mida Kaie kogu filmi vältel õpib ja tantsib kuni galaetenduseni välja. See on üsna kuulus tants, mida baleriinid on oma lahkumisetendustes ikka tantsinud. Selles tantsus on priimabaleriini kogu elu. Seal on liigutused paljudest ballettidest, mida baleriin oma lavakarjääri jooksul on tantsinud. Aga filmi pealkirjas on sõnal “sinine” veel palju laiem tähendus. Sinine tähendab lootust ja kaotusi, võite ja leppimist.

Klaats, E. (2012). „Sinine Kõrb” – sütitav tõsielufilm Kaie Kõrbist. Maaleht: TeRa, nr 13, 04. apr, lk 2-3.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Kaie Kõrb kuulub igat sorti ajakirjanduse lemmikute sekka, ja teenitult – ta on suur baleriin, kelle puhul kasvatavad dramaatilist pinget vastutahtsi lahkumine Estonia lavalt ja karjääri tõttu viimase hetkeni edasi lükatud, aga siiski õnneliku lõpuga emadus.

Nii on hoitud meid kursis vist küll kõigega, mis Kõrbiga seondub – tema koerastki sai üksvahe avaliku elu tegelane. Ja kaks, õigupoolest kolm raamatut – «Lahkumisetendus» on Kaie Kõrbi raamatu «Rambivalguses ja varjus» täiendatud trükk, lisaks veel «Unistuste nimel» – on hoolitsenud igati tänuväärselt selle eest, et kirja ei jääks panemata tema võitude, ent ka suurte emotsionaalsete tagasilöökidega kulgenud karjääri kroonika.

Ometi, väidan ma, pole Kõrbi suudetud või üritatud siiani lahti muukida – ta on jätkuvasti saladus. Näiteks pole talle lähenetud tantsu enese kaudu, inspireeritud või provotseeritud teda ennast mõtestama oma elu tantsus, selles, mis ta nii suureks tegi.

Me ei tea isegi seda, kuidas ta tantsust, mitte selle juurde kuuluvast mõtleb. Rääkimata mõnest ootamatust vaatenurgast, mis ei välistaks ka inimlikke nõrkusi – seda, mis ühe inimese ju köitvaks teebki –, laskumata sealjuures kollase tasemeni.

Kahjuks ei jõua selleni ka «Sinine Kõrb», mis võtab veel üks kord, mis sest et ontlikult, kokku Kõrbi eluloo, kaasa arvatud need kõige traagilisemad sündmused – segastel asjaoludel tapetud isa, venna riigivastane tegevus, mis tõi kaasa tantsija väljasõidukeelu vahetult enne rahvusvahelist konkurssi, või siis Estonia kulisside taga hargnenud kurbmäng. Ka käsitlusviis on seesama, mis Kõrbi puhul juba tavaks – pühitsev, paraadportree hõnguga.

Õnnestunud on sümbol, mis kogu filmi raamib – sinine baleriin, pärit soome tantsukunsti grand man’i Jorma Uotineni «Pateetilise balleti» tantsunumbrist, mida Kõrb oma 50. sünnipäeva kontserdil esitama valmistub, et Estonia lavaga kas või tagantjärele hüvasti jätta.

See on pateetiline, naljakavõitu, aga mitte naeruväärne karakter, justkui natuke vana Giselle, kes on andnud kogu oma elu lavale ja elab veel viimast korda seda läbi, olles mõistagi pisut raskustes harjumuspärasest rollist väljatulekuga.

Filmi viimane kaader kujutab trappi, mis neelab pärast etendust jäädavalt ihult pestud sinise värvi. Jah, nüüd on tõesti kõik, karjäärile on joon alla veetud, rahu iseendaga sõlmitud, kõik ebaõnnestumised, halb selja taha jäetud. See, mis on, on ainult ees.

Ka on läinud korda tabada nii mõnigi hetk, mille vahetut emotsionaalsust ei mõjuta kaamera kohalolu. Enamasti käib pilt siiski sõna sabas, on pigem illustreeriva tähendusega kui tähendusi iseloov ja jutustust juhtiv.

Võiks olla vastupidi. Mõistagi on tehtud ära tubli töö arhiivimaterjaliga – tantsunäiteid on tõesti rikkalikult –, koos Kõrbiga on ka Moskvas käidud, kohtutud tema vanade kolleegidega, kes, tõsi küll, ei räägi mitte midagi väga huvitavat, rõhutud on emotsioonile.  

Julgeksin oletada, et selle vaieldamatult kultuuriloolise dokumendi tõeline väärtus ilmneb ehk teatud aja pärast, siis, kui praegune Kõrbi puudutav külluslik ja ka palju müra sisaldav infoväli on juba kaotanud oma piirjoonte teravuse. Seniks säilitagem kaine meel.“
Tuumalu, T. (2012). Sinine baleriin Kaie Kõrb oma sõiduvees. Postimees, 15. märts, lk 14.

Andres Laasik: „Siin tuleb ära märkida Erik Norkroosi võrratu operaatoritöö, mille abil võtavad tantsulised kujundid filmis endale koha. Ekstreemsetes tingimustes töötades saab operaator Kõrbi üleni kaadrisse püüda, mis on ka normaalsetes oludes raske – küllalt palju on nähtud pildirida, kust tantsija käed-jalad on välja lõigatud. „Sinine Kõrb” on nii dokfilm kui ka tantsufilm koos selle kunsti kujunditega.

Filmi vaieldamatuks tugevuseks on Kaie Kõrbi isikliku elu avamine ja nii nagu see suurtel kunstnikel kipub olema, on isiklik elu kunstnikuelu draama lahutamatu osa ja kõik kokku moodustab isiksuse terviku. Elulooline jutustus veeres filmis kenasti, abiks ladusad Toomas Lõhmuste loetud diktoritekstid, millele pole midagi ette heita. Samal ajal aga polnud ühtegi takistust sellele, et needsamad jutud oleks võinud ühes või teises vormis peategelase Kaie Kõrbi suust kosta. Peategelase enda suhtlemine vaatajaga on ikka usaldusväärsem kui vahendajate kaudu. /---/

„Sinine Kõrb” on üks vähestest filmi esilinastustest, kus kohale tulnud ei mahtunud saali ära. Nõudmine sellise teose järele oli olemas ja põhilises rahuldas film ootused – suurkuju jõudis oma viimase tantsuga kinolinale.“
Laasik, A. (2012). Sinine Luik tantsis oma viimase tantsu. Eesti Päevaleht, 17. märts, lk 14.

Margit Adorf: „Ruti Murusalu film „Sinine kõrb” Kaie Kõrbist on lihtne ja inimlik lugu Naisest suure algustähega. See, et portreteeritav naine on muuseas ka kunstnik, jääb justkui taustalooks, sest filmi uuriv tuum on inimestevahelistel suhetel, armastusel, partnerlusel, unistustel perest. Tants raamiks, fooniks, toetavaks illustratsiooniks polegi filmis peamine tugitelg suurele kunstnikule ja tema töörohkele karjäärile, millest ei saa muidugi mööda minna. Kuid paistab, et režissöör Murusalu on seadnud oma eesmärgiks tuua „Sinisese kõrbega” vaataja ette priimabaleriini argielu, kõik selle, mis jäi kulisside taha, ent mis teeb nüüd hiljem, pärast, Naise õnnelikuks, kui priimabaleriini töö on ametlikult lõpetatud. /---/

Režissöör Murusalu on jäänud küllalt tagasihoidlikuks, ta on loonud rahuliku ülesehitusega korraliku filmi, mida on hea ladus vaadata ning millel on optimistlik sõnum. Ilmselt ei ole see niisugune film, mis jääb väga kauaks meelde, painama ei jää see kindlasti mitte, kuid omamoodi nunnumeetri põhjakeeramise momendid on siin olemas. Hinge jääb helge tunne, rõõm sellest, et kogu kunst ei sünni siiski ainult läbi valu ja vaeva.

Nagu mainitud, on tantsukaadrid pigem taustaks. Kasutatud on piisavalt arhiivikaadreid ja uut materjali, intervjuude vahele on pikitud täpselt niisuguseid tantsulõike, mis illustreerivad sõnadega pealeloetut, olgu siis diktori suust või asjaosaliste endi räägitut. Muud ei saa öeldagi, kui et tubli töö, aga …

Mingi aga siiski jääb. Mingi selline aga, et tahaks vabaneda sellest tundest, et kõik, mis ekraanil näha, on kena ju küll, aga siiski vaid pinnavirvendus. Ka kunstnik on inimene, selge see, kuid peale pereelu ja lihtsa CV esitamise oleks siiski tahtnud midagigi kuulda ka kunstnik olemisest. Mingit näpuotsagagi teemat, kuidas roll sünnib, midagi filosoofilisemat ja sügavamat kui kanamürgitus, Hennessy konjak koerale ja 35 paari balletisusse kolme kuu peale.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
Ka kunstnik on inimene - Sirp
Adorf, M. (2012). Ka kunstnik on inimene. Sirp, 23. märts, lk 22.