Tsirkusetuur (2010)

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Alati terava pilguga Jaak Kilmi ja Andres Maimiku „Tsirkusetuur” tabab aga taas naelapead, publik naeris ja plaksutas põhjusega. Vastanduse üheks pooleks on tsirkuseärimees Lauri Viikna ning teiseks pooleks käputäis noori radikaalseid loomakaitsjaid, kes ei taha, et loomi tsirkuses kiusatakse. Tuleb tunnistada, et filmis näevad loomartistid tõesti üsna segaduses ja õnnetud välja. Ent tegijad ei taha niivõrd selgeks teha, kellel on õigus, vaid näidata, milliseid tüüpe meie keskel elab. Nii pea- kui ka kõrvaltegelased on fantastilised ja Tartu arestimaja kordniku või Sinise Silmaalusega Tsirkusekülastaja osalusel toimuvad dialoogid oleksid nagu käsikirja järgi tehtud. Kogu filmi vältel ei ärata Viikna erilist sümpaatiat, ent stseenis, kus tuul viib rannast minema tsirkusetelgi (jällegi uskumatult hästi tabatud kaader), ei meenu meile enam tema kaadrisse vaevu ära mahtunud džiip, selle asemel näeme ilma särgita vihmas seisvat meest, keda on tabanud ootamatu õnnetus. Elujaatav film aga sellega veel ei lõpe, sest Viikna tsirkus läheb edasi ja loomakaitsjate meeleavaldus järgneb talle, nii heas kui halvas.“
Kressa, K. (2011). Laulukoor, viinamarjad, ooperi raudvara ja tsirkusetuur. Eesti Päevaleht, 22. jaan, lk 15.

Hendrik Alla: „Kilmi ja Maimiku teravat silma tundes võib ennustada, et vaataja saab naerda, ilmselt läbi pisarate. Ameerika autoga eputavat Viiknat ja lepatriinuidealismi demonstreerivaid loomapropagandiste jälgides tundus ajuti, et vaatan hoopis loodusfilmi haruldaste kõrbekonnade paaritumisest. Nii kummalisena tundusid tegelased ja nende käitumine keskmise väikekodanlase kitsale silmaringile – küllap on see märk heast, maailmataju avardavast filmist.

Lõbusad olid Viikna ja loomaõiguslaste dialoogid: kummalgi polnud soovi teist ära kuulata. Ühes loodussaates näidati põdrapullide kolpasid, kes olid jõudu katsudes sarvipidi kinni jäänud ja lõpnud. «Tsirkusetuuri» antagonistlike poolte vahel oli tunda sarnast kompromissitust. Need maailmad ei saa iial kokku.

Konfliktid jäävad filmis eestlaslikult hillitsetuks, verd ei näidata. Veidi värvi lisab loomaõiguslaste leeris üles astuv välismaine külalisartist.

Viikna seevastu loodab rohkem administratiivsetele meetmetele, okupeerides ühingu Taimede Nimel egiidi all vastaste võimalikud protestiplatvormid. Karmimaid võtteid ei kasutata.

Filmi kulminatsioon saabub tegijate või filmitavate tahtest sõltumata, pakkudes vanatestamentliku mastaabiga kaadreid. Eepiline vaatepilt ei vii kuidagi põhikonflikti lahenemiseni, kumbki pool jääb oma seisukohtade juurde ning autorid väldivad hinnangu andmist.

Viikna ja loomaõiguslased võivad filmiga rahul olla: üks sai reklaami ärile, teine ideele.“
Alla, H. (2011). Jaak Kilmi ja Andres Maimiku dokk näitab tsirkust eesti moodi. Postimees, 16. veebr, lk 23.

Vaapo Vaher: „Kodutust groteskses ümbernurgavormis võib tajuda Jaak Kilmi ja Andres Maimiku filmis „Tsirkusetuur”. Põhiline intriig väändub küll asjaarmastajaliku tsirkusetrupi ja infantiilse loomakaitserühmakese matsimaadluses, kuid mõlemad pooled on omas ponnistuses ka üsna pidetud. Tsirkusetegijatel puudub peale statsionaarse füüsilise kodu ka kindel paik kultuurilises  dünaamikas ja vajaduses. Ise nad nimetavad end eesti rahvustsirkuseks, mõjuva põhjendusega, et rohkem palaganitegijaid siinmail polevat. Aga tiitlil „rahvustsirkus” on irooniline kahemõttelisus juures, isegi Vanajumal kipub muigama, kui ta pikse ja tormiga lööb palaganimeeste telgi laiali. Kuid Rootsist hangitakse uus „kodu” ehk telk ja värk liigub edasi, kohe on ka lapsemeelsed loomakaitsjad rõõmsalt plakatitega päral, nemadki tundsid end ilma  tsirkuseta kodutuna ja palagan jätkub nii telgi all kui väljaspool seda.“
Vaher, V. (2011). Nagu kass käiks mööda sametit. Sirp, 25. märts, lk 22-23.

Olev Remsu: „On aabitsatõde, et draamateos ilma konfliktita on nagu leib ilma rammuta. Ja ometi, kui palju leidub meil filme, kus pole konflikti raasugi! „Tsirkusetuur” on aga lausa rajatud konfliktile, pealegi sellisele, millest unistavad ehk kõik Hollywoodi produtsendid – konfliktile hea ja veel parema vahel. /---/

„Tsirkusetuuris” on kokku põrganud Lauri  Viikna ja loomakaitsjad. Viikna kavatseb rajada rahvuslikku tsirkust ja loomulikult on see hea. Loomakaitsjad aga paljastavad, kui näruses olukorras peavad kannatama rändtsirkuse loomad: kits Petrovitš, känguru, kassid, nutria ja kes veel ning see on ka hea. Kumb aga teisest parem? Kus on Jaak Kilmi ja Andres Maimik, seal on alati irooniat, olgu siis paksult, lausa burleskselt või siis veidi peenemalt nagu selles filmis. Kumba head naerutatakse vähem? Viikna  kavatsus on ju kõigiti priima, kuid hea esinemisja väljendusoskusega mees kasutab üsna kahtlasi nippe ja suisa demagoogiat. Loomakaitsjad organisatsioonist Loomade Nimel on tõelised õilishinged. Ainult et naiivsed ja kogenematud! Vajavad ingliskeelset abi välismaalt.

Viikna registreerib etendusepäevadeks  oma rändtsirkuse telgi ümber fiktiivse organisatsiooni Taimede Nimel fiktiivse aktsiooni taimede kaitseks. Kuna kaht üritust ühel kohal ja ühel ajal ei lubata, siis peavad reaalse organisatsiooni ausad loomakaitsjad seadust rikkuma, et kaitsta reaalseid tsirkuseloomi tsirkusetelgi ümber etenduse eel ja ajal. „Loomal ei ole lõbus!” deklareeritakse loomade nimel. Teine vaimukas loosung on „Kas su siga armastab sind?”.

Viikna poolt on see ju iseenesest nutikas JOKK-riugas, kuid see avab ka inimese olemuse, portreteerib teda: sellega tagab Viikna mõningase edu oma üritusele, kuid heidab varju iseendale. Autorid aga lõbustavad selle esitamisega vaatajat. Tasakaalustamise nimel on ironiseeritud  ka loomaaktivistide üle. Ega õiget mutsu näita ikka nende tegu lasta nädalavahetusel arestimaja ukse taga kella ning nõuda sealt luba meeleavalduse registreerimiseks. Mulle tundub, et Kilmi ja Maimiku sümpaatia kaldub pigem loomakaitsjate poole, kuid Viiknagi üritus leiab tunnustuse, hoolimata sellest, et mees kurikuulsa Hummeriga ringi sõidab. Hummergi on mõnele pluss-, teisele miinusmärgiga hirmutis: mõni ajab silmad pärani seda tankautot nähes, teine sülitab põlgusega. Nii et Hummer on ambivalentne kupatus, näitab pigem hindaja enda väärtusskaalat, mitte aga autorite hinnangut Viiknale. Viikna rändtsirkuse tase on aga allpool igasugust arvestust, kuid see on juba kivi kultuuriministeeriumi kapsaaeda. Seal ei peeta tsirkust üldsegi kultuuriks. Kas tõesti on mõni ametnik targem kui mitu tuhat aastat ajalugu? Filmitööl peab mõnikord olema õnne. Seekord  on kaamerasse jäänud moment, mil tuulispask murrab Rakveres maha rändtsirkuse telgi. Loodusnähtustel on filminduses ja teisteski kunstiliikides teatavasti sümboltähendus ja pole raske arvata, mille võrdkujuks on telki murdev keeristuul – see suunab vaataja mõttele, et tsirkus kaob.

Oleks ju kahju, eks ole? Kas kultuuritšinovnikule, kes riigi toetusest keeldus, jääb õigus?  Õnneks on Viiknal visadust otsast peale alustada. Hoolimata rahvusliku tsirkuse puudumisest on sõna „tsirkus” meie keelde ometi sedavõrd juurdunud, et sellel on ka ülekantud mõte, midagi sellist nagu „aktiivne veidrus”. Ja kuskilt otsast ongi mõlema organisatsiooni, nii reaalselt eksisteeriva Loomade Nimel kui vaid paberil püsiva Taimede Nimel konflikt tõeline tuuritav tsirkus.

Olgu kõigele sellele, millest Lauri Viikna  kultuuriministeeriumis ja mitmel pool mujal räägib, täienduseks lisatud, et üksikuid häid ja siiani rahva mälus kuulsaid tsirkuseartiste on Eestis alati olnud. On isegi olnud kavatsus rajada püsitsirkus, selleks kaevati poliitbüroo otsusel Tallinna kaubamaja taha suur auk, mis seisis seal aastaid. Nimelt arvati Kremlis, et seesugune tähtis leivakõrvane peab olema iga liiduvabariigi pealinnas. Hulk noori entusiaste saadeti isegi Moskva tsirkusekooli õppima,  mõnest sai asjagi, üksikutest tulid päris kuulsused, kuid rahvustsirkus jäi loomata. Rahamaailma ja iseseisvuse tulles täideti auk hoopis rahaga, sinna ehitati Hansapank. Loodame, et Lauri Viiknal läheb paremini, et tema ei eelista raha tsirkusele ja loob oma loomadele etemad tingimused.“
Remsu, O. (2011). Tsirkusekonflikt ja "ja ljublju tebja". Sirp, 10. juuni, lk 24.