Üleriigiline õnn (2010)

Tekst filmilindilt

5 aastat hiljem Eestis
Minna Hint, kunstnik
Miina Hint, kirjanik, Minna ema
Birgit Tolmann, töötu, aktiivne vabatahtlik
Kodutute öö 2010 Tallinnas
Ajakirja "Buduaar" aastalõpupidu 2009
Airi Kivi, Õnnepanga eestvedaja
Birgit Tolmann, Õnnepanga eestvedaja
Riho Tuisk, Õnnepanga klient
Õnnepanga strateegiakoosolek 2009
Õnnepanga tutvustus Tartu Hansa Rotary Klubis
Kaidi Laur, Kristiine Keskuse turundusjuht
Kristiine Keskuse õnneuuringu esitlus
Õnnepanga strateegiakoolitus
Priit Karjus, strateegiakoolitaja
Kertu Toots, pastor, Minna õde
Birgit Tolmann, alustav ettevõtja
Õnnepanga arengukoosolek, sügis 2010
Airi Kivi, Õnnepanga eestvedaja
Laienenud Kristiine Keskuse VIP avapidu
Roy Strider, muusik ja maailmarändur

"Eesti lugudes" ainest jätkub

Rein Tootmaa tele-dokumentaalfilmidest "3, 2, 1 - ilus hüpe", "Laulev linn", "Üleriigiline õnn" ja "Vanad kalad"

Kui eelmine „Eesti lugude” filmivalik („Normaalne inimene”, „Töölise portree”, „Keelatud vili” ja „Helene elukool”) sisaldas lugusid Eesti inimeste töistest ja majanduslikest muredest ning materiaalsest toimetulekust, siis seekordses filminelikus siirdutakse baasist pealisehitusse ehk siis tegeldakse peamiselt sellega, mis materiaalselt kindlustatud Eesti inimeste kupli all toimub ning milliseid tegevuslikke vorme see reaalses elus on võtnud.          

Enne retseptsiooni tuleks aga see pealisehituslik ollus ehk siis Eestis väljakujunenud (nihestatud/manipuleeritud!?) kollektiivne teadvus ja psüühika siinkirjutaja nägemust mööda määratleda, sest just sellest pinnasest on kõik need filmilood tõukunud. Kui iseseisvus taastati (tegelikult juba paar-kolm aastat enne seda), hakati meil rääkima Euroopasse minekust. Tegelikult oli juba siis näha ja on praegu veel rohkem näha, et  ei hakatud minema ega mindud mitte Euroopasse, vaid põrutati otse Ameerikasse. Esiteks seetõttu, et see, mida Euroopa all mõeldi (EWaegset Euroopat) polnud enam olemas; teiseks seetõttu, et tänast Euroopat eriti ei tuntudki, ja kolmandaks seetõttu, et Ameerika mõjud olid liiga tugevalt ja võimsalt juba siia jõudnud. Ameerikalik elulaad ja väärtusorientatsioonid, mille eest Euroopa oli jõudnud juba kaitsehoiaku sisse võtta (mistõttu vana hea Euroopa  on seal siiski veel hinges), tungisid siia ilma igasuguse vastupanuta. Veel enam: see võeti vastu hurraa-vaimustusega ning see on paarikümne aastaga paljudel kuplialuse ikka üsna paigalt nihutanud. Milline see praegu on, sellest need pooletunnised filmid oma põhisõnumis ehk (taotluslikult või mitte) pajatavadki. /---/    

"Üleriigiline õnn"

Filmiümbrise tagakaanel teavitatakse: 2003. a. eurobaromeetri uuringu kohaselt oli Eesti elanike eluga rahulolu näit Euroopa Liidu praeguse 27 liikmesmaa seas peaaegu kõige madalam, tahapoole jäid vaid Bulgaaria ja Rumeenia. Aga näe imet, seitsme aastaga on mingite statistiliste imevigurite  järgi Eestist saanud riik, kus õnnelike inimeste protsent on järsult suurenenud ning kohekohe jõutakse ka majanduslikult Euroopa viie jõukama riigi hulka.
/---/

Filmis on palju tegelasi ja esitatakse erinevaid seisukohti, kõik kokku üks küsimuste pundar. Et filmi lahtised otsad kuidagi kokku siduda, tuuakse sisse Minna õde (pastor?) Kertu Toots, kes peab õnnelik-olemise eelduseks alandlik-olemist: Martin Luther olla öelnud, et abielu on parim alandlikkuse kool, aga inimesed ei tahtvat seda kooli läbi teha, oma mina teise omaga jagada ega sellega arvestada. Tema sõnutsi on õnnelik olla väga lihtne, tuleb lihtsalt Jumalaga sõbraks saada ning luua perekond. Ka see ei ole täistõde, aga vale ometi mitte.
/---/

Artikli täisversioon:
„Eesti lugudes” ainest jätkub
Tootmaa, R. (2011). "Eesti lugudes" ainest jätkub ["Eesti lood": "3, 2, 1 - ilus hüpe" (rež. Mihkel Soe), "Laulev linn" (rež. Mikk Rand), "Üleriigiline õnn" (rež. Anne-Mari Neider), "Vanad kalad" (rež. Katrin Maimik ja Triinu Ojalo). Sirp, 6. mai, lk. 22-23.