Beebilõust (2009)

Tootjafirma sünopsis

Filmi peategelane 28-aastane Saaremaalt pärit poiss Andrus Elbing aka Beebilõust on mees nagu getofilmist. Tal on selja taga raske teekond “rannalapsest tänavakaagiks”. Vaatamata karmile minevikule on Elbing harvakohtava sisemise põlemisega luuletaja ja räppar. Elbingu luuletalendi vanglas avastanud tuntud arhitekt ja New Age guru Vilen Künnapu nimetab Elbingut imeks. Ta on kindel, et loominguline tegevus aitab noormehel kuritegeliku jamaga hüvasti jätta. Jälgime, kuidas Andrus oma taasleitud vabaduses kohaneb, kas sellisest minevikust on võimalik puhta nahaga välja tulla ja kas tema sisemine lõke põleb vabaduses sama eredalt kui askeetlikus vangikambris.
Allikas: http://allfilm.ee/filmid/beebiloust-2009/  (18.11.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsalu: „Film „Beebilõust” räägib noorest Saaremaa poeedist ja hiphop-muusikust Andrus Elbingust  ehk Beebilõustast. Margit Lillak portreteerib äsja vanglast vabanenud noorukit, kes otsib vanglamüüride vahel sündinud poeedi ja muusikuminale vabadusse pääsenuna rakendust. Filmil on selge aegruumiline loogika: esmalt näeme Elbingu ja tema sõprade tehtud koduvideokaadreid vanglaeelsest ajast, mil hiphoppareid ja räppareid matkivate purjus poisikeste kamp linnatänavail kakerdab, seejärel kuriteo ja vanglaelu kirjeldust, siis luuletaja-,  muusiku- ja tätoveerijakarjääri esimesi õisi vabaduses ja filmi lõpuks kurba naasmist sinna, kust kõik alguse sai ja kus teda enam ei oodata – koju vanaema juurde. „Purustatut ei saa purustada ja lõpmatust ei saa lõpetada,” võtab julmad õppetunnid läbinud elukooli kasvandik Elbing oma loo moraali kokku. Vanglaruum on filmi visuaalne ja ideeline kese. Kohe alguses näeme, kuidas endine kurjategija külastab mahajäetud Patarei-vangla  kambrit, jutustades samal ajal oma nooruspõlve lollist kuriteost. Sealsamas Patarei müüride vahel ilmutab end vaatajale ka esimest korda poeet nimega Beebilõust: „ ….siin ma ulungi ühe-hundi-ansamblis, eneses kordi rohkem vangis kui teie ümber kasvatuskambris,” deklameerib Elbing tugevas saarte murdes.

Vangla juures peab Elbing kõige ebameeldivamaks privaatsuse puudumist: „See, et ei saa üksi olla, see on üks retsimaid asju”. Eneses „kordi rohkem vangis” Elbing leiab üksiolemise vabaduse luules ja muusikas, luule on ses mõttes Elbingu sõnadega uuristatud eluruum, see on päris, reaalne, mitte fiktiivne mängutuba, kus ajaviiteks lõbutsemas käia. Arhitekt Vilen Künnapu, kes vanglas sotsiaaltööd tegemas käis, avastas Elbingu luuleanni, julgustas noort meest seda arendama. Luule kasvatav, rehabiliteeriv toime on filmi läbiv teema. Sain Lillaku filmist kinnitust  mõttele, et kunsti kõige sügavam mõte ei pruugigi olla eneseväljenduse lihvituses, vaid loomeaktile järgnevas: see, kuidas luule näib lubavat Elbingul oma sotsiaalseist ja psühholoogilisist kammitsaist välja areneda, on isegi ilusam kui tema väga heal tasemel värsid. Tähtsad pole õied, ilutsemine, vaid viljad ja seeme ehk uus sündiv elamise- ja olemisepüüdlus, mis järgneb õitsemisele. „Ei-ei, ma pole luuletaja, / Mu jalad ühenduses maaga. / Ma kirjutan  luuletusi / Selleks et luuletajaks saada,” ütleb Beebilõust, kellele pole oluline luuletaja staatuse nautimine, autorimina hellitamine, vaid „enese vangistusest” välja, vabadusse kasvamine.

Elbingu kohta on räägitud, et tema looming erineb teistest Eesti hiphop-scene’i tegelaste muusikast seetõttu, et see pole poos, vaid siiras valulik maailmataju, mis teeb ta riimid nii mõjusaks. Omapära lisab tummine saarte  murre, mida Mandri-Eestis kahjuks harva kuulda ja milles on säilinud soome keeleski tallel ürgne jõulisus – põhjaeesti keeles ega ka lõunapoolsetes murretes seda mu meelest pole. Margit Lillak suudab Elbingu sotsiaalsed ja kultuurilised iseärasused positiivselt ja diskreetselt vaatajani tuua, tegemist on igati õnnestunud, elusa ja haarava dokumentaaliga. Lillaku film on ühtaegu intiimne portreelugu, luulefilm ja sotsiaalne uurimus, selle eri tasandid moodustavad nauditava põimiku, poeetiliste plaanidega pikitud argine sündmustik suhestub ilmekalt Elbingu hingestatud luulelugemiste ja kurja räppimisega.       
Oidsalu, M. (2010). Arutlus autorist ja ruumist. Sirp, 12. märts, lk 16.

Andrus Elbingust loe lähemalt:

Andrus Elbing - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia