MC Battle - sõnasõjad (2008)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Mulle oli sellel filmil eelkõige uudislik väärtus. Varem ei teadnud ma mitte midagi MC Battle’ist, kus meie räppijad mõõdavad gladiaatorite taplusi meenutavas kahevõistluses, kumb heitleja on teisest etem tekstilooja. Ka räppimisest endast oli mul üsna pealiskaudne arusaam. „MC Battle – sõnasõjad” kindlasti rikastas mu teadmisi, tõi kätte ühe osa mulle nii kaugest noortemaailmast. Kusjuures üks mu poeg tegeleb räppimisega! Ma tänan autoreid, nüüd tean, mida ta teeb. 

Filmi vaadates kerkis küsimus, kas tõesti ühendab räppimine spordi ja poeesia, poksi ja luule? Näib nii, kusjuures nokautilöödu määrab pealtvaatajaskond, kelle osavõtt ja aktiivsus on mõõtmatult suurem mis tahes spordivõistluse või luuleõhtu publiku omast. Mõnikord on vihjatud võimalusele, et tagasi tuleb omaaegne sünkretistlik kunst, kus polnud veel eraldunud publik, esinejad ja autorid ning mis oli lahutamata kunstiliikideks: muusika, koreograafia  ning sõna ja kujutav kunst toimisid kõik koos, kui selle sünkretistliku taiese viljelejad tantsisid ja laulsid ümber lõkke, tätoveeringud kehal ja/või maskid ees. Mulle tundub, et räppimine on suur samm iidse naasmise suunas.

Filmis näeme eesti paremaid räppijaid Mardikat ehk Martti Reinetit, 21aastast Tartu ajakirjandustudengit, tema rivaali BigNi ehk Rain Nurmikut, 18aastast Pärnu ehitajat ja gümnaasiumiõpilast ning Tommyboyd ehk Toomas Tilka, Kraffi ehk Karl Kivastikku, Aabrahami ehk Lennart Lennart Lundved ning teisi toredate varjunimedega toredaid noorureid, kes kõik sõnaosavalt omavahel duelleerivad. Rabab tekstide sotsiaalne aktiivsus, räppijad hindavad oma tekstides karmimast karmimalt meie ühiskonna varjukülgi.

Ka ropendusis väljendub protest, seda siis koguni topelt, nii sisus kui vormis. Filmi autorid on seadnud endale eesmärgiks  teha vaatajale selgeks, et räppimine on osa tänavakultuurist, osa hiphop-kultuurist. Mina läheksin veelgi kaugemale. Teatavasti nõudis sürrealismi türann André Breton oma manifestides loojatelt spontaansust, luuletajatelt automaatüleskirjutamist, kunstnikelt automaatmaalimist. Sürrealistide organisatsioonist visati välja kõik, kelle puhul tuvastati suur ja andestamatu patt – teksti hilisem redigeerimine või pildi parandamine mõistuse ja  kaalutluste abil. Selline tegu kuulutati variserlikkuseks. Räppijate loodud spontaanne taies sünnib teadvuse vooluna vaatajaskonna silme all, parandamine ei tule siin kõne allagi. Kõige rohkem on sellel sarnasusi folklooriga, nimetagem seda siis urbanistlikuks, autoriga folklooriks.“

Remsu, O. (2009). Filmiinimesed sõjaretkel, Aadu Krevald ja metsikud räpparid [dokumentaalfilmidest sarjas "Eesti lood II": „Sõjamäng“, „Teaduspõhine toode“, „MC Battle – sõnasõjad“. Sirp, 27. veebr, lk 24.

Räpp

Räpp või räppimine on keerukaid rütme ja erinevaid riimivorme kasutav laulev rääkimine, mis on üks osa hip-hop kultuurist.

Räpp Eestis: Esimeseks räppimist sisaldavaks ja helikandjal avaldatud looks peetakse ansambli Monitor lugu "Sind ainult kaupluses näen". Räppmuusika tunnustamine Eestis suurema avalikkuse poolt sai alguse Chalice'i (Jarek Kasar) esimese plaadiga "Ühendatud inimesed" aastal 2003, kuigi üheksakümnendate lõpus oli põrandaalune räpiliikumine täiesti olemas, toimusid kontserdid jne.

Täpsemalt:
Räpp - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia