Generatsioon 0 (2008)

Režissööri idee

Kui mängufilmi stsenaariumi kirjutamisega tegeleb stsenarist, siis dokumentaalfilmi stsenaariumi koostab elu ise. Filmi peaideeks on näidata, kui tore on saada last, kuigi samas on see suur kohustus. See on mõistujutt sündimisest. Jumal annab lapse neile, kes temast ei mõtle, ning ei anna neile, kes ootavad. Lapse sünnitamine on suurim elusündmus, kuid selleks peab valmis olema. Tahaks näidata ühe paari kaudu kogu tarbijapõlvkonda, kelle prioriteete saab osta Viru keskusest. Raske on 100% ulatuses ette näha tegelaste edaspidist elu, kuid ühte võib kindlalt ette arvata: selle paari kooselu ei kesta kaua. Arvatavasti kordavad lapsed oma vanemate vigu, mitte suutes pöörata lapsele piisavalt tähelepanu ja teda õigesti üles kasvatada. Kuueteistaastased inimesed pole lihtsalt valmis võtma endale nii suurt vastutust.
Allikas: EFI andmekogu

Filmi saamisloost

Noor režissöör Aljona Suržikova jäädvustas kahe aasta vältel videokaameraga alaealise ema Snežana elu.

Aljona Suržikova: „See fakt, et võtete ajal ka mina ise ootasin last, aitas mul seda filmi teha. Kui mul ei oleks kõhus olnud väikest Timurkat, siis ka filmi arvatavasti poleks sündinud. Kui ma lapseootel Snežanat filmisin, olin ka ise 9. kuud rase ja just seetõttu, et ootasin last, lubati mul minna palatisse filmima noort sünnitajat. Operaatorit ja helirežissööri sinna ei lubatud.“

Suržikova hakkas oma filmi tegema siis, kui Snežana oli 15-aastane, ootas last ja oli juba pool aastat elanud Vovaga, kes oli temast aasta vanem. Peale sünnitust selgus, et väikese tütre isa on hoopis Ljoša, kes oli sel hetkel 17.  „Ma pidevalt küsisin oma kangelastelt, et mida nad tahavad, millest unistavad, kuidas kavatsevad oma elu edasi elada. Vastamise asemel nad jutustasid, kuidas möödus nende päev, kaugemale nad ei mõelnudki.“

Kogu filmitegemise jooksul ei suutnud režissöör neid mõista – on nad kangelased, või hoopis antikangelased? Hinnangut neile filmis ei anta, ei psühholoogide ega sotsiaaltöötajate poolt. „Ma pidevalt põrkusin kokku mingi tühjusega oma filmikangelaste peades, seetõttu  nimetasin nende põlvkonna 0 generatsiooniks. Need on lapsed, kes kasvasid üles kaose epohhil, jäädes ilma vanemlikust hoolitsusest,“ räägib Aljona Suržikova.
Repson, K. (2008). Kanal ETV pokažet film o pokolenii 0. Postimees: на русском языке, 13. nov, lk 9.

Filmi vastuvõtust

Eesti film “Generatsioon 0” valiti Läti festivalil parimaks dokumentaalfilmiks.

Kogu maailmas tuntud režissöör Andrei Zvjagintsev (tuntumad filmid: „Tagasitulek“ 2003, „Pagendamine “ 2008) kommenteeris eesti filmi järgmiste sõnadega: „Teema, millest mõtleb noor režissöör, jätab sügava mulje. Tühjuse ja mõttetuse tunne saadab vaatajat kogu filmi ulatuses. See, et noortel puudub elutahe, on kurb. Aljona on väga tundliku pilguga inimene, kuna ta oskab näha seda, mida teised ei märka. Kui küsisin temalt, et kust ta leidis need tegelased, tuli vastus, et need inimesed on kõikjal meie ümber, tuleb neid vaid märgata. Kui ma filmi vaatasin, ei saanud ma aru, kus toimub filmi tegevus ja minu arust just see näitab, et tegemist on üleüldide probleemiga. Inimesed, kes ei tahagi midagi, olid alati olemas ja on ka täna.“
EFSA, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=646&page=478&action=article& (7.10.2013).