Film minu emast (2007)

Filmi autor Vahur Laiapea: „Kõik filmid räägivad midagi oma tegijatest. Kui filmitegija hakkab tegema filmi oma emast, teeb ta paratamatult filmi ka iseendast. Minu nüüdseks 78-aastane ema kaotas lapsena mõne aasta jooksul oma ema, isa ja kolm venda, koos nendega ka lapsepõlve ning kodu. 24-aastasena mattis ta oma esimese poja. Siiani ei ole ta neist kaotustest üle saanud - hirm lähedasi kaotada ja mõte enda peatsest surmast on saatnud teda kogu elu. Selle aasta kevadel viisin ema kokku hingehoidja Naatan Haameriga, kellest olin hakanud just filmi tegema. Hingehoidja-filmi kavandatud kohtumisest kasvas välja teine film - film minu emast, tema ängist, aga minu meelest ka armastusest.“
Ikoon, http://www.ikoon.ee/film-minu-emast/ (30.10.2013).

Kalle Mälberg filmist: „Läheme korraks Vahurile väga lähedale — emaüska tagasi. Film emast, kes väga ammu läks väga katki: „Miks ma vaid tonte näen? Kas on olemas needust? Miks ma tulin kodust ära? Ilma mööda veerema. Juba kaheteistkümneaastaselt oli surm mulle loomulik asi. Vanad painajad ärkavad ellu.” „Killuke päikest... ja seegi keeratakse pahupidi!” „Võib-olla kõnnin veel jõe ääres.” Ema vaatab Lasnamäe kodus oma laste pilte: „Kõik mu lapsed on tolmu täis.” Võtab lapi ja pühib tolmu. Aga needus? Kuhu jääb needus? Kui teaks. „Kõige vastu saab astuda,” lõpetab, või õpetab, filmi Naatan Haamer, kes mattis ka Vahuri isa. Emal oli heameel seda filmi telekast vaadates. Sadadel Eestimaa emadel sama saatus.“
Mälberg, K. (2010). Tuuletul minestusjärvel rulluvat lainet püüdes [Vahur Laiapea dokumnetaalfilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 90-98, fotod.