Valdemar Väli (2003)

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: "Seitsekümmend kolm minutit vältav “Valdemar Väli” (2003) on valminud Väli enda tellimusel kataloogfilmina, mis sisaldab nii eesti ühe vanima (sünd. 1909) tegevkunstniku elulooülevaate kui ka annab üksikasjaliku pildi kogu tema loomingust. Filmi algus on kujundlik ja paljutõotav: Kullamaal pottsepa peres üles kasvanud tulevane kunstnik lapsena vanal perekonnafotol ja mälestustahvli paigutamine omaaegsest tööstushoonest ainsana tänapäeva jõudnud paekivist korstnale, mälestus toas kasvanud vilja kandnud viigipuust ning algul vaid riivamisi mainitud ebatüüpilised õpinguaastad Tallinna eraateljeedes ja hiljem ”Pallases” Ado Vabbe ateljees. Ent vaataja pettumuseks ei valgusta Väli enda vahetud mälestused kogu tema varasema loominguperioodi huvitavat ja dramaatilist metamorfoosi. 1943. aastal ”Pallase” meistriateljees maalitud ja kohemaid klassikaks muutunud Hilda Üpruse portreele järgneb ju eesti kunstiajaloo lähimineviku taustal murranguline aeg ka Valdemar Väli loomingus: andeka ja väljakujunenud maalija alateadlik püüd kohanduda muutunud ajastu ametlike ootustega.

Selleks tuli astuda vaid mõni üksik vaevumärgatav sammuke pallaslikust naudisklevast  ja elegantsest kolorismist ofitsiaalsemalt mõjuvamasse hallikaspruuni. Vaid sammuke Hilda Üpruse portreest ”läänemaa tüüpi” rahvalike portreedeni ja Nõukogude Eesti kultuurieliidi esindusportreedeni, kelle poos maalil oli tavaliselt jäigalt pidulik. Aastakümnete jooksul on Väli portreeloomingu vaimsuses vähe muutunud — vaid ajaga tundlikult kohanenud maalimaneer. Väga otsene võrdlusvõimalus kallutas kaalukamaks varasema loominguperioodi, näiteks 1990. aastail maalitud Rahvusraamatukogu juhtivate daamide kübaratega portreed tundusid neljakümnendail maalitud õdede Üpruste maneerliku parafraasina.

Oli armas näha filmis Leo Gensi tema päikeselisel eluõhtul talle omases näitusemiljöös ja tähelepanu teritav kuulda teda lausumas: “Rahvas ja riik nõuavad esindusportreed!” Nii see on paraku alati olnud. “Rahvas ja riik” nõuavad ja hindavad ju üsna samalaadseid asju mis tahes režiimi ajal, vaid portreteeritavad isikud vahelduvad. Need kunagi maalitud esindusportreed on täna rahvuse omaaegsete parimate esindajate järeltulijate kodudes, muuseumides, aga paljud neist on jõudnud ka Moskvasse ja Saksamaale. Esimene aadress näitas omal ajal eesti kunstniku ametlikku staatust, teine aga tõeliselt suurepärast professionaalset taset: feinschmecker’id Saksamaalt käisid üheksakümnendatel üsna agaralt eesti vanema generatsiooni kunstnike ateljeesid mööda otsimas detailipeent ”Pallase” krundiga maalitud portreed, figuurikompositsiooni ja maastikuvaadet. Eksootiline “sotsialistlik realism” leidis välismaistes erakogudes sooja vastuvõtu.

Valdemar Väli muutumatult väärikale elukäigule tagasi vaadates (töö maaliõppejõuna Kunstiakadeemias aastail 1947—1988, kümmekond aastat professoritoolil, ENSV teenelise kunstniku nimetus, emeriitprofessori staatus vabas Eestis ja orden president Merilt) ei saaks päriselt nõustuda kunstiteadlase Mai Levini väitega, nagu vajaks just sõjajärgne kunstnike põlvkond senisest suuremat tähelepanu, kuna nende eneseteostus kunstnikuna kulges eriti raskelt. Sõjajärgne põlvkond eesti kunstis ei olnud kaugeltki homogeenne nähtus ja nagu teame, elasid põlvkonnakaaslased kohanemisraskusi uue režiimi eripäradega läbi üsna erineval moel. Ülo Sooster ja tema sõbrad veetsid mõned aastad suure kodumaa põhjarajoonides, Valve Janov pesi mõned aastad laboratooriumis pudeleid, Alfred Kongo aga keeldus kümmekond aastat üldse igasugusest loomingulisest tegevusest. Need kohanematuse juhtumid toimusid muidugi peamiselt Tartus, kust Väli juba neljakümnendail pealinna ümber asus.

Film on kahtlemata väsitavalt pikk ja tellija soov esitleda selles kõiki oma kuuekümnel loominguaastal maalitud teoseid oleks võinud realiseeruda näiteks märksa lühema ja teisiti struktueeritud filmi kaasaandena kompaktse ja siis juba ka analüütilise kaassõnaga CD-ROMil. Ent Raamat on leidnud ka siin võimaluse avada vana kunstniku tõeliselt sümpaatne pale ühe väga ilusa detailiga: vaatajale avaneb jaapanlik aed paljude istutatud kadakatega kunstniku enda korralikult laotud kivimüüri varjus. Aed ilmub kui tõeliselt eksisteeriv ideaalmaailm ja laseb vaatajal astuda kunstnikule ootamatult lähedale. Tekib kahetsustunne, et lugupeetud kunstiteadlaste dogmaatiliste heietuste asemel ei kata Väli enda vahenditud mälestuskatked ainsa helitaustana ekraanil katkematult ja üsna väsitavalt mööda libisevat kronoloogilist loominguülevaadet. Need mälestused oleksid võinud olla ka katked kunstniku ja režissööri paljudest kohtumistest jäädvustatud juhuvestlustest, neil oleks olnud kultuuridokumendina hindamatu väärtus. Väga kõrges eas ollakse ju enamasti imetlusväärselt aus omaenda ja oma keskkonna mineviku suhtes."

Kivimäe, J. (2003). Rein Raamatu isetud kunstidokumentaalid [R. Raamatu dokumentaalfilmid kunstnikest: "Hansuke ilmub vahest linnuna" (2002), "Valdemar Väli" (2003), "Enn Johannes" (2002) ja "Lemming Nagel" (2001)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 100-105, fotod.

Raamat: Maalikunstnik Valdemar Väli [Toimetanud Mai Levin]. Tallinn: V. Väli, 2004.
Teos annab ülevaate maalikunstnik emeriitprofessor Valdemar Väli elust ja loometööst, kajastades tema töid ja tegemisi etapiviisiliselt. Raamatu teise poole moodustavad reproduktsioonid, mis on varustatud kunstniku teoste nimestikuga.