Laulev Nadežda (2011)

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „See on dokumenteeriv filmijutt Venemaalt siia elama tulnud naisest, kellel on ja kellele on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Mees, lapsed ja nende olemine ja tegevus (laste riietamine korduvalt, teejoomine, jalutamine) ning kõike seda ümbritsev miljöö on hästi argine ning selle kujutamise peale filmi põhiline aeg kulubki. Selles ei ole midagi, mis seda peret tuhandetest samalaadsetest Eestimaa peredest ning nende elamisest ning tegemistest eristaks, välja arvatud, jah, ehk paljulapselisus ja sellega kaasnev ruumikitsikus, aga ka seda pole filmitegijad eriti rõhutanud ega vaatajale palju tunda.

Näidatakse üsna pikalt nende elamist (nad ei ela korteris, vaid on üürinud endale maja), mis on üsna normilähedane ja tavaline: midagi pole puudu ja millegagi see just ei hiilga ega erine ka enamikust Eesti inimeste majapidamistest, on ehk natuke parem kui veel vaesemal rahval ja palju kehvem kui päris rikkal rahval. Peale kodust eluolu ja laste mängimist-sagimist näidatakse neid veel kuskil mänguväljakul batuudil ronimas ja hüppamas, üht poistest jalgpalli tagumas, teist poksikinnastega harjutamas, üht tüdrukut elektrikitarri „kammimas”, teisi kiikumas, vendi-õdesid kiigutamas jne.

Isa Antoni näeme vaid lapsi riietamas ja teed pakkumas, küll räägib temast rohkem Nadežda. Neil on tööjaotus: mehe (kes on töötu, aga otsib tööd) kanda on kõik majapidamistööd, tema viib lasteaaeda, toob sealt nooremad lapsed, Nadežda ise viib koolilapsed. Kui mehe tegemistest saame teada peamiselt Nadežda jutu järgi, siis Nadežda enda tegemisi filmis ka näidatakse: küll on ja mängib ta koos lastega, kiigutab pisemaid, kammib pead ja seob patsi tütardel, katab lauda jne. Temast ja tema minevikust (halb periood tema elus, tüli vanematega) saame ka rohkem teada kui Antoni omast. Venekeelse kõne (kus kiire rääkimise ja alati just mitte selge diktsiooni pärast) ja ingliskeelsete subtiitrite tõttu (mis ei tundu ka just kõige täpsemad olevat) ei saagi päriselt aru, millal ja kuidas Nadežda Eestisse tuli ja kas Anton tõi ta kusagilt kaasa või ...

See pole ehk ka nii oluline, tähtis on see, et nad on ja elavad siin. Kuigi filmis ei paista nad just kõige usinamad eesti keele õppijad (filmis „pillatakse” nende suust vaid mõni eestikeelne sõna), on nad lojaalsed eestimaalased ja Nadežda ise ülistab oma lauludes seda maad, mis on üsna tähelepanuväärne, sest venekeelset Eestimaa ülistamist ei kuule siin maal just sageli. Nadežda laulud filmis ja ka kogu film on küll venekeelne, aga lauludes on alati üks sõna eestikeelne ja see on „Eestimaa”.
/---/

Et rõhutada Taeva kohalolekut Nadežda sees ja tema ümber, lõpeb film pildiliselt nagu maal „Madonna lapsega”: Nadežda poseerib fotograafi juures, alasti pisipoeg süles, piibel nende mõlema käes.

See kaader vastandub üsna järsult kogu filmi ülejäänud pildilise argisusega, nagu kaader nende majast hilissügisese metsatüki tagant, esiplaanil ilus suur ketiga kuudi küljes koer, mis on ka nagu kõrgkunstiline maaliteos, pilt nagu hoopis teisest ooperist, millestki romantilis-suurejoonelisest, lausa taevalikust maastikust, vastandudes sellisena üsna järsult kaadritele nende maja sisemusest, pere üsna hallargisele olemisele seal. Aga nagu juba eespool öeldud, seovad Nadežda inglihäälsed laulud kõik selle üheks taevalik-maiseks olemiseks.“
Tootma, R. (2012). Maine ja taevalik, nähtav ja nähtamatu.  Sirp, 26. okt, lk 24-25.

Tarmo Teder: „Film algab venekeelse lüürilise ülistuslauluga Eestimaale, aga liikuva helikopteri all on eristatav hoopis Tallinn. Kes teavad, et Tallinn on midagi muud kui Eesti, neil on põhjust kahelda pildi ja heli kooskõlas. Loogiline, et see lugu on venekeelne, sest kolmandik Eesti elanikest kõneleb selles keeles nagu „Laulva Nadežda“ nimitegelase perekondki. Nadežda Atajeva läheb raadiostuudiosse külaliseks ja saadab seal oma laulu kitarril. Raadiosaate teksti ja esituse pildiline kate aga ei jätku mitte stuudios, vaid ühissõidukis ja siis Selveris, taustaks eluraskustest rääkimine.
/---/

Kuidas on ikkagi võimalik nii elada ja toime tulla!? Mida on teinud Rustam, et kusagile tööle saada? Või on ta käega löönud ja loodabki ainult jumalale? Nendele küsimustele film otse ei vasta ega anna kaudseidki vihjeid. Nadežda selgitab, et kõige tähtsam on omavahelised emotsionaalsed suhted. Perekond ei hala, vaid usub ja alistab materialismi.

Ositi võiks „Laulva Nadežda” liigitada ka muusikaliseks portreefilmiks, harvad on need juhud, kui peategelane ei kata filmi oma muusikaga. Paneb hämmastama, et nooruse ja keskea piirile jõudnud naine oleks justkui elutöö juba teinud ja peab nüüd veel viis-kuuskümmend aastat lihtsalt elama, iga päev askeldama, laulma, lapsi kasvatama ja oma jumalaga olema.

Tema religioosne maailmavaade on rahulik, selge ja lihtne. Aljona Suržikova suhteliselt väljapeetud lugu peaksid nägema ja mõistma õppima paljud-paljud eestlased, rääkimata „nendest”.“
Teder, T. (2013). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011, II. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-98.