Kunst kutsub võitlema (1944)

Jüriöö käsitlemine eesti kunstis

23. aprillil avatakse Kunstihoones Jüriöö ülestõusu kunstinäitus. Valdav osa esitatavaist teoseist on valminud NSV Liidu tagalas — Jaroslavlis, kus tollal meie evakueeritud kunstnike kollektiiv töötas. /---/
Hoidre, A. (1945). Jüriöö käsitlemine eesti kunstis. Sirp ja Vasar, 21. apr, lk 4, fotod.
Loe artiklit: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19450421.1.4 (14.09.2020).

Sõjaaegse kunsti raamid

“Jüriöö” näitus, mille teema oli ju üsna kavalalt valitud, kuid mille tähendust järgnevail aastakümneil ilmselgelt ideoloogilistel kaalutlustel üle tähtsustati, sai asjaosaliste endigi poolt realistliku ning  osaliselt väljavabandava hinnangu. Juhatuse koosolekul 24. IV 1943 leiti, et maaliekspositsioon jäi selliseks, nagu ta välja pandud sai, seepärast, et “maalijate kollektiiv on ebaühtlane kooli, staaži, kvalifikatsiooni ja maalikogemuse poolest; tarvitusel olnud maalimaterjal on olnud oma omadustelt võõras, ei olnud küllaldaselt assortimente ja kvaliteeti; maalide teostamisel  on olnud takistavaks asjaoluks ruumide nappus, talvine valgus ja viletsad kütteolud, mille tõttu ei suudetud täita plaani vajalikus ulatuses kvaliteedis, vaid töid tuli välja lasta pooltoorelt.” Veerand sajandit hiljem arvab Adamson-Eric, et “ei ole mõtet näitust kunstiliselt üle hinnata, sest tingimused selle ettevalmistamisel olid erakordselt rasked ning enamik esinejaist alles esimesi samme astuvad kunstnikud, kuid ometi jääb see kindlalt püsima meie kunstiajaloo lehekülgedele kui temaatilise kompositsiooni esimene arenguline suurtähis”. Adamson-Ericul oli õigus mõlemas punktis: näitusel eksponeeritud tööd ei kuulu kindlasti mitte meistriklassi, kuid näitusest endast saab aastakümneteks Jaroslavli müüdi keskne osa. Seda ennustab 1944. aastal tegelikult ette juba  Semper, kes kirjutab Sõjasarve viimases numbris, et “Jüriöö tsükli puhul võiks kõnelda isegi mingist “Jaroslavli koolist”, mis baseerus ühisel ateljeel ning valmivate tööde ühistel aruteludel.
Kui “Jüriöö” näitus on toonastest väljapanekutest kõige tuntum, siis oli mitmeid teisigi näitusi, millest meie kunstnikud osa võtsid. 1942. aasta 7. XI avatud  juba nimetatud “Suur Isamaasõda” Tretjakovi galeriis oli neile omamoodi lävepakuks: kunstnike liidu asutamisel said hääleõiguse mitte ainult need kunstnikud, kes olid kuulunud veel Eestis kunstnike nimestikku, vaid ka need, kelle tööd olid sellel näitusel eksponeeritud.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5657:uue-tee-algus-evald-okas-ja-jaroslavl&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3083