Stuudio Pantomiim (1966)

Kunstinõukogu arutelult 9. veebruaril 1966

Ojamaa: Operaatori töös oli raskusi fooniga, mis on nii kortsus.

Parvel: Nõrk töö operaatorilt. Ilmselt oli võimalik anda valgust niimoodi, et osatäitjad oleksid olnud siluettidena ja lõpuks välja valgustada nende näod. Väga nõrk töö.

Kasesalu: Mina tahtsin saada tumedaid figuure heledal foonil. Aga ta oleks võinud võtta teise lahenduse, kui oli juba näha, et see foon on halb. 

Danilovitš: See pala pole selline, et teeb pantomiimi meeldivaks. Neljanda grupi võiks anda, praakpala.

Tiits: Ei meeldinud need kaadrist väljaminekud.

Ojamaa: Kaadrist väljaminek on põhjustatud sellest, et operaator jättis vaheplaanid võtmata.
Palale anti 4. tasustamisgrupp.
Allikas: ERA.R-1707.1.942 Kunstinõukogu protokollid.

Eesti pantomiimi entusiast Adolf Traks

Adolf Traks (sündinud 15. aprillil 1933 Tallinnas) on eesti teatrilavastaja, pedagoog ja stsenarist.

Ta lõpetas ENSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio (1960) ja ETÜ Lavakunstistuudio näitleja erialal (1965). Aastatel 1955–1963 ja 1970–1977 töötas ta Riiklikus Filharmoonias sõnakunstnik-konferansjeena. Ta esines publitsistliku estraadi stiilis. Aastal 1955 alustas ta tegevust folkpantomiimi žanris ja oli Eesti esimese süstemaatiliselt tegutseva stuudio Pantomiim rajaja ja rahvateatri Noorus kunstiline juht (1963–1970).

1977–1988 oli stuudioteatri Tallinna Pantomiim lavastaja, pedagoog, stsenarist; psühholoogilise teatrisuuna järgija. Rakendas oma stuudios väljatöötatud stiili. Ta on tutvustanud Tallinna Pantomiimi meetodi toimimisviisi väljaspool Eestit, lavastanud pantomiimižanris üle 20 lavastuse. 1992–1995 stuudioteatri NB kunstiline juht, 1995. aastast alates vabakutseline.

Loe lisaks: https://et.wikipedia.org/wiki/Adolf_Traks

1992. aastal alustas lootusrikkalt "Tallinna Pantomiim" järglane stuudioteater "NB" (kunstiline juht Adolf Traks). Pantomiimižanri juurde lisandusid sõnateatrile omasd distsipliinid. Avalikkusele tutvustati (vanalinna päevade raames) lavakava "Näitlejasünd", pantomiimietendust "Homo Lupus" ja luulekava "Maarjamaa laulud". Pooleli jäi sõnalavastus "Kurjade kokkutulek". Rohkemaks omavahendeid ei jätkunud. Jääb vaid lisada – oli.
Oli eriilmelisi lavastusi, arvestaval tasemel ja hulgal etendusi, isikupäraseid näitlejaid/ mimeese. Oli publikuhuvi. Määravaks sai aga tagurlus. Puudus võime ja tahe mõista, et ka pantomiimikunst on osa rahvuskultuurist. Euroopa kultuuri juurde kuuluv lavakunst. Kokkuvõttes olgu öeldud: eeldused ja anded jäid realiseerimata!

Loe täpsemalt: https://et.wikipedia.org/wiki/Pantomiim_(stuudio)