Dekaadi eel (1956)

Leo Soonpää: Juba mõnda aega on Kunstimuuseumis avatud «Dekaadieelne eesti kunstinäitus». Siin on eksponeeritud teosed, mille hulgast tuleb teha lõplik valik eelseisvale eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile Moskvas. Mineval esmaspäeval avati ka Kunstihoones sama ülesandega näitus. Kunstimuuseumis on eksponeeritud näiteid eesti kunstist kuni aastani 1940, s. o. nõukogude perioodini; Kunstihoones näeme eesti nõukogude kunsti paremaid saavutusi. [---]

Mulle näib, et Kunstimuuseumis võiks tulevase dekaadinäituse ilmet kahjustamata mõned nimed kustutada. Teatavasti on seal esitatud ka nn. «baltlasi», kelle traditsioone meie hilisemas eesti kodanlikus kunstis kui ka nõukogude kunstis edasi kestmas ei näe. Arvatavasti on siin palju subjektiivset, kui tunnistan, et Kunstimuuseumi näitust külastades ma hakkasin väljapanekutega kaasa elama alles Kölerist peale. Ma ei tundnud isegi Hoffmanni teostes midagi lähedast, rääkimata kunstnikest, nagu Dücker, Bochmann ja kõik teised nendetaolised. Nende ärajätmisega ei kannataks meie kunsti üldine tase, kuid me võidaksime dekaadil tublisti ruumi. Ka Konrad Mägi puhul tekib mõningaid kahtlusi. Me ei saa salata tema teeneid kunstikooli asutajana ja kunstipedagoogina, kuid maalijana ...?! Tema maastikes puudub minu arvates looduse tunnetus täielikult. Tema maalid võivad nauditavad olla nagu mingi värviline vaip, kuid see õigustaks tema eksponeerimist kõige rohkem tarbekunstinäitusel! Olen veendunud, et ühiskondlikule mõjuvusele pretendeeriv kunst Mägile orienteeruda ei saa. Kuid läkitades tema teosed dekaadile, me annaksime talle ametliku tunnustuse ja ütleksime end lahti kunsti rahvalikkuse nõudest. [---]

Soonpää, L. (1956). Mõttekilde dekaadieelse kunstinäituse puhul. Sirp ja Vasar, 14. sept.