Sepp (1968)

Elupõline sepp Aleksander Aan meenutab oma töömeheteed.

Tartu rajooni Valguta kolhoosi sepp Aleksander Aan räägib, kuidas temast sai hinnatud meister. Sepikojas hobuserauda valmistades ja piipu popsutades meenutab ta selliaastaid viie sepa juures. Vahepeal kohendab ääsil tuld, töötleb alasil sepahaamriga hõõguvat hobuserauda. Meenutab kutseeksami andmist Tartu ülikooli õppesepikojas, kus lisaks sepatööle tuli tunda hobuse anatoomiat. Valminud raua lööb sepp õues hobuse kabjale alla. Hobune rautatud, on Aleksander Aan taas ääsi juures. Sepikotta tuleb kolhoosi esimees, mehed teevad koos suitsu ja ajavad juttu. Kolhoosil on üle kaheksakümne hobuse, kes kõik sepa hoolt vajavad. Mehed sepikojas äkke juures, majandi põllutööriistadki vajavad sepa kätt. Peale päevatööd läheb Aleksander Aan koju - teeäärsest postkastist võtab ajalehed ja lumevaaludes rada mööda kiirustab eemal paistva talu poole. 

Märksõnad: enda elust rääkimine | hobuse rautamine | kojujõudmine | kolhoosiesimees | lumine põld | meenutused minevikust | meenutused noorusajast | piibutõmbamine | sepatöö | sepikoda | sepp | suitsetamine | talvine loodus | Vaata kõiki »