Raul Tammet õppis kõrgemate kaheaastastel stsenaristide ja režissööride kursustel Moskvas 1977-1978. Lõputööks oli diplomifilm “Soolo” (1979), kuid tähelepanu äratas juba tema kursusetöö “Kiri Giuliale” (1978), mida küll kinodes kahjuks ei näidatud. Kui vene mainekamaid filmirežissööre Nikita Mihhalkov ühel Tallinna külaskäigul (1980. aasta mais – toim) seda filmi vaatas, oli tema arvamus “Kiri Giuliale” kohta: suurepärane film, teeb kadedaks. Filmis mängib Lembit Ulfsak, tehes oma tegelaskuju ja tegutsemismotiivid veenvaks ja mõistetavaks.

Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn, lk 124.

NB! Raul Tammeti sõnul oli Nikita Mihhalkov "Kirja Giuliale" näinud juba Moskvas kursuste ajal. Kui Tammetil tekkis seoses "Soologa" vastuolu juhendaja V. Žalakevičiusega, pakkus Tammet end ise N. Mihhalkovi juurde. LŠ

Ajakirjandus Raul Tammeti kursusetööst "Kiri Giuliale"

”Kiri Giuliale” kestab kümme minutit ja pea kogu aeg saab pidada head peenikest sisemist naeru – inimese üle ja selle üle, mis inimesele elus ilus ja armas ja loomulik on, ja samas peab imetlema inimest. Ja armastama.

Kulo, H. (1981). 90 minutit. Noorte Hääl, 23. apr.

“Filmis “Kiri Giuliale” on nappide vahenditega püütud edasi anda inimese mõtteid ja tundeid surmaga silmitsi olles. Hirmunud silmad, närvilisusest tekkiv külm higi, mõtted pehmetes tenniskingades jooksust, kui jalge all lebab raudne miin. Jumalagajätukiri Giuliale, aeglased sammud teadmatusse. Plahvatus hilineb, mees jääb elama, naise hing järgneb talle. /…/

Kahes oma järgmises filmis on Tammet toonud sisse ulmelise elemendi: esimeses (“Soolo”) lendava taldriku ja tulnukad, teises (“Pulmapilt”) tulevikuinimese.”

Mikk, M. (1983). Pühapäevane filmielamus. TRÜ, 25. nov.

Hilisema aja arvustus

Mustvalge filmipala, kooli proovitöö, milles luuakse teispoolsuse atmosfäär, mis mitte kuidagi toona koolides peale surutud marumaterialistlikku maailma ei sobinud. Ehk on veidi eeskujuks olnud Andrei Tarkovski „Stalker”, mis sai just siis valmis. Ma oletan, et filmiõpilase Tammeti ülesandeks on olnud luua dramaatilist pinget täis episood, ja see on korralikult ära tehtud.

Tagasivaated, mis miinil seisja (Lembit Ulfsak) peast läbi käivad, olid siis päris moodne šnitt, noil aegadel sõdisid nende vastu ühtviisi nii Goskino kui ka Hollywood. Goskino meelest olid need dekadentlikud, Hollywoodi rahalugejad rehkendasid, et läbilõikevaataja neid ei armasta, sest need nõuavad pingsat kaasamõtlemist, mis tähendab kasinamat kassat.

Kolmandik sajandit tagasi oli Lembit Ulfsak seesama Ulfsak, keda me teame tänagi. Küllap on suure näitleja individuaalne käekiri sünnipärane, kogemused ja lavapraktika ehk aitavad seda selgemalt ekraanile tuua.

Miinil seisja hakkab tsiteerima kirja koju oma naisele Giuliale, siis ta pääseb, toimub plahvatus, tundub, et teised miiniotsijad lendavad õhku. Nii et tegemist on veel korraliku pea peale pööramisega, mis peaks olema igas draamatükis. Algus on algus.

Remsu, O. (2009). “Kogu” Tammet. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 105. http://www.temuki.ee/numbers/2009/2/article4832.pdf

Raul Tammeti poolt välja antud DVD-d:

"Raul Tammet filmiloomes I" (Kiri Giuliale, Soolo, Pulmapilt)
"Raul Tammet filmiloomes II"  (Sinise taeva all, Piim, Mono)
"Raul Tammet filmiloomes III" (Tartu maraton ´83, Küljetuul)
Välja antud Jaak Ellingu firmas
Koopia antud sõpradele ja tuttavatele ning:
Eesti Lavastajate Liidule (teatriliidu juures)
Teatri- ja Muusikamuuseumile
Läänemaa keskraamatukogule