Agent Sinikael (2002)

EFSA sünopsis

Vana kooli tööstusspioon agent Sinikael hakkab õhumüüjate hiilgeajale jalgu jääma. Spionaažifirmasse, kus Sinikael töötab, toob värskeid tuuli karismaatiline välismaalane Florian, kes ei hooli põrmugi endisaegsete luurajate käsitööoskustest, vaid tegutseb moodsate äriteooriate vaimus. Uustulnuka sarmi ohvriks langevad nii Sinikaela kolleegid kui tüdruksõber. Kui Floriani eestvedamisel algab seninägematu reklaamikampaania, hakkab Sinikael mehe puhastes kavatsustes kahtlema.

Hans “Wild Duck” Gens is an old school spy trying to cope with brave new methods of making business. His job is in danger when a rare disease distracting his ability to concentrate is discovered. New consultant Florian from Germany arrives and agent Wild Duck’s position in company becomes even more unstable. When important PR-operation starts, Hans starts to suspect something at home and at work.

Eesti film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 46-47.

Aasta film 2003

2003. aastal, kui Eesti FilmiajakirjanikeÜhing (EFÜ) andis Aasta filmi auhinna välja kümnendat korda, sai selle Marko Raadi mängufilm „Agent Sinikael”. Motiveering kõlas järgmiselt: „Idealistliku eetilise laetusega mitmeplaaniline „Agent Sinikael” uurib Eesti ühiskonda, kus uus eliit on endale kehtestanud oma mängureeglid, ja avastab nii mõndagi naeruväärset. Groteskset põnevikku laeb kaasaegne sotsiaalkriitika, filmis vastanduvad „mängu ilu” ja see, et elu pole mäng. Vormilt väljapeetud eksistentsiaalse alatooniga töö seob iroonia ja siiruse.”

Viie nominendi seas kandideerinud „Agent Sinikael” sai lõppvoorus kõige enam hääli. Konkurentsi pakkusid talle Mati Küti sürrealistlik nukufilm „Nööbi odüsseia”, Priit Tenderi groteskne nukumuinasjutt „Rebasenaine”, Urmas E. Liivi ambivalentne manipuleerimisdokumentaal „Teine Arnold” ja Andres Maimiku provokatiivne dokumentaal „Welcome to Estonia”. Kuuendana jäi sõelale aasta publikuhitt „Nimed marmortahvlil”, mis aga enam nominentide nimekirja ei mahtunud. Ka Kultuurkapital oli aastapreemiaga pärjanud „Agent Sinikaela”, andes filmile „Nimed marmortahvlil” debüüdipreemia.

Konflikt oli õhus. Vt täpsemalt:
Auhinnad teevad ajalugu, http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/04/04apr_k09.htm (09.07.2012).

Filmikriitik Jan Kaus filmist:

Marko Raadi “Agent Sinikael” on hea film. Seda mitmes plaanis. Mitmeplaanilisus ongi “Agent Sinikaela” huvitavuse, pingelisuse, iroonia ja siiruse tasakaalu garantii.
/---/
Mis mulle siis meeldis? Nii vorm kui ka sisu. Nii esteetika kui ka idee. See, et need kaks sulasid kokku.
Esiteks: koloriitne väljenduslikkus. Tundus, et nii plaanides kui ka valguse ja varjude, värvide, liikumiste, helide osas polnud “Agent Sinikaelas” midagi juhuslikku. Film oli vormiliselt paigas, väljapeetud. Suurepärane on pildi taustal veiklev Janek Murru pinev, aga samas õhuline soundtrack, filmi tekstuuri sobituv ja seda edasi loov. Meeldisid ootusärevad suured plaanid: huuled, silmad, kukal. Puhtalt, justkui plekitult mängiti välja värvid: sinine, roheline, pruun; kohati mõjusid need suisa akromaatilisena. Tekkisid kontrastid, mis rõhutasid tegelaskujude iseloomu ja eesmärke. Kuna erinevate tegelaskujudega tundusid kaasas käivat erinevad värvid, siis tegelaskujude kohtudes sündisid põnevad värvilahendused, valguse ja varju mängud.

Teiseks meeldis mulle žanriline mitmekesisus (puudutan siin sisu nii filmiajaloolises kui ka eetilises plaanis). Olgugi et “Agent Sinikael” on lühike, mängitakse võimalikult efektiivselt lahti päris suur hulk kanaleid, mille kaudu vaataja filmi saab kistud. /---/ Tegijate ajaliselt täpne iroonia lööb välja Konfident Kapitali ülbetes reklaamklippides, kus figureerib Andrus Vaariku esitatud Raul Aaviku nimeline pintsaklipslane. Vaarikule muidugi sellised rollid sobivad ja ta oskab veenvalt öelda: “Me hoiame töölisklassi tippjuhtidest ohutus kauguses.” Mõni ettevõte peaks teda ka tegelikkuses kasutama. Seega järgib “Agent Sinikael” Hollywoodi sotsiaalkriitilisi võtteid.
/---/
Kogu filmi ehk sümptomaatilisim kuju on saksa omanike saadetud koolitusspetsialist Florian (Florian Feigl). Tema eesmärgid ja tegevus on esitatud ühtaegu humoristlikult ja pahaendeliselt. Moodne koolitaja, kellesarnaseid on nüüd rohkem kui omal ajal pioneerijuhte ja punanurga-aktiviste. Tegelikult väljendavadki Florian ja Sinikael vastandlikke ideid. Esimene otsib kõiges esteetilist naudingut, teine aga “elu mõtet”. Teisisõnu vastanduvad “mängu ilu” ja veendumus, et elu pole tegelikult mäng.
/---/
Filmi tugev sotsiaalne kriitika seondub omakorda aga inimsuhtedraamaga. Ja ma ei pea silmas ainult/eelkõige traditsioonilist armastuse kolmnurka (Florian-Sinikael-Monika), vaid tegelikult teatud eksistentsialistlikku meelsust, mis tihendab tervet filmi. Kogu filmi saadab tõdemus, et peamine, mida ühiskond üksikisikult ootab, on distantseeritus, sidemetus. “Eriti hinnatud on omasteta agendid,” lausub Sinikael endale (tal pole seda kellelegi teisele öelda) ja tal on kahtlemata õigus.

Kaus, J. (2002). Tasemel lugu tasemel olemisest. Sirp, 20. sept, lk 16.
http://www.sirp.ee/archive/2002/20.09.02/Film/film1-1.html (09.07.2012).