Teade parlamendile (1989)

Autor kavandatavast filmist

Valentin Kuik: „Täna põgenevad handid sügavamale tundrasse või taigasse, et leida nafta ja seda tootvate inimeste eest varju, püüda kala või karjatada põhjapõtru, kuni kala veel on ja põtru pole ära aetud. Linnulennult on taiga ja ka tundra tänagi samasugused nagu vanasti: lõputu rohekashall vaip, mis on täis tipitud helkivaid laukaid ja järvesilmasid. Kuni sellesse pinda äkki lõikub korrapärane hele sirgjoon, mis lõpeb naftapuuraugu juures. See on juba kaasaeg oma geomeetriliselt korrapärasena paigutuvate teede, asulate ja hoonetega. See on juba nafta. /---/

Naftat pumpavad puuraugud, mis on laiali puistatud taigasse. Töö käib ööpäev läbi, vahetustega. Töölisi värvatakse siberisse tööle kogu Nõukogude Liidust. Enamasti on need inimesed, kes tulevad Siberisse ränka raha teenima. /---/ Naftatootjad elavad linnades ja külades. Naftapealinn on Surgutt. See on tulnukate ja migrantide kultuur. On ka põliselanike, hantide kultuur, mida me kõiki meie kasutuses olevaid vahendeid kasutades püüame jäädvustada.“

Allikas: Valentin Kuigi nägemus  kavandatavast filmist esialgse pealkirjaga „Laastatud maa“, (lühendatud kokkuvõte), Eesti Filmiarhiiv, toimik  6223.

Valentin Kuigi handi-filmidest

Valentin Kuigi handi-triloogiasse kuuluvad:

„Teade parlamendile“, OY Yleisradio AB ja Tallinnfilm, 1989
„Lend“, Eesti Telefilm ja TV1 Dokumentti- ja Reportaasi Ohjelmat/ YLE, 1995
„Hääled“, Eesti Telefilm ja ONFILM, 1996

Andres Heinapuu: "On veel üks juurde tulnud, kes topib oma nina teiste asjadesse ja kaitseb nende õigusi," põhjendas aasta otsa Siberis elanud naisterahvas oma keeldumist Valentin Kuigi handi-filme vaadata. Ning lisas, et ta kardab end niisuguste filmidega ärritada.

Tõepoolest, mis ajab eesti filmimehi Siberi hante, kauget ja võõrast rahvast kaitsma? Võib-olla on meil kaassüü tunne, sest ka eestlaste ehitatud teid mööda on naftapuurijad jõudnud aina kaugemale ja kaugemale hantide maa sügavusse. 55% Venemaa naftast toodetakse Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas. Neli aastat tagasi ütles üks Tomski professor pateetiliselt: Tjumeni nafta on hantide veri. Ka meie tarbime odavat Vene bensiini ("Lukoil"!) ja nii oleme meiegi, eestlased, tema meelest hantide vere imejad, handivambid. Kas sellepärast on Valentin Kuik teinud kolm filmi hantidest? Arvan, et pigem siiski soovist teada saada neist, kelle kohta on aastaid räägitud, et nad olevat meie sugulasrahvas, ent näevad välja ning elavad hoopis teisiti kui meie.

Siiski jääb küsimus: kellele ja mis eesmärgiga peaks tegema filme Siberi põliselanikest. Küsimuse keerukus ilmneb eriti just Kuigi filmidest. Filmis "Lend" näitab Kuik, kuidas tüdruk, keda vanemad kooli ei lasknud, puid lõhub. Kaader hiljem aga — tüdruku isa loeb raamatut. Analoogiline episood on filmi "Hääled" lõpuosas, kui Riigiduumast ebaõiglaselt välja jäetud linnahant, kirjanik ja rahvaesindaja Jeremei Aipin taigasse läheb — jälle lõhub naisterahvas puid, tema ei liiguta lillegi. Kes handi maailmaga kokku puutunud pole, teeb järeldused: isa ekspluateerib alaealist, ei lase tal kooli minna, ise puhkab ja loeb. Aipini puhul aga võib arvata, et too on mehetööst deputaadiks oleku ajal võõrdunud. Kes aga teab, et kõik tulega seotu on handi kodus naise ainupädevuses, et meestel on õigus puid lõhkuda ja tuld teha ainult siis, kui ükski naine ei näe, tajub neid episoode teisiti. Esimesel juhul võib ta lugeda välja vihje traditsioonilise eluviisi ja kirjaoskuse kooseksistentsi võimalikkusest, teisel juhul võib puid lõhkuv naine olla kojujõudmise sümboliks.

Kes peaks õieti olema Valentin Kuigi handi-filmide adressaat, kas kohal käinud turist, nagu näiteks siin kirjutaja, etnograaf, hant, eestlane või "lai vaatajaskond"? "Lai vaatajaskond" (st need, kes asjadega eelnevalt üldse kursis pole) eelistaks muidugi filmi, milles talle midagi arusaamatuks ei jääks, kus oleks kõik selgeks tehtud. Kõige äraseletamine viib paratamatult lihtsustamisele, lisaks peab režissööril juba eelnevalt selge olema, mida ta öelda tahab, et siis soovitava tulemuse jaoks oma modelle provotseerida, võtteid kombineerida või muul viisil kunsti teha. Võõra kultuuri ainese puhul võib tulemuseks olla (tahtmatu) võltsing. Teine võimalus on õppefilm: tuleb leida keegi spetsialist, kes vaatajale kõik kursuse ulatuses ära räägib.

Esimese variandi tulemuseks võiksid olla tõepoolest suurejoonelised kaadrid hantide viletsusest, lõõmavatest gaasilontidest jne, nii et igaüks saaks aru: Siberis on põrgu, seal teeb keegi (venelased, impeerium või juutide-vabamüürlaste vandenõu, vastavalt filmitegija maitsele) põliselanikele paha. See olekski too kaitsmine, mida eeltsiteeritud naisterahvas kardab: tulevad kuskilt filmimehed, vaatavad veidi ringi, ei saa sellest, mis ja miks hävimas, suurt aru ja asuvad kaitsma, dramatiseerides olukorda üle nii palju kui võimalik, et sõnum pärale jõuaks. Kuik aga jätab oma esimeses filmis "Teade parlamendile" saladuseks, mida Jakov Nimperov (muuseas on ta kohapeal, nii Kazõmi kui Pirni hantide seas, üldtuntud inimene) Ülemnõukogu liikmele Juri Nejolovile teatas.

Tõsi, "Teade parlamendile" oli oma valmimisajas julge film, sest veel ei olnud suurejoonelise enesehaletsuse tööstus käivitunud ning publik tundis rõõmu avalikustamisest. Meenutagem siiski, kuidas film algas. Näidati leiba küpsetavat hanti ning leib seostati kaadritaguses tekstis naftaga: nafta eest saadud valuuta eest ostab Venemaa vilja. Selgub, et Tjumeni nafta on Venemaa leib, ka Tomski professori leib, ka hantide leib. Kuik ei lihtsusta, ta tahab leida võimalikult paljusid seoseid, sest neist koosnebki elu.

Ka edaspidi jääb režissöör pigem huviliseks vaatlejaks. Loetakse ette nii põliselanike kui ka tulnukate arvamusavaldusi, kaasa arvatud selliseid, et handid elavat riigi kulul ja ei tahtvat tööd teha. Millest niisugused arvamused tingitud on, jäetakse vaatajale koduseks mõtteaineks. Keegi ei näita näpuga, et naftainimene peab tööks hoopis midagi muud kui handi traditsioonilist elatumisviisi. Hante, nende kultuuri ja elu näidatakse filmis küll ka, kuid suurem osa "rääkivatest peadest", nagu ka teistes filmides, on kohalikud venelased, ja mitte üksi ametimehed, nagu näiteks Markku Lehmuskallio "Hüvastijätu kroonikas". See film ei ole ainult hantidest, see on inimestest, kes elavad hantide maal, kahe kultuuri konfliktist, mille lahendamiseks režissöör retsepte andma ei hakka. Ta on pigem vahendaja, kirjakandja, kes ei saa muuta kirja sisu ega hakata ise adressaadiks.“ /---/

Heinapuu, A. (1997). Tüdruk lõhub puid. Kas teade jõudis pärale? [Valentin Kuigi handi-filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 48-51.