Visioon (1983)

Filmist ajakirjanduses

Tiina Käesel: „“Visioon“. Peep Puks - Aime Kuulbusch. Kuidas tabada inimeses ainuomaseid jooni? Mõlemad on ju selle peale väljas: Peep Puks püüab Aime Kuulbuschi ainuomaseid jooni tabada filmilindil, Aime Kuulbusch modellide ainuomaseid jooni oma skulptuurides. Kui palju käia peale, kui palju avada, kui palju jätta ruumi juurdemõtlemiseks ja kui palju demonstreerida oma osavust ja võtteid? Kaamera ees me poseerime varjatult, kunstnikule modelliks olemist nimetatakse avalikult poseerimiseks. „Ma ei tea, missugune ma olen,“ ütles üks Aime Kuulbuschi modelle, Tiit Pääsuke. „Mulle tundus, et ma teda tunnen,“ ütles skulptor ise Juhan Viidingu kohta enne tema portreteerimist. Kui ligi keegi endale laseb? Kui ligi (krae vahele) söandatakse minna? Mõlemad, üks režissöörina, teine skulptorina, näivad portreteeritavaisse väga delikaatselt (kuigi erinevalt) suhtuvat, tõsi, neid küll mõneti poetiseerides. Kuidas on Aime Kuulbusch seda teinud oma skulptuurides, on omaette teema. Kuidas on seda teinud Peep Puks? Küllaltki tavalise pildi ja sõnaga, mis leiab väljenduse Nikolai Šarubini tundlikus ja diskreetses operaatoritöös ning osalejate väljaöeldud tekstis. TMK nr. 9 tegi küll etteheiteid väheste filmispetsiifiliste vahendite kasutamise pärast, kuid sellele vaatamata arvan praegusjuhul asjakohast sõnalist informatsiooni koputavast helitaustast enamaks ja üpris tavalist kaamerakäsitsemist võtteviguritest etemaks. Seda enam, et Peep Puks tõepoolest valdab filmivahendeid, oskab nendega ümber käia (meenutagem kas või „Põhjavaimu“). Võimalik, et TMK autori pretensiooni põhjustas filmipealkiri, mis tõepoolest ei haaku suhteliselt dokumentaalse ja asjaliku võttematerjali ning argise filmikeelega. Ja olgu siin välja öeldud ka teine miinus: kuivõrd on tegemist dokumentaalfilmiga ühe autori loomingust, siis sellesama dokumentaalsuse nimel ei tohiks vaatajat eiksitada teiste skulptorite töödega. See kaader - langev lumi ja Mare Mikofi skulptuurikompositsioon lastest - oli tõesti ilus, kuid küllap oleks Aime Kuulbuschi loomingu taustalgi saanud mõnd nukkerpoeetilist hetke püüda. Tarbetu oli viia ka juttu kiviraiumisele, kui tegemist oli ainult valatud skulptuuridega. Sellele vaatamata on kõnealusel linateosel oluline eeldus saada arvestatavaks kultuurilooliseks filmidokumendiks, mille poolest me kahjuks kuigi rikkad pole. Sellist suurepärast kultuuriinimeste galeriid nii portreteeritavate kui ka intervjueeritavatena (T. Pääsuke, J. Viiding, L. Gens, A. Vint, J. Lehiste, K. Puustak jne.) ei ole minu teada koos jäädvustatud. Neid on siin jäädvustatud küll põgusalt, hetkeliselt, kuid siiski taba­valt ja - mis eriti oluline - õigel ajal, parimas eas (kui nii sobib öelda). Seepärast tahab lausa väljaütlemist soov, et saatus sama seltskonna veelkord kokku viiks, veelgi paremas eas – nii kahekümne aasta pärast.“

Käesel, T. (1984). 2x10 minutit skulptuurist [dokumentaalfilmidest "Visioon" ja "Mitme kandiga Õun"]. Sirp ja Vasar, 14. dets, lk 7.

Jaan Paavle: „Visioon — nägemus, kaemus. Olgu või põgus, ajaliselt äärmiselt lühike, ei saa ta olla kunagi hall, visandlik, sest tavaliselt kerkib ta pinnale meie sisekosmosest ja on millegi kujundlik, visuaalne kokkuvõte. Kas või Viiralti graafika, mis on seda oma põhiolemuselt. Nii et kui ilmus müügile mapp pealkirjaga „Inimene ja nägemus“, oli kõik omal kohal, aga nüüd, kus meie ees on ekraanil uus linateos, kutsungiks paljutõotav „Visioon“, hakkad valima sõnu, kobama ja otsima, et mitte kellelegi liiga teha, sest selge, et tegu on järjekordse kino v i s a n d i g a, seekord ühest meie huvitavamast naisskulptorist Aime Kuulbuschist. /---/ film n-ö positiivse kangelasega — oma tee leidnud ja end eesti kunstis maksma pannud huvitavast, andekast naisest. Aga äkki ei olegi film ü h e s t inimesest, võibolla püütakse filmis avada loomepsühholoogiat üldse? See võimalus on olemas, sest selge on, et autorit on huvitanud looja ja loodava ning algmaterjali (skulptoril tavaliselt inimene) suhe, film püüab luua loomise portreed. Väga raske ülesanne. Ja kui teose algul näeme ikkagi A. Kuulbuschi intervjuus, mis kohe katkeb, justkui tahaks filmi autor f i l m i keeles seda jätkata, võtame pakutavad mängureeglid omaks ja kuulemegi A. Kuulbuschi ütlust — vastusena küsimusele „Kuidas tabada inimesele ainuomast?“ „See, mida püütakse varjata, paistab kõige rohkem silma.“ Hästi öeldud! Aga kas kinos on nii võimalik? Kaamera peab siiski „rääkima“ omas keeles rohkem, vähem inimesed: kõneteksti lindistamine kuulugu esmaõigusena raadiole. (Ja vägisi meenub P. Simmi „Järgmine loosimine“, kus pilt ja tekst olid parajas vahekorras ja haakuvuses, luues haarava terviku, selge ja määratlematu ühtaegu meie vastuvõtukanaleis. Filmikeel oli aga äärmiselt „loetav“), „Visiooni“ põhihäda ongi minu arvates see, et kui võtta loo helifoon ja kuulata seda eraldi, saame peaaegu sama info, mis filmi jälgides. Kuigi ekraanil on ka palju väga ilusaid, meeleolukaid kaadreid: skulptuurid õuel (laste kätele langev lumi), hästi tabatud interjöörid, mis iseloomustavad kunstniku loomingusfääre; ilmekalt filmitud Tiit Pääsuke, Kaisa Puustak, Juta Lehiste, Leo Gens, Juhan Viiding. On püütud anda portreteeritavate portreid. Inimesega s u h e l d e s  avastad just selle inimese mina. Selle mõtte ütleb A. Kuulbusch. Ja mis veel rohkem kui film peaks andma selleks võimalusi! Film „Visioon“ pakub aga väga palju konstateeringuid (muidugi paikapidavaid), jättes meid ilma võimalusest ise nendeni jõuda. Kui filmist midagi mällu painama jääb, siis on see Aime Kuulbuschi tark ja irooniline nägu. Inimese hing, mis aimub selle maski varjust, ja lootus, et kunagi mõni filmimees jõuab lähemale sellele suurele saladusele, sellele suurele lihtsusele — loovallika lättele. Aga filmi loojaile olgu ümberlükkamatuks lohutuseks fakt, et kõne all oleva teose kultuurilooline väärtus on ikkagi (jah, hoolimata kunstilisest ebaühtlusest) h i n d a m a t u: et keegi loojaist jäljetult kaduvikku ei kaoks. „Oleme suured mõistatused endale ja maailmale, selles ongi ilu ja tõde,“ lausub Juhan Viiding, lausume meie.“ /---/

Paavle, J. (1984). "Visiooni" visandid. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 48-49.