Salme saladus (2012)

Autor Moonika Siimets filmi saamisloost

Lugematute tele- ja lehelugude peategelased, skandaalidega seotud äri-, muusika- ja jumalaperekond Sõnajalg suhtus dokfilmi tegemisse üllatavalt soosivalt. Nad kutsusid filmitegijad oma Saaremaa suvekoju ning tuulikuteparki. “Kõik tundus nii tohutult põnev,” õhkab Moonika 2011. aasta soojal suvel toimunud esmakohtumist meenutades.

Paraku oli Moonika õnn üürike ja ta oli peatselt olukorras, kus dokfilmi tegemiseks tuli leida kiirelt uus nurk – Siiri ja Viivi kopteripiloodi kursused lükkusid kaugemasse tulevikku. Õnneks olid optimistidest Sõnajalad koostööaltid ega seadnud filmi tegemist kahtluse alla.

“Nii raske ei ole olnud ühegi filmiga. Muutusi ja pöördeid on ikka tulnud, kuid mingil hetkel tundsin isegi, et mitte mina ei tee Sõnajalgadest filmi, vaid nemad juhivad mind,” ütleb Moonika.

Moonika tunnistab, et dokumentalistina ei suutnud ta lõplikult ületada müüri, mille Sõnajalad on enda ja meedia vahele ehitanud. “Nad on väga haiget saanud ning müür on nii paks ja tugev. Ma küll ei näinud, kuidas nad hommikuti kohvi joovad, aga sain osa nende elujulgusest ja jõust – punkarlikust olekust elada nii, nagu neile sobib ja meeldib. Minu eesmärk ei olnud maske langetada või tõsta, kuid minu suhe on selles loos täiesti olemas.”

Kui valdaval osal on raske kaksikutel ja tihti ühtmoodi riietuvatel Viivil ja Siiril vahet teha, siis Moonikal on asi selge. Ta õppis Sõnajalgu tundma eraldiseisvana, kaksikutena, nende abikaasade ning energiast pulbitseva nelikuna. /---/

“Minu kui režissööri jaoks olid tegelased eelkõige vahendid, läbi kelle kirjaldasin tänast ühiskonda, kus eksisteerivad üheaegselt paralleelmaailmad, mis kokku ei puutu.”
Tsäro, K. (2012). Sõnajalad ei olegi inimesed? Nädal, 6.-12. veebr, lk 10-11.

Moonika Siimets: „„Salme saladuse” filmi puhul tahtsin Sõnajalgadele kõrvalliini külaelanike näol ja otsisin mõnda vana kalurit. Käisime Mariga läbi kümneid peresid Torgust Kuressaareni ning saime tunde materjali, nii et võiksin vabalt teha sõjadokumentaali Tehumardi lahingust. Selle „õige” naise aga leidsime juhuslikult külavahe bussipeatusest. Ta ise sattus mu teele õigel ajal ja hakkasime rääkima. Selgus, et lisaks sellele, et ta kalal käib, on tal ka esoteerilised teemad päevakorras. Ta polnud alguses üldse nõus filmis osalema ja pidime kõvasti pingutama, et usaldust võita.”
Niineste, M. (2012). Moonika Siimets näitab muinasjutte väikestest suurtest inimestest. Eesti Päevaleht, 11. veebr, lk 12-13.

Filmist kriitiku pilguga

Hendrik Alla: „Moonika Siimetsa film «Salme saladus» ei anna vastust, miks vuhisevad Saaremaa kohal ufod, millisesse paralleeluniversumisse viib Sõnajalgade naabrinaise maal olev maagiline portaal ja kas Sõnajalad ise ongi üldse inimesed.

Siimets ei võta autoripositsiooni, vaid kõrvutab kiretu kaameraga üles võetud stseene kiviga tõtt vahtivast maanaisest ning täiesti uut tüüpi tuulegeneraatori leiutanud Oleg ja Andres Sõnajalast. Viimastel ei teki mingit tõrget end otsesõnu geeniusteks tituleerida. Filmis jääbki domineerima kristliku kitšiperekonna siiras eneseimetlus.

Pole ka ime, sest midagi nii võimsat ja ebamaist nagu Sõnajalad on raske viikingimatuste või Z-tähega maakiviga üle trumbata. Stseen, kus Siiri-Viivi eksalteeritult meieisapalvet lugesid, tõi mulle kananaha ihule. Oleks see siis näitlemine, aga see on absoluutselt ehe! Nii ei ole võimalik näidelda. See on päris.

«Head eksemplarid,» nendib sigaretti pahviv teadmanaine Viktoria. «Kunagi nad elasid Siiriusel, aga kolisid eelmisel ajastul maale.» Pole parata, Sõnajalad «varastavad kogu sõu», nagu ütlevad ameeriklased.

Siimets hoidub oma kommentaaridest nii verbaalses kui ka visuaalses plaanis. Nii jääbki lihtne talunaine, kelle peamine võime on näha hallis kivis nägusid ja heinamaale joonistatud ringe (mida kahjuks filmis ei näidata), abielupaaridele selgelt alla.“ /---/
Alla, H. (2012). Siiriuse saadikud Saaremaal. Postimees, 10. veebr, lk 26.

Tarmo Teder: „Ootushorisont on [filmitutvustusega] kõrgele aetud, ka filmimaailmas valitseb selge tung üleloomuliku ainese järele. „Salme saladus” algabki nõidusliku atmosfääriga, pimeduses hubisevad loitsivad tuled. /---/ Mingid inimesed näevad, tunnevad ja usuvad midagi, aga kaamera midagi eriskummalist loomulikult kinni püüda ei suuda. /---/

On äärmiselt kahtlane ja küsitav, kui filmi lõpu poole tuuakse kohale „sokki ajav” „selgeltnägija”. Nõnda hakkab mingitki müstilist liini punnitav film libisema mitte Õhtulehe, vaid suisa Nelli Teataja tasemel soolapuhumiseks. /---/

Päriselt siiski ei saa eitada mingite „teise maailma” märkide ilmnemist Salme perimeetris, kuid seda kohamaagiat ja väge tulnuks mitte peale suruda süüdimatult traageldatud hasardi ja blufiga, vaid esitada tasakaalukama ja samas usutavama tooniga. Praegusel kujul jätab „Salme saladus” poolprofessionaalse haltuura mulje, justkui oleks režissöör läinud võtma Sõnajalgu, need üksjagu edevad ärimehed ja palvenaised ladusalt pildile saanud ning sidunud siis need kahe jalaga maa peal ja õhus asised inimesed liiga lõdvalt ja suvaliselt mingite kaameraga välja imetud „saladuslike” haruteemakestega.“
Teder, T. (2013). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011, II [dokumentaalfilmide sari "Eesti lood": „Kahe tule vahel“, „Laulev Nadežda“, „Jahis ainult naised“, „Kümnest kümneni“, „Hingevalvur“, „Salme saladus“]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-98.

Rein Tootmaa: „Filmis ei edastata kajastatavat materjali mitte traditsioonilis-dokumentaalses laadis (nagu suuremas osas „Eesti lugudes”), vaid teatud erinihestatuses. /---/ kujutatava reaalsuse edastamise viis nihestab tavaarusaamu sellest ning piilub asjade otse- ja kõverpeegelduste taha.

Aga ega see, mis nurga alt tegelikkust näidatakse, tegelust veel teiseks tee. Küll saab metonüümilisi mehhanisme ja võtteid (alates epiteedist, kujundist ja sümbolist ning lõpetades kas või näiteks allegooria ja groteskiga) kasutades teha seda lihtsalt suurepärasemal viisil. Ning selles suhtes on selline kujutamisviisi muutus eesti dokumentaalfilmis igati teretulnud. Dokumentaalsuse asjas veel niipalju, et ega tegelikkuse kunstilise organiseerimise printsiipide rakendamine dokumentaalfilmi kui dokumenti kahjusta, pigem vastupidi – sellisel moel edastatud tegelikkus on lisaväärtusega dokument, dokumenteerija silme läbi väärtustatud ja rikastatud dokument, s.t natuke parem dokument kui puhas tegelikkus ise (mida polegi olemas) ehk/või siis Kanti „asi iseeneses”, mis olla inimtunnetusele nagunii kättesaamatu.“ /---/
Tootmaa, R. (2012). Topeltjaht ning UFOd ja uhvud. Panta rhei [dokumentaalfilmid "Jahis ainult naised" ja "Salme saladus" sarjas "Eesti lood"]. Sirp, 28. sept, lk 32.