Vaeste kirjanike maja (2012)

Manfred Vainokivi oma filmist

Režissöör Manfred Vainokivi, kust saite impulsi Koidu 84 majas filmi tegema hakata?
No see kõlab suhteliselt labaselt, aga lugesin ühte artiklit või õigemini ühte juttu, mille Tarmo Teder kirjutas. „Õhtusöök Vaeste kirjanike majas” ilmus Õhtulehes. Mu hea kamraad Peeter Sauter elab selles majas juba ammu, aga ma ei osanud seda enda jaoks teadvustada, alles pärast selle väljamõeldud jutu läbi lugemist sain aru, et see maja mind väga huvitab.

Mis teid teemas rohkem intrigeeris – vaesus või kirjanikud? 
See sõnapaar ikka. Vanades romaanides on kujutatud kirjanikke vaestena ja see tundub kuidagi hästi romantiline. Päriselus see väga romantiline ei ole. Aga kuidas see viletsus ja suur looming kokku kõlavad, on ilus teema.

Kas selles filmist aimub ka mingi sotsiaalne sõnum?
Ei, seda probleemi ma üldse ei jälgi. Ega nad ju inimestena keegi seal näljas ei ole. Tulevad omadega toime, aga nende elu on teistsugune. Nad elavad oma boheemlase elu ja kui nad elavad kogukonnana, siis seda huvitavam on seal käia. Seal on peod ja vahepeal tehakse ühisloomingut ja siis tiksutakse üksinda. Peale selle on nad sõnaosavad inimesed – kui nad tahavad rääkida muidugi.

Kirjaniku tema põhitegevuse juures näitamine on filmis vist päris raske.
Seda ma ka ei tee, püüan ikka avada, portreteerida inimest. Kui ta toksib arvuti taga, seal ei olegi midagi vaadata. Aga see, kuidas ta maailma mõtestab ja kui ta ühel hetkel ära unustab, et kaamera käib ja inimeseks muutub ja üles sulab. Ta olemus hakkab vähehaaval välja paistma.

Mis võiks olla filmi üldistav sõnum, on seal seda?
See film on kirjanikuks, inimeseks olemisest. Mõtisklus elu üle. Mis on see looming, kas seda tasub teha? Kas see on üldse tähtis? Kus sa asud maailma pildis? Kuskil Ameerikas või Saksamaal oleksid sa grafomaan, aga siin oled kirjanik. Ei või iialgi teada, kuhu sa oma loominguga jõuad. Sellised eksistentsialistlikud probleemid.

Kelle silmad seda nägema peaksid?
See ring võiks olla muidugi laiem kui kirjanikkond. See on aus portree ja tavainimene ei pääse ju kirjaniku ellu.

Kinnistab see film mingeid stereotüüpe? Et korralik kodanik pärast filmi vaatamist ütleb: ongi tõsi, mis ma kogu aeg arvasin – kirjanikud on üks boheemlaste ja joodikute kamp?
No joomine pole seal põhiteema. Põhiline on ikka dilemma: mis on minu eksistentsi mõte. Sõnades kõlab see muidugi tüütult, hallilt ja igavalt, aga pildis on tunnet, meeleolu ja romantikat ikka rohkem.

On see kurb film?
Seal on naeru ja pisaraid. Suuri tundeid.

Peegel, M. (2012). Manfred Vainokivi: viletsus ja suur looming kõlavad kokku ilusaks teemaks. Eesti Päevaleht, 18. okt, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Veiko Märka: „Kui võtta „Vaeste kirjanike maja” dokumendina sellest, kuidas nägi aastal 2012 välja üks põhjakäinud eesti kirjanik, on „Vaeste kirjanike maja” tõsiseltvõetav kultuuridokument, mille väärtus ajas kindlasti kasvab. Kümne aasta pärast leiab sellest kindlasti paljuütlevaid ennustusmärke. Seejuures ei kujuta ma üldse ette, mida arvavad filmist nüüd ja tulevikus inimesed, kes selle tegelasi – minust erinevalt – ei tea ega tunne, Lõuna-Sudaani hõimujuhid ja Eesti Panga juhatuse liikmed näiteks.

Hästi on õnnestunud kaadrid ka filmi nimitegelasest ehk majast endast: nii välisvaated kui interjöör. Viimane räägib tunduvalt rohkem kui tegelased seda suudavad. Eriti huvitav on, kuidas Sauter tõdeb: „Kohutav peldik ja täiesti õudne”, aga jõuab siis täiesti irreaalse seoseni: kui korter ära remontida, tekiks tal lastele jäätist kinkides vale tunne. Silmatorkavalt palju on sise- ja välisvaateid akendest, aga eks see ole loomulik – aknad on ikka maja kõige atraktiivsem osa.

Põhimõtteliselt väärib Vainokivi algatus heakskiitu. Vaeste kirjanike maja asukaid on huvitav vaadata, veel huvitavam pilku heita nende sisemaailma. Kuigi nende jutust ei moodustu üldistust ega tervikut, leidub hulk tabavaid repliike – eelkõige naiste ja alkoholi kohta. Igatahes on see märksa huvitavam kui hiljuti ETV eetris olnud klippide rida rikaste kirjanike maja – Harju 1 – asukatega. Rikas kirjanik on üldse mõttetu nähtus. Isegi kui mõni neist hästi kirjutab, tekib kohe retooriline küsimus: mida kõike ta veel suudaks, kui rahast lagedaks teha?

Tõsi, Sauteri kohta tekitab film arvamuse, et tema tase on juba allpool loomingulist kirgastumist võimaldavat vaesuspiiri. „Seal on mingi piir ka, kui suur vaesus ilus on,” ütleb ta ise, jättes mulje, et on ise kogenud selle piiri ületamise tunnet.“

Terviktekst:
Vaese kineasti kaamera - Sirp
Märka, V. (2012). Vaese kineasti kaamera. Sirp, 2. nov, lk 25.

Tiit Tuumalu: „«Vaeste kirjanike maja» on «Valli baar», «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan», «Ideaalide tund» ja «Baskin» kõik korraga. Siin otsitakse varjupaika keset mäslevat elutormi, õigustust oma eksistentsile kunstnikuna, sellega kaasnevale kannatusele, heidetakse selle üle nalja ja lihtsalt aasitakse, aga paljastatakse ka oma varjatumaid, isiklikke ja valusaid tundeid – traagilisemat poolt, mis kunstniku narrimütsi alt ehk kohe väljagi ei paista. /---/

Pealkiri eksitab pisut, kuigi kirjanduse staatusliku sümbolina on see võimas: millised need rikkad kirjanikud siis veel on? Nõukaajal ehk olidki, kui Harju tänavale esindusmaja kerkis, aga praegu?

Isegi eestikeelse «vaese» teine, haletsev, kaasatundev tähendus ei taha siin kõne alla tulla: keegi lihtsalt ei tunne kaasa, nüüd öeldakse pigem seda, et kuule, luuletaja, mine parem tööle, mis on töö, oma jutukesi võid ka vabal ajal vorpida. Eestlased armastavat oma luuletajaid, aga ainult siis, kui nad on sündinud enne sõda, nagu luuletab selles filmis ka Jürgen Rooste.

Kas ei tee «Vaeste kirjanike maja» kirjandusele koguni karuteenet, seda just tavalise, konservatiivse maitsega vaataja silmis – õhutades pidamagi kirjanikke mingiteks pullimeesteks, ullikesteks, muidusööjateks?

On ju need, kes ses vanas Koidu tänava majas pesitsevad – Peeter Sauter, Olavi Ruitlane, Jürgen Rooste, Tarmo Teder, Jaan Pehk –, piisavalt teistmoodi. See on toosama väikekodanlikkust eirav teistsugusus, mis on iseloomulik ka Uue Maailma seltsi aktiivile, kes Jaan Tootseni filmis tegutseb. Ainult et seal ei võeta nii palju viina. /---/

Mingi magusvalus tundmus on Vainokivi selleski filmis. Nagu sügiseti ikka, kui lehed langevad ja hinge poeb nukrus. Keegi teine ei pane praegu, kui dokumentalistika muutub üha enam ajakirjanduseks, oma filmidesse, pildikeelde sellist lüürilisust – ka «Vaeste kirjanike maja» pole ju muud kui üksainus pikk poeem rahututele hingedele, kelle sisse igatsus ära ei mahu.

Siit küllap ka see, miks vaatajale ei selgitata, mis maja see siis ikkagi on ja kuidas on sinna elama sattunud nõnda palju literaate. Tähtis on meeleolu, rütm, informatsioon lööks sellesse kohe augu.“ /---/
Tuumalu, T. (2012). Kuidas me neid armastame. Postimees, 19. okt, lk 15.

Raivo Kelomees: "Tulgem tagasi filmi juurde, mille sisu on pealtnäha jommis kirjanike maailmavalulised vestlusõhtud. Vainokivi jõuab olulisima hetkeni, kus peategelaseks muutunud Peeter Sauter ja filmi autor räägivad oma surnud lastest. Need hetked on peidetud kööginapsitamise sisse märkamatuks, nii, et võivad tähelepanuta jääda, kuid põhjendavad filmi melanhoolse õhustiku tervikuna ja annavad sellele üleelulised mõõtmed – napsivõtt on pigem teraapia kui nõrkuse märk.

Filmi visuaali tõlgendamisele antakse abistav vihje Vainokivi kiitusega Eldar Rjazanovile, kelle filme võib ta vaadata lõputult. Millegipärast meenub viimase rongirohke „Jaam kahele”; rongid ja raudteejaamad kuuluvad suuremal määral Vene ellu ja ka filmidesse kui Eestisse.

Rongidele leiab tõlgendusi küll ka psühhoanalüüsist: need esindavat olulist elumuutust ja võivat olla ootamatute võimaluste sümbol. Samuti viitavat need surmale, kuna see on pikk tee ära, üleminek mujale.

Ronge on Vainokivi filminud hoolsalt: teleobjektiivi kasutuse tõttu on need pressitud kompaktseteks ratastega plokkideks, graatsilisteks metallsaurusteks. Aknal suitsetavad või suppi söövad kirjanikud on maalilised ning tõlgendatavad ehk lootuse, ootuse või mingi igatsuse võrdpildina. Räämas kirjanike maja vaatlus nappide detailide najal: hüljatud trükimasin, sokk nööril, sõrmedega aknalaualt üles korjatav leivapuru – detailid määratlevad väikese elu raamid.

Siiski näeme Uue Maailma üritusel kirjanikke publiku ette astumas, millega tekitatakse ootus hollywoodlikust hiilgehetkest, võimalusest näha nappides värvides kujutatud tegelasi uuest küljest. Nukral madallennul kulgenud pildirida otse nõuab tipphetke. Kulminatsioonihetke siiski ei järgne, film jääb meeleolult samaks, mis võiski olla taotlus.

Iga dokfilm kergitab küsimuse, miks see on tehtud ja kas materjali filmikeelde panek on ennast õigustanud. Kuigi Vainokivi film on kirjanikest ja kunsti näilisest tarbetusest, on see ka elu haprusest, mida keskealised kunstimehed kogenud. Melanhoolsed detailid, mitmetähenduslikud rongid ja trepikotta langevad prožektorikiired lisavad vajaliku pildirea, milleta olnuks juturohke film kindlasti vaesem.“

Terviktekst:
Kunstimehed omavahel - Sirp
Kelomees, R. (2012). Kunstimehed omavahel. Sirp, 2. nov, lk 25.

Jaanus Kulli: „Vainokivi „Vaeste kirjanike maja“ võimsad lõpukaadrid nullivad tegelikult ära kogu filmi esimese poole pikad köögivestlused joomise ja vaesuse teemal, kirjanikuks olemise ja kirjutamise teemal ning ma ei tea veel, mis teemal. Samas jällegi avakaadrid panevad kenasti paika filmi üldtonaalsuse: rongi silmipimestav prožektorivihk pimedas ja märjas öös ja Jürgen Rooste lugemas kaadri taga oma luuletust. Rong, Rooste luuletused ja „Rohelised niidud“ meeskvarteti esituses on kolm märksõna, mis seda filmi emotsionaalselt väga ja väga toetavad.“ /---/

Kulli, J. (2014). Elu on suurem kui mistahes film [Manfred Vainokivi dokumentaalfilmid "Baskin" ja "Vaeste kirjanike maja"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 102-107.