Tööpealkiri: Imelaps (2012)

Vastab Marianna Kaat

Aprilli algul esilinastus sinu dokumentaalfilm „Tööpealkiri: Imelaps“ praegu üheksateistaastasest inglise heliloojast ja dirigendist Alexander Priorist, tegid seda mitu aastat. Kuidas sa leidsid noore imelapse ja miks otsustasid temast filmi teha?

Alustasin selle projektiga juba enne eelmist filmi "Auk nr 8" 2007. aastal, siis tegin esimesed võtted Peterburis. Vahepeal jäi projekt aastaks seisma, ma ei saanud luba edasi filmida ja kui sain loa, siis sai raha otsa. Kaitsesin seda projekti neljas kohas Euroopas, vastukaja oli väga positiivne, mitu telejaama lubasid rahaliselt toetada. Kuna aga vahele tuli aastane seisak ja algas majanduskriis, siis ei antud tootmisse enam rohkem raha. Mis puudutab minu kui tootja tööd, siis olen selle filmiga kõige rohkem tegelenud. Ja tulemus on rahastuse mõttes null, sain lõpuks ainult Eesti rahaga filmi valmis teha.

Nüüd sellest, kuidas leidsin Alex Priori. Kui ma lõpetasin „Maria teatri fantoome“ Peterburis, siis küsisin ühelt oma kursusekaaslaselt, kes tegi raadiojaamale Vaba Euroopa kultuurisaateid, et kes võiks potentsiaalne filmitegelane olla. Ta saatis mulle inimeste nimekirja, kellega kohtunud, ja üks neist oli Alex. Mulle tuli siis meelde, et kolm aastat varem nägin Vene telekanalilt, kuidas ta andis Moskva filmifestivalil Meryl Streepile auhinna üle ja laulis "Sole mio't" ja kuidas näitlejanna seepeale põlvili langes. Sain teada, et poiss oli asunud Peterburi konservatooriumi dirigeerimist ja kompositsiooni õppima. Mina tundsin teda kui imelapsest lauljat, nüüd oli poisi elus aga huvitav areng toimunud. Helistasin kohe tema emale, kes oli samuti filmimisest huvitatud.

Alex oli filmimise ajal neljateist-viieteistaastane, kaks aastat hiljem leidis aset veel üks pikem võte Helsingis, aga lõpuks ma ei kasutanudki seda materjali. Kuna ma ei leidnud rahastajaid, pidin piirduma tagasihoidlikuma stsenaariumiga, tegin filmi tema algaastatest konservatooriumis ning teismelise poisi ja vanemate suhete arengust.
Teinemaa, S. (2012). Vastab Marianna Kaat. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 4-13.

Kaadi enda sõnul ei läinud filmimine alati kõige kergemalt, sest Alex ja tema pereliikmed olid aeg-ajalt vägagi raske iseloomuga. "Mul filmimisel oli nii palju hetki, kus ma lihtsalt vihkasin neid ja ma enam ei suutnud. Aga sina kui tegija ja tahtes nendest sisemaailma kätte saada, siis nemad peavad sind usaldama, peavad olema väga head suhted, muidu nad ei jaga neid emotsioone sinuga."
Kaat ütles, et filmis moodustasid suure kontrasti Alexi temperamentne vene rahvusest ema ja rahulik inglasest isa ning vastavalt sellele valis ta ka taustamuusika. "Alex ise ei saa arugi, et ka tema muusikast võib leida seda, mis kajastab tema isiklikku elu."
Marianna Kaadi uus dokumentaalfilm räägib imelapsest Alex Priorist.MI / Eesti Televisioon / ERR, http://etv.err.ee/index.php?05592747&video=3634#.Uuqdo_vLG9Y (4.02.2014).

Imelapse elu: varahommikust poole ööni muusika keskel ning ei mingit väsimust!

"Ta ütles päeva jooksul ainult üks kord, et on väsinud, ja ta oli väsinud pildistamisest, mitte muusikast!" rõhutab režissöör. "Miski muusikaga seonduv ei väsitanud teda kunagi, hämmastav!" Töötanud umbes kaheni öösel, tõusis Alex taas varahommikul. "Ta oli alles poolunes, kui ema teda riidesse pani ja lusikaga toitis," meenutab Marianna Kaat.
/---/.
Häälemurdeni ka laulnud Alex on Marianna sõnul tänu teleesinemistele ja ohtratele artiklitele üsna tuntud Inglismaal ja Venemaal, üles on ta astunud Euroopas, Ameerikas ja Jaapanis. Filmiidee sai Marianna Peterburis elavalt sõbrannalt, kes intervjueeris isamaalt Inglismaalt ema kodumaale Venemaale muusikat õppima kolinud Alexit raadio Vaba Euroopa jaoks. Dokk on kokku pandud 14 võttepäeva põhjal, mis toimusid Venemaal, Inglismaal, Eestis ja Soomes. "Nende elu oli nii intensiivne, et kui olime nendega hommikust õhtuni, saime ühe päevaga tohutult materjali," kinnitab Marianna.

Muusikamaailmas täiskasvanu, olmes laps

"Tema päevad on tavanoortega võrreldes ikka väga teistmoodi. Ta arvutikasutamine piirdub Sibeliuse kompositsiooniprogrammiga," muigab filmilavastaja. Viimasel ajal kasutab noormees fännideni jõudmiseks ka Facebooki. N-ö vaba aega eelistas Alex ikka ja alati sisustada heliteoste kirjutamisega. Marianna ei mäleta, et ta oleks niisama sõpradega väljas käinud. Kogu suhtlus oli rangelt muusikaalane, ehkki Alexil, kelle IQ suisa 144, on põhjalikud teadmised ka teistes valdkondades, näiteks poliitikas.

Kui söekaupmehest isa Peteri meelest, kes Alexi teoste plaadistamiseks oma firma asutas, töötas poiss oma ea kohta liialt ning võinuks pigem vutti mängida ja tüdrukutest mõelda, siis ema Jelena utsitas Alexit takka ja pidas teda maailma õnnelikemaks inimeseks, kuna saab terve aeg tegelda sellega, mida naudib. "Alex oli selle koormuse juures absoluutselt õnnelik," kinnitab Marianna. "Mind panigi kõige rohkem imestama tema töövõime – kui palju ta teha suutis."

Ka hämmastas teda, kuidas 15aastane poiss suutis dirigendipuldis ohjata orkestrit, koori ja ka balletitruppi, hallates oma balleti "Džungliraamat: Mowgli" peaproovis kindla käega esietenduse-eelset kaost. "Tavalised poisid häbenevad selles vanuses mis tahes esinemist – isegi kolme inimese ees või klassi ees on häbi. Temal polnud üldse esinemishirmu," kiidab Marianna.

Olmeasjus seevastu on Alex üsna abitu: ema pidi talle meelde tuletama hommikust hambapesu, ütlema, mida selga panna, ja vaatama, et poeg midagi olulist maha ei unusta. "Mul on kaks poega: üks on sama vana kui Alex, teine kaks aastat noorem. Ma arvan, et selles vanuses tulebki neid kogu aeg kontrollida. Lihtsalt Alexi puhul oli väga tugev kontrast, et ta oli muusikas nii kaugele jõudnud ja rääkis sellest täiskasvanuliku küpsusega, aga tegelikult oli ta laps. See näitab just, et ta on normaalne. Oleks hirmutav, kui ta kõike oskaks," leiab Marianna.

Murdis Ameerika turule

Esmalt oli plaanis kauem filmida ja tulemus hoopis varem ekraanile paisata, kuid teele tuli hulk takistusi. "Perekond kirjutas alla lepingu ühe Inglise muusikiamänedžmendiga, kes ei tahtnud üldse, et ma filmin. Mul olid nendega aasta aega väga rängad läbirääkimised. Käisin Londonis kohal ja mul õnnestus neid kuidagi veenda, et film on neile hea. Kui ma nõusoleku sain, ei pikendanud perekond selle mänedžmendiga lepingut ja olin aasta aega tühja rabelenud," jutustab Marianna.

"Siis tuli majanduskriis ja rahastajad ei tahtnud enam filmi tootmisse investeerida. Üritasin kaasprodutsentide abiga saada toetust Saksamaalt ja Hollandist, aga tulutult. Olin juba sügavalt seotud filmidega "Auk nr 8" ja "Lobotoomia". Mul polnud jaksu ega raha Alexi filmiga tegelda." Nii seisis see mõnda aega riiulis, kuni režissöör otsustas leppida nelja aasta taguse materjaliga ja linateose viimaks lõpetada. "Tahtsin filmi lõpetada lõiguga mõnest suurest kontserdist, mida Alex juhatab, et näidata, kuhu ta on praeguseks jõudnud, aga see maksab meeletult palju. Kui muusikud ka ise tasuta filmimisega nõustuks, ei luba seda nende töölepingud," selgitab Marianna. Ta toob näite, et Northern Sinfonia nimelisele Inglise orkestrile tulnuks filmis kuni viieminutise klipi kasutamise eest tasuda 3000 naela koos käibemaksuga. Lisandunud oleks võttegrupi sõidu- ja elamiskulud.

Praegu elab Alex Londonis, kuid töötab peamiselt Ameerikas. 21. aprillil tuleb Dallases esiettekandele tema kuues sümfoonia ja tellimustööna kirjutab ta ooperit Los Angelese orkestrile. Viimastel kuudel on ta palju dirigeerinud Skandinaavias, näiteks juhatas ta Taani kuninglikus teatris "Pähklipurejat". "Ta kirjeldas mulle hiljuti oma nädalaplaani ja see oli umbes selline, et ühel päeval on vaja kolmes riigis esineda," muheleb Marianna. "Alex on väga aktiivselt muusikaturule sisenenud. Loodan, et tal jätkub edaspidigi sellist energiat ja ta peab vastu.
Allkivi, K. (2012). Imelapse elu: varahommikust poole ööni muusika keskel ning ei mingit väsimust! Õhtuleht, 9. apr.

Kuula lisaks:

JUTUSAADE. Marianna Kaat. | ERR | Digihoidla - ERR | Arhiiv

Margit Kilumetsa külaliseks on tõsielufilmi "Tööpealkiri: Imelaps" autor Marianna Kaat ja juttu tuleb Alexander Prior'ist ning filmi tegemisest.