Saare võimalikkusest (2012)

Tekst filmilindilt

100 aastat tagasi ehitati Ruhnu saare vana puukiriku kõrvale uus ja ruumikas kivikirik - saare kristlased ei mahtunud enam vana kiriku jumalateenistusele ära.

Usklik inimene on nagu üksik saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid tema olemasolu tagab, et kõikjalt rabast võib kerkida uusi saari. Et saare võimalikkus on olemas. Uku Masing

Eriline tänu
Ruhnu kiriku õpetaja Harry-Johannes Rein

Filmist kriitiku pilguga

Sigrid Saarep: „Nii nagu loo peategelane, üksiku saare metafoori abil kirjeldatud Ruhnu õpetaja, on ka film ise teiste „Eesti lugudega” võrreldes ebatüüpiline. Kindlasti on suur osa sarjas esile toodud inimestest mõnel kindlal moel tublid, ekstsentrilised, keerukad, naljakad, ebaharilikud või on nad seotud mõne ühiskondliku teema esiletoomisega, sageli ka sotsiaalsete ja olmeprobleemide lahendamisega. Kõik nad siiski suhtlevad vaatajaga. „Saare võimalikkusest” peategelane Harri Rein aga ei räägi meie, see tähendab vaatajaga üldse. Kuidagi ei ava õpetaja Reinu tausta ka filmi autor: ei räägita mehe lapsepõlvest, okupatsiooniaegsest 19 aasta pikkusest katusealuses peidikus elamise perioodist ega hilisema elu valikutest või teenistuskäigust. Mainitud filmis on küll lugu olemas, aga see jõuab publikuni pigem tinglikuna, mitte teksti, vaid õhustiku, helide ja valguse abil. Tegu ei ole niivõrd dokumentalistikaga, vaid tugeva poeetilise etüüdiga, kus näeme ühe päris eaka kirikuõpetaja (Harri- Johannes Rein on sündinud 1926. aastal) liikumist, hingamist ja rituaalset toimetamist, kus religioosse kõne edasiandmisel on jutluse sisu asemel esiplaanil kindel rütm, heli ja rääkimise tonaalsus. Võib küsida, et kui kaamerat ei oleks kohal, kas oleksid kirikuõpetaja rutiinsed toimingud kiiremad, tema jutlus veel kirglikum või oleks kõik täpselt samamoodi. Kui palju erineks pealtnäha edevusest täiesti vaba inimese olemine ja suhtlemine jumalaga sellest, mida ta on näidanud filmi autorile ja operaatorile kaamera taga.

Filmi ruum ja aeg on keskendatud ühele päevale ja ühele teenistusele. Sada aastat tagasi ehitati Ruhnu vana puukiriku kõrvale uus kivist kirik, sest saare rahvas ei mahtunud enam vanasse ära. 2012. aasta esimese advendi ajal peab aga kirikuõpetaja jutlust täiesti tühjas kirikus, sest kuulajaid ei ole, aga mitte see ei ole filmi teema. Põhiteema avamiseks kasutab Marianne Kõrver filmi alguskaadreis Uku Masingu tsitaati: „Usklik inimene on nagu üksik saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukast uusi saari. Kuid tema olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari. Et saare võimalikkus on olemas”.“
/---/

Kõnealusest filmist rääkides ei saa peatumata jätta muusikal, mille autor on helilooja Lauri-Dag Tüür. Arvan, et tavalise, loomuliku helitausta puhul toimiks film hoopis teises võtmes, pigem absurditeaterlikus või ka kurb-groteskses. Kaadrites kostuks kohmakate jalgade ebakindel klobin ja tühjas ruumi kajas võimenduksid eaka inimese häälitsused. Neid hääli on küll paiguti võimsa muusika tagant kosta, kuid vihjelise vaikse taustahelina sulanduvad argihääled ise muusika osaks.

Helilooja Lauri-Dag Tüür rääkis Klassikaraadio saates „Delta” (14. II 2013), et ta salvestas klahv klahvi haaval Ruhnu kiriku orelihelid ja lühtrikõlad ning lõi nende baasil ajast, kohast ja teemast lähtudes muusikalise tausta. Selle detailsema hindamise jätan siinkohal vastava ala analüütikutele, mainin vaid, et vähemalt poole filmi mõjujõust annab tugev ja delikaatne originaalmuusika.

Võiks ju hädaldada, et miks raisatakse ressurssi mingile pea tühjalt seisvale kirikule, kus keegi ei käi, ja tehakse sellest film, mida näevad vähesed. Aga banaalsust on elus piisavalt ning inimene ei ela üksi loomemajanduse leivast.“
Saarep, S. (2013). Radikaalne kunst jumala maises kojas. Sirp, 11. aprill.

Tarmo Teder: „Seda filmi pole palju nimetada ka geniaalseks. Peaaegu mittemillestki on võetud nagu kõik, tulemuseks avarduva väljaga võimas ja laetud minimalism. /---/

"Saare võimalikkuse" olemus ei pruugi ennast kohe vaatajale kätte anda, kuid seda katartilisem võib olla tagantjärele avanemine. Sügava väärtusega film toob esile ühe väga pühendunud inimese rituaalse andumuse, alistamatuse, eksistensiaalse vastuhaku, inimeseteenimise Maal.“ /---/
Teder, T. (2013). Šedöövrid ja kõvemad keskmikud [Eesti lood 2012: „Saare võimalikkusest“, „Töö käib! Padaoru Andrese tõde ja õigus“, „Rasmus, kormonaudid ning...“, „Parem homne“, „Jeesus, homod ja kiisud“, „Raudteemaja nr 3“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 128-140.