Free Range (2013)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuudest Veiko Õunpuuga

Kust teil tuli huvi niisugusel teemal film teha?
Ma irvitasin «Püha Tõnu kiusamisega» ühte tüüpi mentaliteedi üle – pime karjerism, robotlik hedonism... Mu kõrvu kostis palju, et ma viitan «Püha Tõnuga», et makromajanduslikus plaanis kontrolli alt väljunud spekulatiivne kapital teeb, mis tahab, ja üks selle tagajärg on umbne konsumerism, mis nüristab inimesi, aga ei ütle, mis on väljapääs! Mõtlesin sellele pikalt ja nii sündiski Fred. Ta ei taha kuidagiviisi jõuda sellesse universumisse, mille moodustab «Püha Tõnu».

Mulle jäi Fredi protest praeguse ühiskonnakorralduse vastu kõrvu lausega, et tööandjad on värdjad, kes temast elumahlad välja pigistavad, ning ta ei taha jätta samasugusesse olukorda maha oma järglasi.
Inimene, kes üheksast viieni teeb tööd, paneb sisuliselt 90 protsenti oma ärkveloleku ajast, oma vaimsest ja füüsilisest energiast selle alla. Ja mis on tulemus? See on kellegi teise kasum, majanduslik heaolu, millega ta ei oska midagi targemat peale hakata, kui tuleb Georg Otsa spaasse ja laseb oma pekki mudida. Selline olukord on mu meelest perversne. See on minu meelest kergelt pärisorjus.

Loe tervikintervjuud:
Pullerits, P. (2013). Veiko Õunpuu tajub, et valitseb pärisorjus [intervjuu Veiko Õunpuuga, milles räägib oma uuest mängufilmist "Free Range", samuti eelmistest filmidest ning oma vaadetest elule ja kunstile. Lisatud CV ja näitleja Taavi Eelmaa kommentaar]. Postimees: Arter, 14. sept, lk 2-5. http://www.postimees.ee/2051990/veiko-ounpuu-tajub-et-valitseb-parisorjus

 

Filmi „Free Range” pealkiri on ingliskeelne ja seda ei olegi tõlgitud. Kas see väljend tähistab filmis kesksel kohal olevat paarisuhet?
Seda ei saagi hästi tõlkida. „Free Range” tähistab nii seda suhet kui ka selle olukorra irooniat, kus filmitegelastel nagu ei olekski vabadust. Võid mõelda, et oled vaba, aga osutud ikkagi piiratud territooriumil toimetavaks tegelaseks nagu vabalt peetav kana. Kana mõtleb ka, et ta on prii, aga kuskil on tara. Peategelase Fredi puhul moodustab tema ümber piirde isikliku vastutuse küsimus. Ükski indiviid ei saa olla lõpmatu, meil on ajalimiidid ja ka sellel on piirang, mida me saame oma elus korda saata. Romantilisest vabadusest saab minu arvates rääkida ainult irooniliselt või kergelt parodeerides. Minu film algab sellise lapsiku käsitlusega, kus keskne karakter usub, et romantiline vabadus on saavutatav, ja arvab, et kirjanikustaatus tähendab suuremaid vabadusi, kui teistel üldiselt on. /---/

Filmi teine pealkiri „Ballaad maailma heakskiitmisest” on tegelikult üks Bertolt Brechti luuletus. See mina-vormis luuletus oli kirjutatud fašistliku režiimiga kaasajooksjast ja pealkiri oli mõeldud iroonilisena. Ka praegune globaalne turumajandus on oma kõikehõlmavuses otsekui fašismi väikevend ja ma mõlgutasin mõtteid, et kas seda oleks võimalik kuidagi heaks kiita. Jõudsin järelduseni, et majandus peab siiski olema sekundaarne ja elu avaldub ka teistmoodi, väljaspool sotsiaalmajanduslikke suhteid. Elades oma elu vähenõudlikult, märgates argises salapära, on võimalik elu heaks kiita. Fredi puhul on samamoodi, ta võtab vastutuse tehtud tegude eest ning loobub romantilise vabaduse ideest. /---/

„Free Range’i” väga mitmetes kaadrites torkab silma mõni „suvaline” fookusest väljas igapäevane ese. Kas nende vormiliste objektide eesmärk ongi mõjuda juhuslikult, et luua elutruud tunnetust filmis toimuvast?
Jah! Silmas on peetud mitut aspekti. Kaadrisse jääv sai sedamoodi seatud, et film oleks võimalikult eluline ja mõjuks natuke juhuslikult. Samas ei ole kompositsioonid tegelikult juhuslikud ja läbi mõtlemata. Ma ei erista oma loomingus sisu ja vormi. Kui elust väga kunstlikult sätitud piltidega rääkima hakata, siis mulle tundub kohe, et elu põgeneb sellest jutust minema. Tunnetus selles filmis on mõeldud universaalsena, see ei ole minu isiklik tunnetus, vaid see võiks kõnetada erinevaid inimesi. Ja paljud on küllap ka küllastunud sellest, kui skemaatiline kino üldiselt praegu on. Sellisel juhul on „Free Range” oma vormiuuenduses värskendav ja virgutav.

Ebaloomulikult napp dialoog aga just rõhutab seda, et tegemist ei ole juhuslikult organiseerunud reaalsusega, vaid ikkagi filmiga.
Mulle ei meeldi argipäevase kõnepruugi kasutamine filmis. Kobava teksti põhjal ei saa head filmi teha ja taolist naturalismi ma ei otsi. Ma natuke isegi proovisin igapäevakõnet kasutada, aga sain kohe aru, et midagi on valesti. Mingid piirangud ja valikud ikka peavad olema tehtud, kõike olemasolevat ei valimatult saa võtta ja plärts filmi panna. Kõnekeelses dialoogis on liiga palju müra ja film ei kanna enam.

Millest on inspireeritud filmi muusikavalik?
Suur osa filmi muusikast on 70ndate hipirokk. Mulle meeldivad väga Ameerika sõltumatu stuudio BBS Productionsi filmid 70ndatest, näiteks „Five Easy Pieces”, „Easy Rider” ja „King of Marvin Gardens”. Nad tegid üldse kümmekond filmi, aga kunagi Soome televisioonist teismeeas nägin neid ja nendes olev vabadusetunne jättis mulle väga sügava mulje. Filmid on argised ja räägivad enamasti kergelt proletaarsetest, väikestest inimestest, kasutades lihtsaid vahendeid ja trikitades vähe. Linateosed mõjusid autentsena ning seda tahtsin ka mina kultiveerida, jätta mulje samasugusest universumist. Peategelase püüdlused leida vabadust peaksid väljenduma ka muusikas. Ma ise tegelikult kodus eriti muusikat ei kuula, kuulan seda kui kretiin: ainult seda, mis mul parasjagu filmi tarbeks vaja läheb.

Millistel kaalutlustel otsustasid 16 mm filmilindi kasuks? Tavaliselt kasutatakse seda ju dokumentaalide, seriaalide ja tudengifilmide talletamiseks.
Valik langes 16 mm kasuks, kuna meil oli vastav kaamera olemas, mis on väiksem ja kergem ning mida on odavam kasutada. 35 mm kaamera oleks tähendanud kõvasti lisakulusid. Mulle täitsa meeldis 16 mm pilt seekord, selline natuke lo-fi värk. Tänapäeval vist tehakse üldse kõike digitaalselt. Ma ei tea neist asjust väga palju, aga ma ei ole veel näinud sellist digitaalset pilti, mis mind esteetiliselt rahuldaks. Digipilt on ülemäära tihe ja piksleid on liiga palju, reaalsust kujutatakse liiga täpselt. Mul on kunsti suhtes seisukoht, mis põhineb uusplatonistide käsitlusel. Maailm, mis eksisteerib, on millegi koopia, mis on transtsendentne, ja kunst peaks pigem tegelema sellega, mille koopia on maailm, mitte maailma kopeerimisega. Loome puhul on oluline võimalus aru saada, et see ei ole jupp maailmast. Teosel on alati oma taotlus juures, mis on minu jaoks palju huvitavam kui üks banaalne argipäev.

Loe tervikintervjuud:
Toomela, E. (2013). Intervjuu: Veiko Õunpuu. Müürileht, nr 28, lk 24-25.http://www.muurileht.ee/intervjuu-veiko-ounpuu/

Millistel kaalutlustel toimus peategelase osatäitja valimine? Kui palju, kui üldse, Lauri Lagle näitlejaisiksus filmi rõhuasetusi dikteerima hakkas?
Loomulikult hakkas Lauri enese isiksus rolli mõjutama, see vist ongi ju näitleja töö mõte. Mingi süntees näitleja isikust ja materjalist, millega tööd tehakse. Filminäitleja peab oskama valetada kas geniaalselt, nii et ta ise ka oma valet uskuma jääb, ja see on juba kergelt patoloogiline, või siis ei tohi ta üldse valetada. Lauri väga hea ja unikaalne omadus on see, et ta ei oska sugugi valetada ja tänu sellele on ta rollis ka äärmiselt orgaaniline. Nii usutav ja orgaaniline, et võib pärast filmi väljatulekut mõnes maakohas peksa saada, kuna tema esitatud karakter pole kindlasti mitte igale maitsele vastuvõetav.

Loe tervikintervjuud:
Kressa, K. (2013). Õunpuu: lavastaja kontrollib filmi nagu purjeka kapten merd [intervjuu mängufilmi "Free Range" režissööri Veiko Õunpuuga]. Eesti Päevaleht, 16. sept, lk 12-13. Õunpuu: lavastaja kontrollib filmi nagu purjeka kapten merd

Kui palju tuli sul kas või sellesama vabadusainelise filmi valmimisprotsessi jooksul kompromisse teha? „Free Range’i“ tegevus pidi ju kunagiste plaanide järgi toimuma Marokos?
Ma teen enese arvates pidevalt kompromisse, selgitan liiga paljut ja liigun mingis mõttes isegi veidi allpool oma intellektuaalseid huvisid, sest kardan, et mõjun äkki liiga esoteeriliselt või imelikult ja satun seeläbi sellesse kohutavasse limbosse, kus paljud Euroopa režissöörid pidevalt tammuvad – oma filmiprojektitootmistoetuse ootamise tumedasse riiki, kus hämarus on valgus ja inimestel pole enam varje.
Mis puudutab seda, et me ei jäänud ootama, kuni Maroko-versiooni raha koos (mis oleks võtnud aastaid), vaid otsustasime uue stsenaariumiversiooniga töösse minna, siis oli see otsus väga lihtne. See oli tehtud osaliselt majanduslikel põhjustel ja osalt selle tõttu, et ma ei leidnud eelmisesse versiooni ka täiesti sobilikku peaosalist.
Laaniste, M. (2013). Enam ei mingeid paineid [intervjuu mängufilmi "Free Range" režissööri Veiko Õunpuuga]. Eesti Ekspress: Areen, 19. sept, lk 35-37.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Juba teist korda püüab Veiko Õunpuu Mati Undita hakkama saada. Ega see tal siiani päris hästi välja ei tule. «Free ­Range» on dramaturgiliselt hõre nagu Tudu mets pärast suurt tormi. Õunpuu hõredus võib olla aga huvitavam kui mõne teise mehe tihedus.

Tema kangelase või antikangelase – sõltub mõistagi sellest, kes filmi vaatab –, noore, ausa, kuid ara kirjaniku Fredi eksistentsiaalne äng, kohanematus kapitalistliku maailma ja selles valitseva konformismiga, nagu ka too heakskiitmise protsess ise ei leia siin just kõige eredamaid situatsioonilisi väljundeid.

Fredi heitlus jääb natuke liiga palju tema enda sisse kinni, liiga suletuks, et hakata talle kaasa elama. Või vastupidi, vastu vaidlema. Tema äng, see, miks Fredist on selliseks muutunud, miks mõtleb nii hirmutavaid mõtteid, nagu väljendub Fredi rase pruut Susanna, vajaks hoopis teravamat, kontrastsemat suhestumist ühiskonnaga.

Miks Õunpuu ei näita, kui nõme on see maailm, too «väike ja haisev egoismi ja kasuahnuse sitanire», mille pärast Fred kannatab, kuid ikka rahu otsustab sõlmida? Miks ta üksnes räägib sellest intervjuudes, veenvalt ja väga huvitavalt sealjuures?“ /---/

Loe edasi:
Tuumalu, T.(2013). Ei saa üle Matist. Postimees: AK, 21. sept, lk 10. http://arvamus.postimees.ee/2081358/ei-saa-ule-matist

Andres Laasik: „Kõige problemaatilisem on teose filmikeele valik. Kui komöödia „Vasaku jala reede” loojad lajatasid järjest häbitult Hollywoodi stampidega, siis „Free Range” on siin täielik vastand. Veiko Õunpuu lajatab hoopis Hollywoodile vastanduva filmikunsti stampidega. Fred visatakse filmi proloogis Terrence Malicku „Võlupuu” vallatu arvustuse pärast lehetoimetusest välja. See stseen annab väga õige vihje.

Filmi finaalis kappavad valged hobused on Terrence Malicku filmikeele elav näide, mis on edasi antud täiesti üksüheselt. Palju on pildimängu loodusega, mis justkui ühitub või vastandub kaadrisse ilmuvate inimeste loomulikkusega.
/---/

Õunpuu on kitsi dialoogikirjutaja, kuid sellest hädast saab ta suurepäraselt üle pildi abil. Tema „Free Range” sisaldab kõnekaid staatilisi stseene, kus toimuv on vaatajale selge mõne sekundi jooksul, mil silm on võimeline kaadrisse kogutud tegelasi ja nende tausta välja lugema. Aga staatiline stseen kestab minuteid. Kõik on juba ammu selge, kuid lavastaja sunnib vaatajat veel süüvima teose tegelastesse, nende suhetesse ja hingehädadesse. Justkui ta teaks ette, et ega kinosaalis istujal pole niikuinii midagi targemat teha.

See filmi rütmis väljenduv peavoolu eitamine tähendab teatud moel ka kinosaalis toimuva kommunikatsiooni eitamist. Teistsuguseid standardeid. Teadlik valik peavoolu keelest loobumisel tähendab aga oma teose teadlikku marginaliseerimist. Tegu on teadliku vähemusele apelleerimisega. Sellest paistab hirm, samasugune hirm elu ees, mida põeb filmi peategelane Fred. Äkki ongi „Free Range” Õunpuu jaoks mõneti autobiograafiline teos.

Hollywoodi ühilduvusega filmikeelest keeldumine on seejuures demonstratiivne samm ja ei kajasta filmikunsti sisu. Käsitlus, et Hollywood on mittekunst ja mitte-Hollywood on kunst, on lihtsustav. Vastanditeks on seatud nähtused, mis ei välista üksteist.

Viimasel ajal on sündinud Eestis suur hulk niinimetatud autorifilme, kus lavastaja teeb filmiks oma stsenaariumi. Lavastaja on muidugi filmikunsti a ja o ja tema ütleb ühel hetkel, et nüüd on stsenaarium valmis ja sellest saab filmi teha. Aga kes ütleb seda siis, kui lavastaja ja stsenarist on üks ja sama inimene (sest uue filmi stsenaariumi kirjutas Õunpuu kahasse Robert Kurvitzaga)? Produtsent? Rahastaja Eesti filmi instituudi isikus? Ja kas selline ütlemine oleks loomevabaduse piiramine? Tõsiasi on see, et igal filmil on olemas stsenarist ja lavastaja ja kui nende vahel on kehv koostöö, siis sünnib õnnetu teos. Ja nüüd näeme, et see kehv koostöö on võimalik ka siis, kui stsenarist ja lavastaja on juhtumisi üks ja seesama isik. Teatud juhtumitel see koostöö just siis kipubki kergesti nahka minema.

Lavastamiseks võiks võtta ikka väärt materjale ja ka Veiko Õunpuu on just niimoodi, klassik Mati Unti lavastades loonud endale arvestatava kunstniku renomee.

Maailm on täis väljapaistvaid filmilavastajaid, kes ise stsenaariume ei kirjuta ja saavad suurepäraseid käsikirju koos teiste inimestega töötades. Koostöö on filmikunsti sündimiseks hädavajalik eeldus. Tasub proovida.“
Laasik, A. (2013). „Free Range“: poolharitlane põgeneb elu eest [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Eesti Päevaleht, 23. sept, lk 13.

Jaak Lõhmus: „See on andekas, korralik, tasemel keskpärane film, milliseid näeb Berliini filmifestivalil ehk «Berlinalel», kus ma olen käinud alates 1990ndatest, kümneid ja kümneid kordi. Selles mõttes võib öelda, et me oleme kõval Euroopa tasemel. /---/

Kindlasti on tänini Veiko Õunpuu parim film «Sügisball», kuigi ma ei pettunud ka selles loos. Siin on väga tublisid, väga tüsedaid leide ja mõned väga meeldejäävad stseenid. Näiteks Peeter Volkonski monoloog, millele saalis lausa aplodeeriti. Mis aga näitab kontseptsiooni ja režiipoole nõrkust või mis annab tunnistust, et seal on vajakajäämisi, siis see on väga hästi valitud muusika. Et kui muusika ära võtta, kaob ka stseen. On näha, et liiga palju on filmi päästetud just muusikaga. Sealt tulevad välja stsenaariumi puudused, tulevad välja režii puudused. Samas on muusika väga hea, mõjuv ja kohati lausa maagiline.

Kui veel peateemast rääkida, siis see oleks, kuidas läänemaailmas noored ei taha ega suuda leida tööd, ja kunstilise tõlgendusena on see täiesti omal kohal.“
Kulli, J. (2013). Veiko Õunpuu film „Free Range“ on andekas, kuid keskpärane [filmitutvustus, milles tsiteeritakse Jaak Lõhmuse ja Jaan Ruusi hinnanguid]. Õhtuleht, 21. sept, lk 15.

Tiina Lokk: „Pseudo“kunst“film pseudoängist, tühi film tühjusest, tühisem „Tühirannast“, mida täitis Mati Undi mõte, mis õigel hetkel distantseerudes tühjuse tühjusest lõi uue dimensiooni ja muutis Undi geniaalseks.“

Indrek Kasela: „Veiko Õunpuu kõige helgem film. Keegi mainis, et sel on ilus kulg, millega saab ainult nõustuda. Mul on siiralt hea meel, et keegi suudab ja tahab veel selliseid filme teha. Ja ega Veiko vist enam halba filmi oskagi teha. Lauri Lagle oma igatpidi sassis peaga on kui Eesti James Dean, Hanshani luuletus filmi alguses ütleb selle kohta kõik ja kingib lunastuse. Selleks peate juba ise kinno minema.“
Eksperdid hindavad: „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela ja Lenna Kuurmaa annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 21. sept, lk 10.

Margit Adorf: „Lauri Lagle mängib antikangelase väga hästi välja, olles vastik vaene boheemlashipster iga oma keharakuga. See väärib tunnustust ja aplausi, ilma igasuguse irooniata.

Lagle partneriks on tüdruksõbra osas Jaanika Arum – hästi valitud karakter, kelle roll jääb küll visandlikuks ja eemalolevaks. Rikka pere tütreke on antikangelasse armunud, ent tema ainsaks motiiviks ükskõikse jõhkardiga koosolemisel saab olla protest oma vanemate vastu. Ta ei jaga boifrendi maailmavaadet, kuid lepib sellega alandlikult.
/---/
Ma usun, et film meeldib neile, kellele meeldis mullu väga Heleri Saariku „Kõik muusikud on kaabakad“. See võikski olla teetähis, mille põhjal enne kinnominekut aimata, kas „Free Range“ võiks sulle istuda või mitte.“
Adorf, M. (2013). Vabajooksuhipsteri agoonia [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Kinoleht La Strada, nr 1(23), lk 4, foto.

Karlo Funk: „Ei maksa ette välistada võimalust, et Fredil ongi õigus, et eksivad teised. Raamat, mille ta on kirjutanud, võib olla geniaalne. Sel juhul jälgiksime kannatava kunstniku lugu.“ /---/
Funk, K. (2013). Uusi Eesti Ballaade [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Kinoleht La Strada, nr 1(23), lk 4, fotod.

Donald Tomberg: „Miks ma arvan, et „Free Range“ on režissöör Õunpuu seni parim film ja seejuures kõige ebaühtlasem. Kõige ebaühtlasem, kuna Fredi viha ja protest loob, ehitub suuresti kordustele. Ses mõttes staatiline, aga staatikaga on nii ja naa. Staatika on siin, kuigi mõjub kohati seisva ja konservatiivsena, ka terviku osa. Miks seni parim? See film, kuigi igati nüüdisajast, ei käi oma ajaga kaasas – ja seda teadlikult. Autor ei mässa nüüdisaja (miski üldise, hoomatava trendi) vastu, aga otsib ja kohati tabab midagi, mille kohta ma ei oska paremini öelda: siin on kohati autonoomsust, mis ise usub ennast, julgeb nõnda olla ja tahab uskuda ka enamat. Tahab uskuda tõelisuse olemasolu. Film mitte kangelase heakskiitmisest, vaid, et millest üldse käib jutt. Ja tundub, et jutt käib kahel tasandil: on selline lugu ja, üllatus, üllatus, on see, mis on.

Filmis on trotslikult julgeid romantilisi kujundeid, näiteks linnud taeva all aegluubis lendamas, mille juures kõlab just selline muusika. Selletaolistes kohtades üks tubli filmimees sääraseid romantilisi pilte ju küll ei kasutaks, need tuleks välistada juba eos, sest, no kuulge, härrased, aeg on edasi läinud, selliseid asju tuleb karta (niimoodi tehti ehk kuuekümnendatel, kui kunstil oli teistsugune tähendus ja tähtsus). Need linnud seal taevas on aga pildis kuidagi täie teadmisega ja korraga tekib tõdemus, et see asi ongi nii. Ja mingit uussiirusele ärkamist siin ei ole. Sellised kohad hüppavad loo üldisest struktuurist just nimelt ideetasandil kuidagi ka välja, siin pole mitte vaatepunkt kõrvalt või üksi poeetiline kommentaar, vaid asjade seis, mingi pilt sellest. See asi ongi nii.

Ja filmi lõpuga on samamoodi, aga veel kuidagi omamoodi. Vaat seda lõppu tõesti ei tahagi puutuda. Sest lisaks romantikale, tõrjutud klišeele, on ses lõpus veel midagi muud, on see, mis on. Kolmas võimalus, mis on alati ka seal, kus tundub, et pole mingeid võimalusi.“
Tomberg, D. (2013). Puu müüris [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Sirp, 27. sept, lk 20-21.

Martin Oja: "Veiko Õunpuu oskused opereerida subjektiivsust loovate võtetega on Euroopa kaasaegse filmi kontekstis silmatorkavad. „Free Range’i” stseenide avatus tõuseb esile seal, kus filmis otseselt „midagi ei juhtu”, tegelane kõnnib looduses muusika taustal või tuigub peomöllus. Eriti kõnekad on autoripoeetika seisukohalt aga visuaalsed põiked ruumi, milles olevad elemendid (lained, puulehed, kajakad) omandavad loo seisukohalt antiinformatiivse, abstraktse iseloomu, andes vaatajale aega eelnevate mõtete pikenduseks või isiklikuks tähendusloomeks. Kui liikuda vormi tasandil ning võtta kriteeriumiks art-house-filmide funktsionaalsed omadused, toimib „Free Range” nagu õlitatult. Sisuliselt võib film kõnetada vähem. Fredi tegelaskuju kiretus võib ohustada sujuvat samastumist; kordan siinjuures, et küsimus on stsenaariumis, mitte näitlejas või lavastuses. Story jääb kujunditele alla, samas pole ka kujundites säärast geniaalset agressiivsust nagu „Püha Tõnu kiusamises”. Ebaküpset rabedust ja kõhklusi aimub iseäranis filmi lõpust, trollibussi-trip’ist, kus niidiotsi täpselt kokku sõlmida, mis ühtaegu kehastab ja parodeerib nägemusretke metafüüsilisse purgatooriumi, et olla kui the end of the line Jarmuschi Blake´i jaoks. Võibolla on filmi soov koos maailmaga heaks kiidetud saada lihtsalt liiga silmatorkav. Õunpuu loomingut seirab paratamatult Mati Undi vari. Kui „Sügisball” ja tinglikumalt ka „Püha Tõnu kiusamine” on dialoogis Undi keskmise loominguperioodiga, ammutab „Free Range” tähendusi pinnasest, millest võrsus teismelise Undi debüütromaan „Hüvasti, kollane kass”."
Oja M. (2013). Leppimine seisundiga kirgedest võitmata jäämise käigus [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 90.

Leo Luks, filosoof: „Eelmainitud intervjuus [Müürileht, nr 28, 2013] peab Õunpuu filmi keskseks ideeks vabaduse ja vastutuse vastasmõju. Ideeline areng peaks seisnema selles, kuidas Fred loobub tasapisi romantilise vabaduse taotlusest. Filmist ei paista aga ei karakteri arengut ega selgelt väljendatud valikute teostamist. /---/ režissööri nägemus filmi lõpust, mille kohaselt Fred võtab vastutuse ja loobub romantilise vabaduse ideest, ei ole psühholoogilises plaanis veenev. Sama hästi võiks arvata, et noorsand on parasjagu oma vabaduse-kiindumuse pendli ühes faasis, olles naasnud järjekordselt joomatuurilt ning saates naist arsti juurde.“ /---/

See, et õdus kuuluvus on kogu oma banaalsusest hoolimata inimesele paratamatult vajalik, avaldub ehedalt filmi visuaalses poeetikas. Siin on palju ekstaatilisi hipiroki saatel kulgevaid tekstita stseene nagu karussellisõit, ja valdavalt näitavad need Fredi lembehetki tüdruksõbraga. Lisaks pikad mõtliku vaikimise kaadrid – Fred isa käest nõu saamas. Joomasööstudki on läbini seltskondlikud, ehkki esteetilises plaanis rõhutatult madalad: tuiatakse kaootiliselt ja lämisetakse, ei mingit boheemlikku vabastavat kogukondlikkust ega kultuuriarutelusid. Üksi on Fred kaadris väga vähe, kirjanikule omast eemaletõmbuvat mõtlikkust filmis ei näe ning meditatiivset atmosfääri luua võimaldavat kirjutamisprotsessi pole kaadris üldse. Fredi romaani käsikiri on juba filmi alguses valmis ning rohkem kirjanik laua taha ei istu. Ühtlasi põlgab ta ära võimaluse oma teos avaldada.

Kiita tuleb filmis loodud miljööd ja näitlejatööd. Mõlemal tasandil on saavutatud küll veidi kummastav, kuid siiski usutav mulje. On suur kunst kujutada argielu sidususe lagunemist ja ajastu ahistavaid asju, kasutamata müstilis-groteskseid situatsioone. Näiteks Keeduse „Kirjades Inglile“ häiris mind sellise kunstliku miljöö loomine väga.“
/---/
Luks, L. (2013). Priipidamisel vaevleja [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Kinoleht La Strada, nr 1(23), lk 5, foto.

Peeter Sauter: "Logeda elustiili ja põlvkondlike hoiakute esitamise tõttu võib "Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest" saada kultusfilmiks aastate pärast."
Sauter, P. (2013). Hea, et vaidlema ajab [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. Sirp, 15. nov, lk 26-27.

Madis Mikkor: „Võib-olla on palju senisest kriitikast, mis filmitegijat tema kangelasega samastab, valesti sihitud. Kas Fred peegeldab Veiko väärtusi või mitte, on kõrvaline. Mitte päris kõrvaline – ilmselt tuleb film tüübist, keda sa mõistad, paremini välja, aga ei eeldata, et Coppola oleks mafiooso või Tätte ja Nüganen meeletud. Kiitust väärib hoopis see, et Õunpuul on õnnestunud nii vähese värviga luua tegelane, kelle usutavuses pole kahtlust. Vastupidi: Fredi olemus on suurem kui film, mille raaamidest tungib ta välja nii elavalt, et publik end häirituna tunneb.“
Mikkor, M. (2013). Heakskiidetud ballaad [Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range“ arvustus]. KesKus, nov, lk 16-17.

Tunnustusest

"Free Range" on Eesti kandidaat Oscarile

Möödunud nädalal valis Eesti Oscari-komisjon Ameerika Filmikadeemia parima võõrkeelse filmi auhinnale kandideerima Veiko Õunpuu mängufilmi “Free range / Ballaad maailma heakskiitmisest".

Eesti Oscari komisjoni kuulusid Eesti Filmi Instituudi välissuhete juht Tristan Priimägi, režissöör Kersti Uibo, filmitegija-filmiajakirjanik Kristiina Davidjants, Eestis resideeruv filmiajakirjanik Laurence Boyce ja Forum Cinemase levijuht Siim Rohtla.  Valikus oli viis eelmise aasta 1. oktoobrist käesoleva aasta 30. septembrini linastunud täispikka eesti mängufilmi: “Eestlanna Pariisis”, “Deemonid”, “Kõik muusikud on kaabakad”, “Elavad pildid” ja valituks osutunud “Free Range”. Oscari gala toimub 2. märtsil 2014.

“Free Range” on Veiko Õunpuu kolmas täispikk mängufilm, mis esilinastus 19. septembril. Filmi rahvusvaheline esilinastus toimub 2014. aasta veebruaris Berliini filmifestivali Forum'i programmi raames.

Film kogus Eesti kinolevis avanädalal 3928 vaatajat. /---/
Allikas: Pressiteade 30.09.2013.

2013 Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali  Aasta ilusaima filmi preemia – „Free Range.  Ballaad maailma heakskiitmisest“ eest.

Filmi rahvusvahelisest vastuvõtust

Esilinastusest

Kas anarhism on Eestis populaarne? - Sirp
Kübar, E. (2014). Kas anarhism on Eestis populaarne? [Veiko Õunpuu mängufilmi "Free Range" esilinastusest 64. "Berlinale" filmifestivalil]. Sirp, 28. veebr, lk 16.

FIPRESCI auhind

Rahvusvaheline filmikriitikute ja -ajakirjanike föderatsioon FIPRESCI andis 15. aprillil 2014 goEast festivalil “Free Range’ile” rahvusvahelise filmikriitikute auhinna. Žürii põhjendas oma valikut sõnadega: “Film liigub julgelt reaalsuse ja sürrealismi vahel. Tegemist on biit-põlvkonna radikaalse ja hüpnotiseeriva kinematograafilise portreega, mida see on alati väärinud, aga siiani ei ole saanud.”

2014 kevadeks oli “Free Range” kutsutud osalema 20 rahvusvahelisele festivalile ühtekokku viiel kontinendil - lisaks ohtratele Euroopa festivalidele on filmi vastu tuntud huvi ka Austraalias, Ameerikas, Iisraelis ja Peruus.
Allikas: pressiteade 16.04.2014