Ajapikku unustatakse meie nimi (2008)

Filmi tegemise ajend

Eesti filmidokumentalistika klassik Andres Sööt oli üks neist kümnetest tuhandetest eestlastest, kes 1941. aasta juunis küüditati lapsena koos perega Siberisse. Postimehe ajakirjanikule Tiit Tuumalule antud intervjuus tunnistab äsja 75-aastaseks saanud maestro, et filmitöö osas hakkab ta juba otsi kokku tõmbama - see ei paku talle enam huvi ja pinget. Tema viimane film "Ajapikku unustatakse meie nimi" juuniküüditamisest valmis aastal 2008, millest kolm aastat hiljem tehti stuudios F-Seitse televisioonis näitamiseks pisut lühem variant pealkirjaga "Aegumatu". Muuhulgas räägib Sööt intervjuus ka oma küüditamisfilmi tegemise ajendist:

Tiit Tuumalu: "Ajapikku unustatakse meie nimi", mis täna esilinastub - film, mis oli vaja lihtsalt ära teha?
Jah. Tahtsin ära rääkida oma vanemate loo, koguda kokku kõik materjalid, toimikud, fotod... lihtsalt muuseumi, mitte suure ekraani jaoks. Selleks, et koos inimesega ei kaoks igavikku tema lugu.
Tuumalu, T. (2009). Poks võimuga sünnitas filmiklassika. Postimees, 11. märts, lk 16.

Andres Sööt oma filmi käekäigust ja selle isiklikust taustast

Sulev Teinemaa: Kolme aasta eest valmis sul pooleteisetunnine film „Ajapikku unustatakse meie nimi” küüditamisest ja väljasaadetute elust Siberis. Käisid seal nüüd samuti üksinda. Läinud aasta lõpul jõudis DVD-le selle filmi mõni minut lühendatud versioon nimetusega „Aegumatu“. Mõnest raamatukauplusest saab filmi kätte, kuid ühelgi telekanalil ei ole seda näidatud. Noored filmitegijad oskavad oma töid pakkuda, sina, tundub nii, oma filmide laiema vaatajaskonnani jõudmiseks vaeva ei taha näha.
„Ajapikku unustatakse meie nimi“ ei olnud algselt mõeldudki televisioonis näitamiseks, vaid kitsamale siberlaste ringile. Inimesed jäävad vanaks ja hakkavad kaduma, oli vaja nende tunnistused ja mälestused jäädvustada. Minu jaoks oli oluline lihtsalt teha see film. Selle filmi teine variant „Aegumatu“ on natuke kohendatud ja tihendatud ning osa neutraalseid tekste räägib sisse näitleja Jaan Rekkor. Ma ei tea, kas keegi selle filmi raamatukauplusest üles leiab, mõni aeg tagasi otsisin Apollost filmi „Kodu-käija“ Hando Runnelist, tükk tegemist oli enne, kui üles leidsin. Ma ei tunne huvi müüginumbrite vastu, kellele ma olen tahtnud filmi anda, need on selle ka saanud. Mis puutub televisiooni, siis sellega tegelevad  produtsendid , minule ei paku filmi näitamine või mittenäitamine TVs vähimatki huvi.

„Aegumatu“ on ka sinu perekonna lugu. Päris alguses näeme üht eesti esimese filmimehe Johannes Pääsukese fotot,  kelle 120. sünniaastapäeva märtsi lõpul tähistame. Sellel on üles võetud  sinu vanavanemad ja isa lapsena. Kus ja millal on see foto tehtud, räägi pisut oma esivanematest.
See foto on tehtud aastal 1912, kui Johannes Pääsuke käis Eesti Rahva Muuseumi ülesandel ekspeditsioonil; see pilt on tehtud Tarvastu kandis. Pääsuke oli samuti sealt pärit ja nii ta minu vanaisa tallu sattuski. Oma vanavanematest ma eriti midagi ei tea.

Sinu isa oli Paides advokaat, teid küüditati 14. juunil 1941. Sind koos ema ja noorema vennaga saadeti Siberisse, isa suri aprillis 1945 Novosibirski oblastis. Kus teie asumisel olite ja kas te isa nägite veel?
Mehed lahutati kohe perekondadest, kui inimesed küüdirongidesse pandi, ja rohkem me enam neid ei näinud. Mõned üksikud neist, kaks- kolm saja kohta, jäid ellu.  

Millal te kodumaale tagasi pääsesite?
Mina tulin tagasi 1947. aastal, osa küüditatud lapsi lubati siis kodumaale. Noorem vend jäi koos emaga ja pääses Eestisse 1955. aastal, ema paar aastat hiljem. Mind võeti vanemate heade tuttavate, Paide arsti doktor Söödi perekonda. 1949. aasta küüditamist mäletades kardeti, et mind võidakse uuesti Siberisse saata,  ja kasuvanemad andsid mulle oma perekonnanime.
Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 7-8. 

Filmi vastukajasid

Ants Paju: „Dokumentaalfilm on tõsielu loominguline interpreteerimine. Tõsielu kuvandi loob Andres Sööt oma tegelastel meenutuste kaudu. /---/

Suu räägib, silmad peegeldavad, aga näojooned on kui jäljekas „lahinguväli”; noorus on möödas, keskpäevad üle astutud. Õied viljadeks saanud, aga säilinud on kaunis hoiak. Säilinud on märgid, et eesti naine näitas saatusele kindlat, karmi nägu, mis oma mornilt kokkupigistatud huultega otse pilkava mulje jättis. Seda oskab autor suures plaanis imeliselt välja tuua. Toime on nii võimas, et tundub, nagu ei julgeks autor inimest piisavalt avada, et siin tajuda karakterit avavat filmi, mitte aga televisiooni probleemsaadet.

Valu, pettumusi, kibedust ja meeleheidet olid kõik päevad täis. Jääb vaid imestada, et see kokku võttes ei hävitanud hingelist juuretist, meile omast kaapekakku.

Andres Söödi filmis pole kõrvaltegelasi. Peategelased, möödunut meenutavad inimesed, ning esimest lendu ja laulu õppivad pääsukesed. Hingestatud maastik, umbrohtu kasvanud, seda nii siin- kui sealpool. /---/

Kogu küüditamisega kaasnev traagika rikkus inimeste mälestuste ja unistuste energeetika. Inimesed rebiti välja oma kodu turvaliste seinte vahelt ja paisati pikkadeks aastateks teadmatusse. Et see on totalitaarse režiimi käekiri, sai selgeks kohe. /---/

Ja filmis leiavad peaküüditajad äramärkimist, aga selle kuriteo suurust arvestades oleks pidanud süüdistus olema julmem. Kui aktuaalsena kõlavad küsimused Eesti, Läti ja Leedu julgeolekust ja NATO võimalikust kaitsest praegu. Ka siis oodati, et suurriigid reageerivad selle vägivalla vastu, kus kannatajaks jäid naised ja lapsed. Kuid ootus jäigi ootuseks ja seda kaunistama vagunirataste monotoonne loks. Pikaldane ja filmis täiesti õigustatult kasutatud võte!“
Paju, A. (2010). Mõned mõtted seoses dokumentaalfilmiga „Ajapikku unustatakse meie nimi“. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 88-91.

Maris Balbat: „Need rääkijad, kelle juttu kaamera enamasti suures plaanis jälgib, on tavalised inimesed. Ka lood, mida nad räägivad, on ju oma põhiolemuselt kuuldud-loetud.
Mis siis sunnib rohkem kui poolteisetunnist filmi pingsa, emotsionaalselt teritatud tähelepanuga jälgima?

Ma arvan, et see on filmi väga range kontsentreeritus kesksele, siit äraviimisele ja sealsele elule, mis on esitatud küll emotsionaalsete puhitusteta, kuid väga ilmse, siiani kestva allasurutud valuga. Mõjub just see eestlaslik vaoshoitus koos mitmekümneaastaste mälestuste just-nagu-eile värskusega. Kas saakski isegi nii pika aja tagant rahulikult rääkida lapsepõlvemälestusi nälga surnud emast, sunnitud kerjamisest, naabrite uppunud tallest või ema kleidi eest saadud viiest kartulist?

Kaadri taga kõlab Andres Söödi tuhm ja karedavõitu hääl. Muidugi oleks kume koolitatud näitlejahääl suutnud ehk rohkem emotsioone välja pressida, kuid ta ei oleks saanud kaadris oleva lapsepildi kohta öelda: see olen mina. Või mõnele ekraanil olevale jutustajale lisada: ka minul oli nii. Filmi režissöör ja jutustaja kuulub filmitavatega ühte, kuigi ekraanil näeme teda vaid korra. Koos moodustavad nad koosluse, mida võiks eelkõige dokumendiks nimetada. /---/

Hillitsetud, kuid ränkraskete lugude peale saabub justkui puhastav lõpp - küüditatute seltskond istumas ühel taluõuel pika kaetud laua taga. Ja Pilistvere mälestuskompleks - mõjuv, ja suurejooneline. Selles filmis on valu, kuid peaaegu pole kibestumust ega viha. Mis küll ei tähenda andestamist.
Balbat, M. (2009). Teritatud emotsioone ja pinget [filmist „Ajapikku unustatakse meie nimi“]. Maaleht, 19. märts, lk 22.