Kihnu kosjad (2009)

Tekst filmilindilt

Kõegõ ennemä käüässe kosjõs ää, selle järge tulad pulmad.
Piäle kosjõ akkatassõ pulmõks edevalmistuma.
Kui veemed ond valmis suan tulad sui pulmad.

Filmi saamisloost

SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas ütles, et mõte jäädvustada filmilindile ehe Kihnu pulm sündis mitu aastat tagasi, kui Kihnu pääses oma kultuuriruumiga UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja.

“Kihnu pulm on saarerahva pärimuskultuuri pärl,” tõdes Mätas. “Jäädvustada pulm kõige selle juurde kuuluvaga sai meie eesmärgiks ja selle nimel tegin tööd: otsisin paari, kes oleks nõus korraldama eheda pulma ja lubab seda filmida.”

Mätasel oligi õnne leida paar, kuid ettepaneku üle vähe järele mõelnud noored keeldusid filmis kaasa tegemast. Järgmise paari otsingul jäi Mare pilgu alla ta sõbranna Raili, keda ta nägi käest kinni patseerimas Lohu Meelisega. Mätas tegi Railile-Meelisele ettepaneku, et kui nad on kindel paar, nõustugu ometi paari heitma ühes tõelises Kihnu pulmas ja olgu nõus filmimisegagi. Seegi noorpaar punnis Marele esiti vastu, kuid põhjaliku kaalumise järel kuulis Mare neilt lõpuks jah-sõna.

Mätas võttis kohe ühendust kultuuriministeeriumi filminõuniku Meelis Muhuga, kellega sai tuttavaks kihnlaste sõidul Koreasse pärimuskultuuri festivalile, ja nii-öelda pulmaprojekt käivitus. “Meelis käis Kihnus ja plaan sai tehtud, küsisime ja loodame saada raha riigi regionaalprogrammi fondistki,” märkis Mätas.

Rühm Pluss Null OÜ filmimeistrid on lindile juba jäädvustanud Meelise kosjaskäigu kadripäeval, läinud pühapäeval lisandus sellele nuõrikumaja avamine. Nüüdsest igal pühapäeval avab Raili oma koduukse saare naistele, kes tõttavad talle appi säärepaelu põimima.
Kanoshina, S. (2007). Kihnu pulmade ettevalmistus käib. Pärnu Postimees, 17. jaan, lk 5.

“Filmid tutvustavad laiemale üldsusele Kihnu pulmakombeid ja peategelased on Raili ja Meelis Leas, kes lubasid oma kosje 2006. aastal ja pulmi 2007. aastal filmida,” selgitas Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas.

“Kihnu kosjakombestik on kokkuleppel noorpaariga esimest korda ajaloos filmitud, samuti kogu kolmepäevane pulmapidu kahes talus üheaegselt,” mainis Mätas.

Kihnu kultuuriruum kanti 2003. aastal UNESCO pärimuskultuuri nimekirja suuresti säilinud pulmakombestiku tõttu, et päästa see moodsas maailmas hävimisest.

“Kihnu pulmarituaaliga algab kõik see, mis kultuuris on oluline, see tähendab kogukondlik käsitöötegemine ning üksteise abistamine, pulmalaulud ning igivana kombestik, pulmas saab näha kogu Kihnu rahvariide ilu,” selgitas Mätas.

Kihnus peeti kombekohaseid pulmi 1993. aastani, tava taaselustus Kihnu Kultuuriruumi ärgitusel ja Kihnu regionaalprogrammi toetusega tänu Raili ja Meelis Leasele.
Paluoja, S. (2009). Kihnu pulmad jooksevad linale. Pärnu Postimees, 18. märts.

Meelis Muhu juhtimisel filmiti lisaks kosjadele ja pulmadele pea aasta jooksul ka nende sündmuste vahele jäävat aega. Mitmekümnetunnine filmimaterjal läheb pärimuskultuuri säilitamiseks arhiivi, valminud dokumentaalfilmides näidatakse kõige olulisemat osa kombestikust. Sadade külalistega kolmepäevane pulmapidu ja selle ettevalmistused on sündmus kogu saarele. Kihnu pulmi on filmitud ka varem, aga siiski vaid episoodiliselt. Toona tekkis Kihnus pulmade filmimise suhtes ebausk, kuna abielud osutusid õnnetuteks.
Meelis Muhu esitles kaht Kihnu-teemalist filmi (2009). Postimees.ee, 8. aprill.

Mare Mätas: Meie eesmärk ei olnud pulma mängida ega taaselustada selles mõttes, mis tähendab asjade ebaehedust. Me ei mänginud ega näidelnud üheski episoodis, vaid lihtsalt lubasime kaamerameestel oma päriselu jäädvustada. Ka seda salajast poolt, kuidas tegelikul oma saareriigis elame.

Enne pulma oli mure, et järsku tänapäeva noored ei teagi, mida pulmas teha, kuidas käituda, ei haaku rahvalike naljadega ega osale. Oli vahepealne tühimik ju 13 aasta pikkuseks veninud. Kahekümneaastastel oli õhkõrn mälestus 1990-ndate aastate alguse pulmadest. Meil, 30-aastastel oli veel tugev traditsiooni tundmine ja mälestused oma lapsepõlve paljudest pulmapidudest. Üks pulma korraldamise peaeesmärk oli süstida tänapäeva noortesse soovi korraldada omale ka õige kihnu pulm. Seetõttu pidi too üle pika aja esimene pidu olema ülihästi korraldatud.

Eesmärk sai täidetud, pulmapidu ning selle jäädvustamine õnnestus täielikult, mistõttu tekkis teistelgi huvi korraldada tradtisooniline pulm. Järgmine oli veel samal aastal – 2007 sügisel, siis 2008 ja 2009... Läbirääkimised noortega käivad, kes järgmise peo organiseerimise järgmisena oma peale võtab, häid kandidaate on piisavalt. Elame, näeme, mis tulevik toob.
Esimene pulm maksis umbes 225 000 krooni, mille sees oli peo ja selle ettevalmistuse filmilindile jäädvustamine. Ühe pulmamaja kulu oli seega ligi 100 000 krooni.  Järgmistes pulmades nii suuri kulusid polnud ning edaspidi näeme ette pulmatoetust 75 000 krooni, millest 50 000 krooni tuleb Kihnu Kultuuriprogrammist ja 25 000 annab Kihnu vald.
Mätas, M. (2010). Pulmatraditsiooni hoidmisest Kihnus. Setomaa, 18. juuli.

Arvamusi filmist

Katrin Laur: „Mida ma peaks ütlema filmi kriitikaks? Oli siin ja seal paar minutit liiga pikk. Osalt on see muidugi põhjendatud filmitegijate ülesandega kogu pulm korralikult üles võtta. Aga mõnesse  episoodi olid filmitegijad lihtsalt armunud ega raatsinud kääre sisse lüüa. Ka seda juhtub igas filmis. Otsin ikka veel põhjuseid, miks see ei peaks film olema. Et pärisfilmis on autoripositsioonil olulisem roll? Aga ka selle filmi autoripositsioon oli hästi nähtav. Selle filmi tegijatele meeldisid need inimesed, keda nad filmisid pikkade koos oldud päevade ja nädalate kaupa. Nad olid neist lugu pidama hakanud. Muidugi  võib küsida, et mis siis, kui neile oleks kogu asi võlts ja inimesed ebausutavad tundunud. Siis seda filmi ei oleks tehtud. Mis välja tuli, oli lugu sellest, kuidas Kihnus püütakse meie tänases elus vanu traditsioone elus hoida, et see ei ole lihtne, aga ka mitte päris võimatu. Ja et Kihnus elavad päris inimesed. Keegi esilinastuse külastajatest ütles minu kuuldekaugusel, et eks see film hakkab nüüd festivalidel käima. Ma loodan, et hakkab. Ma  elan Eestis ja mul oleks hea meel, kui siit jõuaks välja ka filme, mis näitaksid, et siin elavad lihast ja verest päris inimesed. Mäletate Kusturicat? Ükskõik kui pöörased tema tegelased ka ei ole, ikka veel mõjuvad nad inimlikult ja meil, vaatajatel, ei ole raske neid armastada. Väikeses Eestis on välja kujunenud oma klassifikatsioon selle kohta, mis on päris film ja mis vähem. Et mina enamasti teiste kehtestatud reegleid ei usu, siis tunduvad mulle  mitmed eesti väärt-dokumentaalfilmid morbiidsed, kusjuures see morbiidsus on sama vaba autoripositsioon nagu Kihnu pulmadest tehtud filmi autorite armastus Kihnu saare ja selle elanike vastu.“

Loe arvustuse tervikteksti:
Üsna tavalised eesti inimesed - Sirp
Laur, K. (2009). Üsna tavalised eesti inimesed. Sirp, 30. apr, lk 18-19.

Filimonov, P. I.: „Alustan ametliku teadaandega, et ajalehe Sirp toimetus on arvatavasti kõige jesuiitlikum ajalehetoimetus Eestis. Vähemalt nende seas, kellega olen kokku puutunud. Teisiti poleks võimalik seletada nende otsust pakkuda filmid „Kihnu kosjad” ja „Kihnu pulm” arvustamiseks venelasele. Arvustuse autori seis on sel juhul üsna haavatav, sest kirjutaja mõttelennu võib hõlpsalt piirata tema rahvuse määramisega. Sugugi mitte vähem kahemõtteline pole filmi  autorite seis, sest nad ei pea kartma kaotust, kuid ei saa tunda ka võidurõõmu. Patiseis. Kui ma kiruksin filmi, siis pärineks minu pahameel tõenäoliselt kellegi arvates võimetusest mõista täielikult kihnu hinge eripära. Kui ma räägiksin filmist kiitvalt, siis minu positiivne hoiak oleks äratanud kahtlusi, millest kõige süütum oleks süüdistus väikses integratsioonipugemises. Kuid – mida tahad, seda ka saad, ning ma viin lõpuni oma afääri. Las Sirbi jesuiidid  juubeldavad!   

Etnokino Kihnu kommetest

Filmid „Kihnu kosjad” ja „Kihnu pulm” moodustavad  lihtsa diloogia, mille sisust jutustavad igale soovijale juba nende pealkirjad. Filmis „Kihnu kosjad” kosib keegi Meelis kihnu kaunitari Raili, filmis „Kihnu pulm” sõlmivad nad seaduslikult oma abielu – nagu see on kombeks Kihnu saarel, austades igasuguseid traditsioone ja rituaale. Selles seisnebki lühidalt nende filmide sisu – muud seal ei ole. Võinuks tekkida küsimus: milleks on vaja selliseid filme ühele tavalisele vaatajale, kes on väga  kaugel (k.a geograafiliselt) saarest ning selle muredest ja rõõmudest? Kõnealuseid filme võiks lakooniliselt iseloomustada kui etnokino ning esitleda neid eriseanssidel tudengitest folkloristidele või filoloogidele õppetsüklis „Eesti murded”. See on nii ja ei ole kah. Pärast nende filmide vaatamist ei tekkinud mul tunnet, et aeg läks raisku. Ning tunnistan ausalt, et olen seejuures sügavalt urbaniseerunud inimene, maaelu  mõnud pole mulle kunagi tundunud ahvatlevad ning dokfilmi ma eriti ei armasta.“

Loe edasi:
Naiste kuningriik - Sirp
Filimonov, P. I. (2009). Naiste kuningriik. Sirp, 30. apr, lk 18.

Peep Puks: „Ja meeldiv on tõdeda, et Meelis Muhu oma „Kihnu kosjade” ja „Kihnu pulmaga” (2009) jätkab mõjusalt Kihnu naiste nakatava elurõõmu jäädvustamist ning selle ülistamist. Olgu nende Kihnu meestega mõlema puhul nagu on.“
Puks, P. (2009). Eesti dokumentalistika järjepidevus. Sirp, 27. nov.

Kuula:

Dokumentalist Meelis Muhu räägib oma filmidest "Kihnu kosjad", "Kihnu pulmad" ja "Aljoša". Teda usutleb Mark Soosaar. Toimetaja on Marje Lenk. Eetris 16.03.2012.
KÖP. FILMI-ILM. Mark Soosaar ja Meelis Muhu. | ERR ... - ERR | Arhii