Maakirpude mäng (1970)

Auhind filmiamatööride sõprusfestivalil.

Nädalavahetusel lõppes Läti NSV-s Liepajas traditsiooniline sõprusfestival Läti Filmiamatööride ühingu auhindadele. Dokumentaalfilmide peaauhinna sai läti film „Riia väravad”. /---/ Õnnestunuimaks mängufilmiks tunnistati meie filmiamatööri Olav Neulandi teos "Maakirpude mäng", mis sai ka tehase „ Metallist” komsomolikomitee eriauhinna kui parim noorsooteemaline ekraaniteos. Eesti autorite töödest auhinnati veel Villu Kalviku filmi „Pika päeva ehavalgus“ ja Kaupo Klooreni filme „Portree” ja „Kutsumuse algus”.
Oli ja on (1971). Sõnum festivaliedust. Sirp ja Vasar, nr. 5, 29. jaan, lk 7.

Üks pooleli jäänud lendutõus I.

1998. aastal räägib Olav ise linti (Hans Vaisma filmis): Olin Panso lavakunstikateedri teisel kursusel, kui kambaga läksime sinna Mängude Majja „Maakirpude mängu“ tegema. Noh — et Nietzsche järgi või nii. Nietzschet oli seal sama palju kui kirbumängu. Eks ta oli, jah, tolle aja üliõpilase ja väga noore inimese protest tohutu surutise või sundmiljöö vastu, kus me elasime.
Olav toob filmi mängima  Villem Indriksoni — Kivimäe koolivenna ja veepalluri, kellest saabki hiljem professionaalne näitleja ja lavastaja. Lõpetasime filmi üheskoos, Olav luges ise sisse autoriteksti, mis kompileeritud  Friedrich Nietzsche teosest  „Nõnda kõneles Zarathustra”, muusikaline kujundus jäi
minu hooleks.
Kas peab teil kõrvad lõhki lööma, et te õpiksite kuulma silmadega?
Nad on uhked, kuid kuidas kutsuvad nad oma uhkuse asja? Hariduseks kutsuvad nad seda. See teeb nad tähtsamaks kitsekarjasest…
Ennäe viimast inimest! Mis on armastus? Mis on looming? (Helijälg filmist.)
Tegelikud montaaži- ja helitööd tehti poolsalaja ETV majas; oli väikesi pealekargamisi, kuid kõik laabus siiski hästi. Filmist sai eesti filmiamatööride tähtsündmus. Kõikvõimalikud ülevaatuste ja festivalide esikohad, Liepâjas saime linna komsomolikomiteelt eripreemia parima noorsooteemalise filmi eest (!).
Aga ka ajastu hämaram pool — Olav kutsutakse KGBsse, minu mäletamist mööda koguni kolm korda. Oli tulnud kaebekiri praegugi tuntud-teatud kultuuriametnikult: nõukogudevastane film! Lavastuslikud võtted ülekuulamisel peavad noormehe nurka suruma - KGB-mees paneb käima salaja tehtud salvestuse Olavi ja tema noore abikaasa Kirsti koduse vestlusega isamaja katusekambris Kivimäel, viskab lauale salaja võetud fotod Olavist ja minust Heliloojate Maja filmiläbivaatuselt, hiljem ka Kadriorust, kus kahekesi jalutasime filmimontaaži vaheajal… Ootasin ka enda väljakutsumist, paraku jäigi see kogemus mul saamata. Asjast ei saa asja (vähemalt väliselt), küllap taipab ka KGB-mees, et tegu on tavalise nõukoguliku ülepüüdlikkusega, sest mingit kontrrevolutsionääri selles põlevate silmadega poisis ta ei leia. Aga märk on küljes — kui läheme „kõrgelt auhinnatud” filmi Olavi kodukooli Nõmmel näitama (saalis on kolmsada rabelevat kutti, kes äsjase koolivenna edust suisa kõrvust tõstetud…), tuleb minu juurde — olin
kambas kõige vanem — silmanähtavalt ärritatud ja ähmis koolidirektor ning palub filmi mitte näidata: „Saage aru, mul on pensionini jäänud kaks aastat. Keegi naisterahvas helistas ja ütles, et see film on keelatud.” Kes see naisterahvas oli, seda ta ei teadnud, aga selle tegime ühe päevaga selgeks… Kuid see on juba üks teine jutt. Tore pilt oli muidugi see, kuidas kõik need kolmsada rüblikut panid otse
Mustamäe nõlvast alla Mängude Majja, kus me filmi neile ikkagi mürinaga ära näitasime.
Säde, E. (2005). Üks pooleli jäänud lendutõus I. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 117-124, foto.

Jaak Järvine:

Jaagu sõnul ei pruugi amatöörfilmi tase elukutselise rezissööri filmi omast sugugi nõrgem olla. “Olen näinud amatöörfilme, mis annavad silmad ette professionaalide tehtud filmidele. Mitmed režissöörid on alustanud just amatöörfilmidest ja hiljem lõplikult režissööri elukutse valinud,” teab ta. Näiteks Mark Soosaar sai oma esimese auhinna 1963. aasta amatöörfilmide üleriigilisel võistlusel, kuuekümnendate teisel poolel alustas amatöörfilmiga Olav Neuland. “Tema julge käekirjaga tehtud “Maakirpude mäng” näitas noori Varblase kohvikus ja tekitas tollal palju poleemikat,” meenutab Järvine.
Zõbin, J. (2004). Mitut mullust Eesti filmi sina tead? Eesti Päevaleht, 11. veebr.