Spe Fretus - lootusele tuginedes (2008)

Filmist kriitiku pilguga

Aarne Ruben: „Valminud on film Eestimaa suurmehest Adam Johann von Krusensternist (1770–1846). Võime Krusensterni täiesti enda omaks pidada, sest siin ta Hagudi mõisas sündis ja siin ta ka suri – Kiltsi mõisas. Ta on loonud okeanograafiateaduse, andnud Vaikse ookeani sügavuste täpse kaardistuse ja teinud palju Vene keiserliku mereväeakadeemia kadetikorpuse heaks. Ta avastas Vaikses ookeanis 18 väina ja saart ning tegi kõik, et suunata venemaalaste kaubandust Kantonisse ja Nagasakisse.

Filmi tegijad on käinud Eesti nimetatud mõisates, sõitnud korra Alaska rannavees ja vaadanud Peterburi keiserlikku mereväeakadeemiat. Näha on ka ühte Londoni-pilti. Harilikult tuleb Raivo Järvi hea muusika saatel ja ütleb, milline epohh just Adam Johanni elule kõige suurema tähendusega oli. Esinevad teadusajaloolane Erki Tammiksaar, meresõiduajaloolane Urmas Dresen, Venemaa-ajaloolane David Vseviov ja linnaajaloolane Jüri Kuuskemaa. Palju tööd on tehtud arhiividokumentidega, mille krüptilised kirjaread jooksevad vaataja ees poolviltu ning äreva muusika saatel. Ei puudu ka kaadrid parklaevalt Krusenstern.

Kuuldavasti on filmi kallal aastaid vaeva nähtud ja tulemus on igati hea. A. J. von Krusenstern oli baltisakslasena Venemaal omalaadses sisepagenduses, pisikese, atomaarse kultuuri esindaja. See oli kultuur, millest Vene avarustes teati vähe, kuid Vene komandöridena olid baltisakslased end näidanud kõige tublimast küljest.

Kuid nagu linateosestki näha, ei jäänud Krusenstern vene publiku jaoks võõraks sakslaseks. Ta oli kõva sõnaga ja Peterburi mereväeakadeemia jääkülmade koridoride elukooli läbi teinud kapten. Tema 7. augustil 1803. aastal Kroonlinnast alanud  ümbermaailmareisi tegi kaasa Nikolai Rezanov, keisri kammerhärra, kelle keiser lähetas Jaapanisse diplomaatilisele missioonile, andes talle ühtlasi ekspeditsiooni juhi õigused. Enne 1804. aasta talvitumist Kamtšatkal tekkisid keigarliku kammerhärra ja karmi kapteni vahel tõsised lahkhelid, millest ka „Spe fretus’es” juttu. Kui oled juba kapteni käsu all, siis pead ka tunnistama, et kapten on laevas – nagu Jumal taevas.

Raivo Järvi on 20. novembri Linnalehes kirjutanud: „Mõelge ise, olla George Washingtoni poolt kutsutud üles ehitama USA laevastikku, pidada ümbermaailmareisil pidevat võitlust liidripositsiooni pärast ja saada päästetud tsaari poolt – kas see pole erutav ja mängufilmi vääriv?”. /---/
Ruben, A. (2008). Krusensterni lugu kui suurema loo sissejuhatus. Sirp, 5. dets, lk 18.

Kalle Mälberg: „Krusensterni filmi hädad algavad käsikirjast, ajaloolise ainese mõtestamisest ja alles seejärel filmimaterjali enese tekitamisest. Filmis sümpaatselt pajatav Krusensterni uurija Erki Tammiksaar pidanuks filmitegijaid karmimalt ajaloolise kujundi autentsuse suunas kantseldama. Maaülikoolis tegutseva Tammiksaare eksponeerimine hämaras nurgas „rääkiva peana” oleks sobinud filmi käsikirja kirjutajatele, kui tegu oleks loengu, aga mitte filmi salvestamisega. /---/

Purjenurgast lainetavat merd filmida telesaate katteplaanideks on asjakohane, siinkohal aga kindlasti mitte. „Vanade aegade” imiteerimine kaartidega pelgalt venekeelsetest kaardiräbalatest üle joostes ei veena. Krusenstern ise valdas vene keelt kehvalt. Tema aegumatu armastus kartograafia vastu Lõunamere uurimisel jõudis paberile mõistagi algselt saksa keeles juba kas või selle pärast, et kogu uurijate seltskond laeval oli palgatud Euroopast.

Vladimir Nevski /---/ ajastupaatosest pakatavas raamatus „Vene lipu all ümber maailma” (eesti keeles 1957. aastal) esitatud kaardid ja joonised, sealhulgas Vene sõjalaeva oma, on väga korrektses ja heas eesti keeles Voldemar Pirsoni tõlkes olemas. Kui juba minna eestikeelse publiku ette, siis miks mitte seda kasutada. Filmitegijate unelm üleilmsest levikust pole hetkel kohane. Küsimus keeltest oleks omaette teema — Vene Admiraliteedile esitati kaardid muidugi ametlikult venekeelsetena. Aga Kiltsi muuseumi aknalaualt leitud venekeelse kaardi pidev ja mõttetu virvendamine filmis sügavmõttelisuse taotluseks on mage. /---/

Krusensterni, vapraima Eestimaa meremehe filmis ma Lõunamerd ennast ei näegi. See, et Jaapani rannikut kaardistati esimeste eurooplastena ja Nagasaki sadamasse siseneti sisuliselt Jaapani vangidena, ei häirinud Krusensterni kaardijoonistamisindu, — ma tahaksin näha seda filmis suure kujundina. Kuidas tollal lihtsate, aga tõhusate vahenditega kaarti joonistati? Mil viisil Krusenstern eelnevate rändajate erinevad kaardimõõdud ühtseks mõõduks vormis — vaat see olnuks teema! /---/

Kõnealuse filmi esteetika aga põhineb paraku ikka sellel iidsel ETV pealiskaudsel stambil — kutsume saatesse asjatundja, lükkame talle selja taha ühe purjetüki ja kaameramees las lajatab katteplaane. Kui merest film, siis läheme meremuuseumi, kui kõrbest film, siis Männiku karjääri jne. Meri see mühisegu... copypaste! Las jutupliiatsimees Raivo Järvi paneb teksti „admiralipoosis” Kroonlinna kivimuulil ja tantsiskleb toomkiriku ees. Ehk on filmi suurim saavutus hoopis see, et üldse lubati ühel NATO riigi parlamendisaadikul filmida Vene mereväe närvikeskuses veidi roostes militaarlaeva Perekop kahureid? Ja toomkiriku pseudogooti hauamonumendist jookseb tundetu kaamera poolpõiki üle — ilmselt võttepäev sai otsa!“ /---/
Mälberg, K. (2009). Spe fretus – lootusele tuginedes. Teater. Muusika. Kino, nr 6/7, lk 141-146.

Tootjafirma sünopsis

In 1770, in Hagudi, Estonia, the sixth child was born to a family of Baltic Germans, Kristina and Johann Friedrich Krusenstern. He was named Adam Johann. Fate made him a Captain and the leader of a great naval expedition - the man who carried the Russian flag arond the world for the first time.

His detailed "Atlas of the Southern Sea", detailed and compiled in his home at Kiltsi Mansion, was used by sailors for more than a hundred years.

A documentary about the life of Adam Johann von Krusenstern.