Kohtumõistja (2013)

Kadri Kõusaar: "Maailma on laiem kui ainult Eesti!"

Jaan Ruus: Linateos on esmaklassilise inglise meespeategelasega (ETVs jooksnud krimisarjast “Inspektor Gently” tuttav Lee Ingleby), teine kõva näitlejatöö on Rootsi daamilt. Sufi tantsijad teevad vahva stseeni (nad sõidutati selleks Tallinna). Filmis on kõike peale eesti näitlejate. Ainult episoodides mõni. /---/

Välismaa cast’iga film ongi osa Kõusaare viimase aja suundumusest. Peigmees kaugel Alaskal, eriprogrammis osalemine “Magnusega” Cannes’is (tehke järgi, eestlased!), lisaks ilmus Eesti Ekspressis sügisel sahin, et Kõusaare järgmine romaan tuleb ingliskeelne. Praegu Argentinas viibiv Kõusaar ütleb, et kirjutab siiski eesti keeles, kuid Eesti on talle tõesti kitsaks jäänud.

Mis film on “Kohtumõistja”?

Kadri Kõusaar Eesti Ekspressile: “Kohtumõistja” sündis jalutuskäikudest Inglise idüllilistel nõmmedel ja külades, kus vana tuttav mulle oma uutest ideedest pihtis.

Ametlikult on see Eesti/Rootsi/Suurbritannia film. Võtted toimusid kaks nädalat Eestis, kaks Inglismaal. Mina, produtsent Aet Laigu ja enamik võttegrupist olid eestlased. Operaator Jean-Noël Mustonen ja minu Eesti assistent olid soomlased, Inglismaal oli mu assistendiks Walesist pärit Jonathan. Näitlejad on enamikus inglased, aga naispeaosatäitja on 16aastane rootslanna Lina Leandersson ja tema ema mängib samuti rootslanna Sofia Berg-Böhm. Ühes lühiepisoodis löövad kaasa mu eesti lemmiknäitlejad Taavi Eelmaa, Mari Abel, Rita Raave. Järeltöötlus toimus kõik Rootsis, helikujundajad olid rootslased, miksija taanlane. Kõigiga sujus koostöö imehästi. Mis aga on tohutult närvesööv, on eelnev korraldamine ja rahastamine.“
Ruus, J. (2013). Kadri Kõusaar: "Maailma on laiem kui ainult Eesti!" [lühiintervjuu]. Eesti Ekspress, 7. märts, lk 4.

Kadri Kõusaare intervjuust Postimehele: „Teema on ebamugav, raske, kuid kellele meeldib vaimne väljakutse ja visuaalne dramaatika, need võivad saada elamuse,“ usub Kõusaar. Ja lisab, et kvaliteedi pärast ta häbenema kindlasti ei pea.

Milliste intriigidega oled oma uue filmi eel kokku puutunud?

Intriige on filmimaastikul viimasel ajal nii palju, et enam ei saagi aru, mis eesmärki need kõik kannavad. Esmalt oli tohutu sõdimine Eesti poolelt, sest tegu on esimese eesti autori kirjutatud ingliskeelse filmiga, ja erinevalt kogu ülejäänud Euroopast ei olda Eestis veel sisuliselt valmis toetama võõrkeelseid filme.

Vormiliselt on sihtasutustel küll olemas rahvusvaheliste koostööprojektide programm, aga kuna raha on lihtsalt nii vähe, siis säilitamaks kodurahu, minnakse pigem lihtsama vastupanu teed. Kas selline suhtumine tulevikus ka meie võimalusi maailma mõistes suurendab, on iseküsimus ...

Arvan, et vaja on igasuguseid filme, aga vaja on ka laiemat arusaamist, et selleks et Eestisse tuleks väljast rohkem raha sisse, peab Eesti ka ise rohkem raha välja andma.

Selle mõistmiseks ei pea olema majandusteadlane. Samuti olen selles mõttes raudne looja, et lugu sünnib kindlas meeleolus, kindlas keeles, kindla atmosfääriga. «Kohtumõistja» lugu lihtsalt sündis inglise keeles. Seda lugu oleks olnud võimatu kujundada Eesti konteksti. Meie ühiskonnas lihtsalt ei ole veel neid probleeme nii teravalt märgata, ehkki võib-olla on need eos juba olemas – nagu abiraha jabur jaotamine, heaoluühiskond, islami ekstremistid, klassivahe jne. Inglismaal on tänu nende riigikorrale ja ajaloole tasandeid palju rohkem.

Kuidas meelitab üks noor eesti režissöör oma filmi briti filmitähe Lee Ingleby?

Meie filmil oli Londonis suurepärane casting director Liora Reich. Andsin talle lühikirjeldused iga rolli kohta, keda otsime. Esimeses voorus tegid kandidaadid videod paarist stseenist, mille olime stsenaariumist välja valinud. Lee paistis kohe silma – temas oli just see lihtsus ja sarm, pluss oskus vajalikul hetkel kõrk, hirmutav, obsessiivne näida.

Siis teises voorus kohtusime näost näkku, ja Lee mitte ainult et päästis päeva, vaid kogu aasta – vahepeal ma juba kartsin, et me ei leiagi just täpselt seda õiget. Mulle oli see tohutu au, et istudki Londoni kesklinnas laua taha ja hakkadki näitlejaid valima ... Seal oligi see, et pidi lihtsalt leidma vastavasse rolli sobiva tüübi. Mis puudutas näitlejameisterlikkust, olid kõik vapustavalt head.

Sinu filmikeel, pilt on puhas, ilma tausta, mürata.

Jah, väga stiliseeritud. Olen leidnud oma stiili ja järgmine film tuleb veelgi stiilipuhtam. Olen kompositsiooni ja sümmeetria friik. Ma ei salli logisevat kaameratööd. Jah, dokumentalistikal on oma stilistika, aga ka käsikaamerat saab teha nii, et kompositsioon on paigas. /---/

Tervikintervjuu:
Koch, T. (2013). Kadri Kõusaar, ideede vang. Postimees: Arter, 9. mäts, lk 4-7.

Eelarve

Filmi eelarvelised kulud kokku olid 559 631 eurot (sh arenduskulud 32 919 eurot ja
tootjafirma omafinantseering 60 885 eurot) ja tulid 3% väiksemad esialgsest eelarvest,
mis oli 575 000 eurot.

Allikas: EFSAle esitatud finantsaruanne

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Huvitav teema. Hea kaamera-, hea näitlejatöö... aga väga tuim teostus. Palju teksti, mida on igav jälgida, sest see on dramaturgiliselt pingestamata. Film siiski on visuaalne kunst, ehkki jah, võib ka nii.“

Roman Baskin: „Päris uhke on vaadata tasemel näitlemist – inglise traditsioon –, huvitavaid loodusvõtteid, pildilist esteetikat jne, jne. Siiski on harjumatu, et meil on nüüd ingliskeelne film, homme ehk ka ingliskeelne raamat ja ingliskeelne teater... Mage provintslikkus, see minu jutt? Aga oh paradoksi, režii on just sellesama provintsliku maailmavaate ja ka teostusvõime taga kinni. Mis on provintslikkuse põhitunnuseks? See, kui ambitsioon on suurem tegelikest võimetest.“
Eesti film luubi all: „Kohtumõistja“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 23. märts, lk 10.

Tiit Tuumalu: „Kui «Kohtumõistja» antikangelane John räägib söögilaua taga justkui muuseas, ise samal ajal orgiga hambaid puhastades, kuidas ebaterved looted tuleks abortida, need aga, mis siiski ilmavalgust näevad, spetsiaalsetes lämmastikukambrites hukata ja kompostiks teha – taaskasutuse mõttes –, või gaasitab surnuks bussitäie dementseid vanureid – vaat milline visionäärsus siis –, tekib kohe küsimus: kust on pärit selline šarmantne, hea lastetoaga, Bachi jumaldav värdjas? Mis on teda omakohtule sundinud? Tema vaateid kujundanud?

Miks ta ikkagi tegutseb nagu ühiskonna sanitar, röövib rikkaid, kõrvaldab seksuaalmaniakke ja äärmuslikke moslemeid, aga ka lihtsalt ühiskonnale kasutuid, seda üksnes koormavaid inimesi, vanu ja haigeid, neid, kes ei saa elus ise hakkama, väärituid, nagu ise ütleb?

Nimetab seda veel õigluse missiooniks, pooleldi teaduslikuks, pooleldi poliitiliseks, mille järgi on õigus elule vaid ilusatel, harmoonilistel ja mis kõige tähtsam, kasulikel isiksustel.

«Kohtumõistja» seda ei näita. Ekraanil pole mitte põhjus, vaid mehaaniline tagajärg. Nii vastuoluline, tõeliselt hirmutav antikangelane, ja nõnda saamatu, isegi vastutustundetu lähenemisviis, arvestades teema tõsidust. Kõusaar pole siiski Kubrick, ja «Kohtumõistja» «Kellavärgiga apelsin», et võiks vägivalda ka irratsionaalsena esitada. /---/

Kas «Kohtumõistja» ei ole siiski rohkem intellektuaalne epateerimine, kus provokatsiooni rakendatakse ainult provokatsiooni enese pärast, kus soov šokeerida ja võita sellega tähelepanu on suurem kui filmi enese sügavus ja tähendus, ka selle sisse pandud valu?  

Nii läks rohkem korda hoopis Kõusaare eelmine film «Magnus» – seesama, mis ära keelati ja mis ei üritanud rääkida ambitsioonikalt Euroopast, vaid meist enestest, oli just nõnda siinse suitsiidliku ühiskonna tabav peegeldus ja pakkus sellisena huvi ka Euroopale. Mis sest, et film ise oli algajalikum, näitlejadki amatöörlikud.

Sellest tulenevalt ei suuda ma päris vääriliselt hinnata ka «Kohtumõistja» teisi, õnnestunud komponente, religioosset sümbolismi, mida see sisaldab, filmis kujutatud maailmaga unisoonis olevat hägusevõitu, külma pilti, iseäranis mõnd maalilist loodusvõtet, ka muusikat, mis üksnes süvendab ähvardavat, ebakindlat meeleolu.“
/---/
Tuumalu, T. (2013). Robin Hood, Euroopa psühho. Postimees, 18. märts, lk 9.

Jaan Ruus: „Kogu selle tapmiste hulga juures on aga välditud igasugust naturalismi. Illustreerivust ja pinnapealsust kompenseerivad ootamatud pöörded ja filmi läbinisti estetiseeritud atmosfäär. Lihvitud stiili kujundamisel on mängus Skandinaavia õudusfilmide kooliga soome operaatori Jean-Noël Mustoneni käsi, näitlejate valikul on suurepärase töö teinud casting director Liora Reich.

„Kohtumõistjat“ võib pidada mudelfilmiks, ühe ideoloogia näitlikustamiseks, kurjaks filosoofiliseks käeharjutuseks. Siin pole ei saladust, ei draamat, peetakse ideoloogilisi monolooge, vahel on need küll inimvihkajalikult teravmeelsed. /---/ Film ei huvitu psühholoogia keerdkäikudest, motiivide analüüsist ega vaatenurkade vaheldumisest, ei pane juurdlema ega end kellegagi identifitseerima. /---/

„Kohtumõistjat“ pürgib sõna sekka ütlema globaalsel tasandil /---/ 2007. aastal Cannes’is aitas Kõusaart „Magnusele“ omistatud omapärane Ida-Euroopa maitse, millele lisandus postsovetliku tsensuuri hõng. „Kohtumõistjal“ puudub selge rahvusidentiteet ja maailma vabal turul ei tehta talle allahindlust.

Film näitab Kõusaare tugevaid külgi: oskust visuaali maitsekalt estetiseerida, tüpaažitundlikkust, globaalset tegutsemist tegevuspaikade, näitlejate ja süžeepöörete valikul. Kunstis on aga oluline vaatepunkti olemasolu, ja sellega on Kõusaarel probleeme: enamjaolt on ta oma tegelastest külmalt ja kalkuleerivalt eemalseisesev.“ /---/
Ruus, J. (2013). Dostojevski-maitseline Kõusaar. Eesti Ekspress, 21. märts, lk 34.

Donald Tomberg: „Ses mõttes tuleb Kõusaar omadega kenasti välja, et suudab peategelase esitada nii, et vaataja saab küll aru Johni motiividest, ent ometi ei muutu tema ideed kuidagi (estetiseeritult) cool’iks. Pigem toimib film ikkagi eneseülimuslikkuse vastuvaktsiinina. Ja see on väärt saavutus. Ometi on filmis tunda mõningast skemaatilisust. Vaataja ees on ühe idee ringkäik ja tegelased viivad selle läbi. Ses mõttes sünnib teatud konstruktsioon ja see ju ongi olnud eesmärk. (Me näeme ühe võika idee evolutsioneerimist enesetühistamiseni.) Tagantjärele mõeldes ei ole aga filmis ka ühtegi päriselt sümpaatset tegelast (Ronja võiks ju olla, aga ei jõua selleks saada), kellega tahaks samastuda. Ei peagi olema, aga miskitpidi aitab vist ka see kaasa hetkiti tekkivale konstrueerituse tundele. Pendel võngub hooga kohtumõistmise idee arengut kujutades, kõigi tegelaste suhtes aga valitseb miski külm sarnasus, siin pole pendli amplituud väga suur. Seejuures peab ütlema, et Lee Ingleby teeb Johnina tõesti ekstraklassi rolli, niimoodi särada on näitlejatel harva võimalust. See on lausa üllatav, kuidas ta suudab balansseerida n-ö ideekehastamise ja realismi piiril. Teiselt poolt, ühes oma briti inglise keele ja laitmatute maneeridega ei jäta Ingleby isegi tüpaažina ometi kuidagi kõrki muljet. Ja seda huvitavam on tema roll.

Nii nagu näitlejatega, on režissöör Kõusaarel kindlasti olnud hea klapp ka filmi helilooja ja operaatoriga. Visuaalselt on „Kohtumõistja” puhas, vägagi professionaalne, emotsionaalselt mõõdetud, kujundikeel on napp ja toimiv. Selle filmi puhul võib eraldi rääkida ka valgusest. Hämaruse ja valguse vahekord on tempereeritud (sobib mingis mõttes hästi kirjeldama kogu filmi emotsionaalset skaalat), samas kordub (vahel hämarusse lõikuva) justkui säbrutava, hajuva, veidi nagu ebamaiselt ja ka pahaendeliselt mõjuva valguse motiiv.
/---/
Ja ometi. Kuidas see film kõlanuks, kui fookus oleks elu võtmiselt langenud ka elule? Stseenis, kus John aerutab ja aerude kriiksumine on nagu kutsikate kiunatused, seal kuidagi fookus osalt nii on ka langenud.“
Tomberg, D. (2013). Marss tühjuses. Sirp, 22. märts, lk 25.

Margit Adorf: "Kadri Kõusaare filmist jäävad meelde mõned stseenid, mõned kaadrid. Need on efektsed ja intensiivsed, kuid tegelaskujude pealispindne esitamine, nende motiveerimatus, tuimus ja juhuslikkus jätavad kogu loo logisema. Siit võiks välja noppida paar lühifilmi, kuid täispika mängufilmina „Kohtumõistja” ei tööta. Kõusaar kohtus päriselus päris elus inimesega, kellel olid eluvõõra inimese utoopilised mõtted, tundetu küündimatu nägemus „paremast maailmast”, kus kõik on ilusad ja targad, terved ja noored, kus valitseb harmoonia ja teineteisemõistmine, sest labasus on lihtsalt välja roogitud, kõrvalekalded likvideeritakse „humaansel” moel ehk valutult. No midagi sinnakanti, ega ma päris täpselt ei tea, mida see päris lihast ja luust inimene rääkis. Niisuguseid ullikesi ikka on, kes unistavad maailma parandamisest."
Adorf, M. (2013). Ma justkui magasin ja nägin undki. Sirp, 28. märts, lk 26.